Meie tänases põhiseaduslikkuse järelevalves puudub opositsioonil õigus taotleda põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvet.
Poliitilises
võitluses tuleb ette seda, et võimul olev koalitsioon, eriti kui tal on
parlamendis mugav enamus, on oma poliitiliste eesmärkide teostamise nimel valmis
tegema otsuseid, mis opositsiooni arvates on kas oma teostamise viisilt või
otsuse sisult Põhiseaduse vastased. Selleks, et asjad saaksid lahendatud
demokraatlikule õigusriigile kohaselt, peaks olema vaidlus esitatud lahendamiseks
neutraalsele otsustajale ehk siis (konstitutsiooni) kohtule. Nii on asjad
lahendatud mitmetes kaasaegsetes põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemiga
riikides. Ühest küljest on see võimalus vaidluste lõplikuks siduvaks
lahendamiseks. Teisalt aga omal moel preventiivne mehhanism selleks, et
koalitsioon oleks ettevaatlik ja tähelepanelik põhiseaduslikkuse suhtes, sest
see võib neile lõppeda ebasoodsa kohtulahendiga. Nii üks kui teine argument toestab
põhiseaduslikkuse järgimist riigieluliste küsimuste lahendamisel.
Kui tänases
Eestis tekib olukord, kus opositsioonile tundub, et neist sõidetakse üle
põhiseaduse rikkumise hinnaga, siis opositsioonil pole otseväljundit
Riigikohtusse. Mida opositsioon teeb, on see et protestib parlamendis ja
meedias. Või siis läheb Vabariigi Presidendi juurde viimast veenma, et
koalitsiooni tegevus on Põhiseaduse vastane ja president peaks jätma seaduse
välja kuulutamata. Kui aga seadus on juba jõus, siis võetakse ette tee
õiguskantsleri juurde, et lobistada teda algatama põhiseaduslikkuse järelevalve
menetlust ja tegema parlamendile ettepaneku viia seadus Põhiseadusega
kooskõlla.
Mõlemad teid on
kasutatud. Ja kui asjad jäävad nii nagu nad täna on, siis kasutatakse ka
edaspidi. Saab ka nii, selles pole iseenesest midagi Põhiseaduse vastast. Kuid
on siiski mõned riigiõiguslikud küsitavused. Nimelt, parlamendi opositsiooni
minek presidendi ukse taha oma poliitilisi ja riigiõiguslikke muresid kurtma,
ei ole päris kooskõlas meie riigi ülesehituse ja toimimise mudeliga ehk
parlamentliku riigikorraldusega ja võimude lahususega. Sama probleem on ka
õiguskantsleri juurde minekul. Lisaks sellele, politiseerib selline käik suurel
määral eelduslikult neutraalne olema pidavate kõrgete riigiameti kandjate töö
ja tegevuse. Seda nende ametipositsioon ja funktsioon õigusriigis ei eeldaks.
Õiguskantsleri
puhul on veel see lisategur, et ta on ainuisikuline institutsioon, kes võib
teha Riigikogu kui kollektiivsele organile ettepaneku viia seadus Põhiseadusega
kooskõlla. Õiguskantsleri ettepanekud on seni olnud küll põhjalikud ja pole
midagi kritiseerida sellest vaatepunktist. Kuid, tihti abstraktselt, ja
poliitiliste valikute teemal põhjendades, võib argumenteerida ühte moodi, kuid
võib argumenteerida ka vastupidiselt. Sõltub õiguskantsleri nägemusest. Mis aga
on selgelt halb tänases asjakorralduses, on see, et kui Riigikogu leiabki, et
ta peaks midagi korrigeerima, siis tänase Põhiseaduse kohaselt on
Riigikogul
selleks aega 20 päeva. See regulatsioon toob automaatselt kaasa iga kord
Põhiseaduse rikkumise Riigikogu poolt, sest ühetigi seadust ei ole võimalik
ette valmistada ja vastu võtta 20 päeva jooksul.
Võib ka küsida,
kas ainuisikuline ametiisik peaks saama sel viisil poliitilisse protsessi
sekkuda ? Enamikes kaasaegsetes põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemides
sellist võimalust ette nähtud ei ole. Meile on ta tulnud meie ajaloost.
Seega, on raske
mõista, miks opositsioon ei võiks otse pöörduda Riigikohtu kui
konstitutsioonikohtu poole ja esitada oma taotluse põhiseaduslikkuse
kontrolliks. See võimalus annaks kindluse opositsioonile, kui nad leiavad, et
nad on õige asja eest väljas, siis nad saavad oma seda ka kohtu toel tõestada.
Lisaks tõstaks see kahtlemata ka erakondade põhiseaduslikkusega argumenteerimise
teadlikkust ja oskust, mõlemalt poolt. Et võimalus ei kujuneks igapäevase
poliitelu malakaks, peaks taotluse esitajate arv olema ühe fraktsiooni ülene ehk
olema fikseeritud fraktsiooni liikmeid ületava arvuga. Näiteks vähemalt ühe kolmandikuga
Riigikogu liikmete arvust.
Meie
riigikorralduses on mitmeid teisigi asju, mida võiks peale 24 aastat
korrigeerida ja edasi arendada.