Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta ikkagi on ? See igivana küsimus tuleb jälle pähe, kui Harta 12-le ja nn Jääkeldri initsiatiivile mõelda. Söandan teha mõned osundused ja küsida mõned ilmselt peavooluga mittekokkukäivad küsimused, sest on ju arutamiste aeg ja parem küsida enne, kui pärast. Loodan, et see kirjatükk mulle järjekordset avaldamiskeeldu kaela ei too.
Meil on rahva poolt refeendumi teel heakskiidetud kaasaegne põhiseadus, mis näeb ette kõik põhilised demokraatlikud õigusriiklikud mehhanismid parlamentaarse demokraatia viljelemiseks. On selge, et kõik demokraatliku elukorralduse tavad ja praktikad ei ole veel paika loksunud, sisemiselt mõistetud ja omaks võetud. On ju vabadus ja sellekohane elukorraldus kestnud meil sedakorda ainult ühe inimpõlve. Oleme kärsitud ja tahame veel, nüüd ja kohe ja just nii nagu mina tahan. Kärsitus, must/valge ilmanägemine ja ebapiisav demokraatiakogemus kipub kahtluse alla seadma kogu senise, meid nõukogulikust mülkast väljavedanud võimukorraldust. Jääb mulje, või tahetakse seda jätta, et oleme oma demokraatiaga sügavas kriisis. Üksikute võimuteostajate probleemid omistatakse ekslikult poliitilisele süsteemile. Uus tehnoloogia on andnud senikogemata võimaluse nõudlikult kaasa rääkida, ka anonüümselt ja siis kui asjatundlikus on hoiaku, mitte teadmise vormis. Olen sügavalt veendunud, et üksikud vajakajäämised või isikute eksimused ei anna siiski alust veel kogu demokraatlikku elukorraldust kahtluse alla seada.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni 11 liikme taga on 24 712 valijat – hääleõiguslikku eesti kodanikku, kes andsid neile oma hääle, usaldades nende inimlikke omadusi ja seniseid tegevusväärtusi. Jääkeldris küsis keegi, keda Harta 12 esindab. Harta eeskõneleja vastas, et formaalselt 12 inimest. Selle peale sosistas keegi irooniliselt, kuid sisult põhjendatult, viidates valijate arvule, et siis on ju veel 47 000 hartat tulekul, miks me just seda ja siin arutame ?
Tõsi, Hartas väljendatud seisukohtadele avaldas interneti vahendusel
toetust umbes 17 000 klikki. Just klikki, sest me ei tea kes olid ja on need
toetajad, avalikkuse ja demokraatia nõudjad, kellest suur osa eelistas ,,nimi
teada” positsiooni. Pole sugugi põhjendamatu küsida, kes need ühiskonna nimel
esinejad on ? Hartas väljahüütud seisukohad ja ettepanekud küündivad eesti
ühiskondliku ja poliitilise
elukorralduse muutmiseni Sestap on kohane küsida, kas toetajad on ka
hääleõiguslikud eesti kodanikud. Sest just neile ja ainult neile on Põhiseadus
andnud asjakohase otsustamisõiguse.
Mitte sugugi pahatahtlikusest või tõrjuvast hoiakust tulenevalt,
vaid oma ametikohast tulenevalt pean küsima ka seda, kas Harta initsiatiiv
esindab ikka kogu rahvast, kõiki selle kihte ja erinevaid ühendusvorme kõigis
oma mitmekesisuses ning andes kõigile võrdsed võimalused. On ju meil
hinnanguliselt 30 000 mitmesugust inimeste ühendust. Kuid kaugeltki kõik pole organiseerunud, ega
peagi seda olema. Tuleb küsida näiteks kas on esindatud ka puudega, inimesed,
vähemused oma mitmesugustes avaldustes, vanurid jne. Ühiskonna nimel rääkimine
on delikaatne ja tõsine asi. Või on Harta pelgalt kaasaegset tehnoloogiat
valdavate, võimuambitsioone omavad või oma kitsamaid eesmärke taotlevad
häälekad inimesed ? Või on kogunisti kogu liikumine oskuslikult manipuleeritud,
et valitsuse vastupidamist ja ühiskonna reageerimist testida. Eks aeg annab
arutust.
Kui erakondade rahastamisprobleemid meedia vahendusel enne suve
lauale löödi, siis pöördus põhiseaduskomisjon valdkonnas ekspertiisi omavate
isikute ja institutsioonide poole üleskutsega esitada oma ettepanekud, kuidas
olukorda parandada. Reageeris 21 erinevat institusiooni ja üksikisikut.
Erakondade illegaalse rahastamise praktik ja valdkonnas teadjamees Silver
Meikar, samuti muidu sõnakad Tallinna ülikooli politoloogid eelistasid vaikida.
