Hiljutisel Euroopa Nõukogu sügissessioonil kuulati ära Raport neonatsimile vastastumisest ja vaadati läbi asjakohase resolutsiooni kava. Üldine järeldus oli, et neonatse ei saa ignoreerida, samas ei saa lubada ka nende märtriks saamist. Poliitilisi liidreid kutsuti üles debatile, et lükata ümber neonatslik ideoloogia ja retoorika ja vajadusel võtta nad vastutusele vihakõne eest. Esmatähtsaks pidas nii raport kui resolutsioon preventsiooni selle mitmesugustes vormides, sh haridust ja teadlikkuse kasvatamist iseäranis.
Väärib tähelepanu, et rapordi lähteks oli 2011 aasta juulis Vene delegaadi Kosatschevi jt sisse antud algatus. See kutsus üles muu hulgas peatama fashistlike, ksonofoobsete ja natsionalistlike teooriate ja praktikate levikut, taotles Hitleri vastase koalitsiooni mälestusmärkide mahavõtmise, natsisümbolite kandmise ja nende all marssimiste ning kollaboratsionalistide riiklikku tunnustamise hukkamõistu jmt
Kuigi ettevalmistuse käigus sai raport sootuks teise sisu, saavutati nii seekord kui ka paljude muudel sedalaadi algatustega ennemgi, et fookusesse tõsteti Lääne-Euroopa. Märkamatult seati läänlased kaitseseisundisse, kes peavad selgitama, tõrjuma ja tundma end vastutavana (antud juhul mitmesugustes vormides leviva paremekstremismi osas). Kõik see oli esitatud meile tuntud natsismi vastase võitluse terminoloogia ja retoorika kaudu. Mitte just väga informeeritud publiku jaoks kõlbas tõmmata ka võrldlusmärk natsismi ja fashismi vahele, ajupesuks annab see ainult värvi ja toimet juurde.
Seejuures haaratakse (neo)natsismi/fashismi mõiste alla kõiksugu tänases Euroopas esinevad, kuid erinevad paremekstremismi – vihakõne, homofoobia, ksenofoobia, sallimatuse, natsionalismi ja antisemitismi juhtumid. Kuigi mitmetel neist ei pruugi klassikalise natsismiga mingit ideoloogilist seost olla. Kuid võivad näiteks olla seotud üksikute riikide majandusraskuste või sotsiaalsete probleemidega.
Tõsi on, et üldiselt on paremradikalism Euroopas tõusmas. Selle esindajad on mitmetes riikides jõudnud ka seadusandlikesse kogudesse. Need tõigad on plekiks euroopa demokraatial ja väärivad sellisena täit tähelepanu ja vastuseisu. Ja seda ka tehakse. Kuid, tõdenud kõike seda, on euroopa avalik diskursus siiski osavalt juhitud etteantud teemale ja seeläbi mööda vaatama, et sellesama neonatsismi hukkamõistu alla peaks mahtuma ka viimase kaksikvend – neostalinism ja selle tõus.
Neonatsismi määratlemise aluseks rapordis, on ajalooline natsionaalsotsialism. Saksa teadlase Dr. H-G. Maasseni järgi on selle ideoloogia elementideks rassism, anti-semitism, sotsiaaldarwinism, shovinism ja antipluralism. Neonatsismi eesmärgiks on Dr Maasseni järgi etniliselt homogeense diktatuuririigi ülesehitamine, mis välistab teised kultuurid ja inimesed, kes on ,,väärtusetud või väärastunud“ tulenevalt nende puudest, seksuaalsest orientatsioonist, sotsiaalsest marginaalsusest vmt. Selles ei ole kohta individuaalsel mitmekesisusel ja vaadete erinevusel. Indiviidid peavad alluma ühele üldisele eesmärgile, kultusliku juhi või jumala tahtele. Ideoloogiale vastavalt kirjutatakse/kohendatakse ka ajalugu ja selle õpetust. Etniline mitmekesisus ja pluralistlik, konstitutsiooniline demokraatia ohustab ,,oma“ inimesi ja nende missiooni.
Jääb lugeja otsustada, kuivõrd eeltoodud määratluse alla mahub neostalinism. Ja kuivõrd mastaap, arengujärk, võimekus, millesse üks või teine neist on jõudnud, on ohuks rahule ja demokraatiale.
Mõistagi, kõik muutub ajas ja oleks ekslik tõmmata otseparalleel algnatsismi ja –stalinismi ja tänase neonatsismi ja neostalinismi vahele. Soodustavad tingimused ja avaldumisvormid on teisenenud, kuid mis jääb, on kokkulangevad olemuslikud ideoloogilised lähtekohad, vaatamata ilmingute teisenemisele.
Natsism ja stalinism tekkisid Euroopasse enam-vähem ühel ajal. Kui natsism kõigi oma jõledustega sai vohada ca 12 aastat, siis stalinism ca 20 aastat, inimpõlve. Stalinismi pikk kestmisaeg, varjatus avalikkuse eest ja ideoloogiline looritus, sh sõjavõitja oreooliga, võimaldasid üsna tõhusalt varjata tsiviliseeritud maailma eest stalinismi kogu jõledust. Kui hinnata inimohvrite arvu ja sotsiaalsete tagajärgede raskust, siis ei jää stalinism kuidagi alla natsismile. Konstateerinud seda, on raske näha põhjust, miks demokraatlik euroopa peaks pilgu ära pöörama, sellelt, mis toimub kunagisel stalinismi kasvulaval.
On üsna kõhedust tekitav, kuidas euroopa avalikkus kohusetundliku koolitüdruku kombel, laulab etteantud nootidel ja laskub eneseanalüüsi ja –süüdistusse kui mingi noot valesti on kõlanud. Ja püüab end paranda. See paistis eredalt silma ka Europa Nõukogu eelnimetatud rapordi ja resolutsiooni arutelul, kus teadlikult või lihtsameelsusest vaadati mööda probleemidest, mis viisid sõjani Ukrainas. Ikka räägiti humanitaarsetest kannatustest, rõhutati dialoogi vajalikkust, mõistmisest ja abist jne. Nagu oleks tegu loodusõnnetusega, millel pole süüdlast. Mööda vaadates täiesti ka sellest, et hoiatavad arengud on toimunud juba enam kui dekaad.
Kas on märki, et stalinismimentaliteet on kõrvale jäetud, nõukogude liit on ajalugu ja sinna tagasiteed ei ole ? Stalinlik terror 1930ndatel, MRP 1939, 1956 Budapest, 1968 Praha, dekaad tagasi Kaukaasia ja nüüd Ukraina ning nendega kaasnenud muud siseriiklikud arengud (vt natsismi tunnusmärke eespool) ei jäta palju ruumi optimismiks.
Tänasel päeval on tähtis, et inimesed erinevates riikides ja eri kontinentidel mäletaksid, milliste kohutavate tagajärgedeni võib viia usk oma erakordsusesse ja katsed valimatute vahenditega saavutada kaheldavaid geopoliitilisi eesmärke, põlates seejuures ära elementaarsed õigus- ja moraalinormid. Ei, seda ei kirjutanud artikli autor, seda ütles hiljutises intervjuus serbia väljaandele Politika Venemaa president…
Parafraseerides ühte tuntud üleskutset – euroopa, ole tähelepanelik.