Kokku tuli suur hulk ettepanekuid, mida me arutasime ja kaalusime
7el istungil, püüdes need üldistada ja vormida kokkuvõtlikeks poliitilisteks
suunisteks täitevvõimule, justiitsministeeriumile. See on, püüdsime toimida nii
nagu kogu aeg tahetud on. Kaasasime, töötasime põhjalikult läbi, püüdes leida
üksmeelt, sest osalemas olid kõik riigikogus esindatud ilmavaate esindajad.
Esitasime täitevvõimule poliitilise suunisena ja konkreetse tähtaja seadmisega
eelnõu vormistamiseks. Püüdsime talitada just nn kummitempli skeemi vastaselt.
Nii tehtud ettepanekud kui nende läbitöötamise tulemus on avalikkusele
kättesaadav.
Kuid näib, et see rahvale või vähemalt nende nimel rääkijatele ei
sobinud – võttis liiga palju aega ja kahtlust äratas, miks ettepanekud esitati
justiitsminsteeriumile.
Selgitan. Põhiseaduskomisjon ei saanud seda mahukat eelnõu
kirjatamist ette võtta, sest pole resurssi. Ilmselt vastu tulles ,,Toompea
muidusööjate” kriitikutele, kuid mitte ainult, on Riigikogu tugiaparaat koomale
tõmmatud miinimumini. Komisjonide 2 nõunikku ei ole füüsiliselt muu jooksva töö
kõrvalt suutelised koostama korrakohasele eelnõule vajalikku võrdlevat
ülevaadet, mõjude analüüsi, seletuskirja ja ka laitmatut õigustekstiteksti, mis
peab kokku sobima kehtiva muu seadustikuga. Ainult tiletant võib arvata, et see
on lihtne ja kiire töö.
Nüüdseks on selgunud, et kogu senitehtu tuleb ülevaatamisele. Hr.
Koppeli 6.12 selgitusest võis aru saada, et Põhiseaduskomisjoni ettepanekud on
arutamiseks laual, kuid need “ei pruugi olla (praegu) piisavad ja ühiskonnale
aktsepteeritavad”. Seega, Põhiseaduskomisjon esitab Koostöökogule ettepanekuid,
mitte vastupidi ja viimane vaatab, kas nad on ühiskonnale aktsepteeritavad.
Huvitav mõte, hea teada.
Rahastamiseelnõu esitamise tähtaeg, mille Komisjon seadis
justiitsministeeriumile- 01.03.2013 – on muutunud ilmselt väheoluliseks, sest
kui realiseerub Koostöökogu arusaamine, siis võib eeltöö lõppu näha
,,kevadeks”. Kui enne suve alustada eelnõu vormimist, saaks see paremal juhul
tehtuks suve lõpuks. Parlamentlikus menetluses jääb endiselt alles kaasamine
(või arvavavd Koostöökoja inimesed, et nemad asendavad kogu kaasamise ?) ja
kooskõlastamine ametkondades. Ja siis tulevad valimised peale.
Arusaamine, et kui juhul kui erakondade esindajad osalevad
ettevalmistustöös, loob see eelduse seaduste kiireks menetlemiseks ja
vastuvõtmiseks Riigikogus, lähtub kahest küsitavast eeldusest. Esiteks eeldab
see seda, et erakonnad on nõus delegeerima oma põhiseadusliku pädevuse ja
kohustuse väljapoole Riigikogu ning teiseks ei tähenda mõni erakonna esindaja
kaasalöömine Koostöökogus veel erakonna fraktsiooni või erakonda tervikuna .
Samasugused küsimused on õhus ka muude Harta ja Koostöökoguga
seonduvaga. Kas tuleb aru saada, et
,,riigimasin” ja erakonnad jäävad seniks ootele, kuni Harta/Koostöökogu oma
seisukohtade ja soovitustega välja tuleb ? Millal ja mis juhtudel Koostöökogu
üldse tegutsema asub ? Milline on tema mandaat ja tegevuspiirid ? On ta ainult Harta postulaatide
realiseerimiskogu või on ambitsioon hulga laiem ? Tekstis sisalduv ähvardus, et
,,kui süsteem ei suuda end ise reformida (mis on selle mõõdupuuks ? RM),
tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku
kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna
esindajad”. Tahan küsida, mis see on ? Kuidas see sobib kokku
põhiseadusliku riigikorraga ? Kuidas see mõjub seadusloome kiirusele ja
kulukusele ? Kust leitakse arvukad eksperdid ning kas eksperdid on samad ka
eelnõude menetlemisstaadiumis ? Küsimusi on veelgi. Üks aga on juba praegu
selge – tööd jagub paljudele nõudlikele aktiivsetele inimestele.
Need küsimused ei ole esitatud kiusu või halvustamise pärast. Kui
suudetakse eesmärk, selle realiseerimise teed ja vahendit täpselt määratleda ja
tõhusalt ellu viia, siis mis saab olla selle
vastu. Eks näeme.
Seniks aga oleks mõistlik jätkata end õigustanud põhiseadusliku
riigiõigusliku praktikaga ja eelnõude ettevalmistamisega, järgides nii avatust
kui kaasamise head tava.
13.12.2012