Rait Maruste: kui me ei oleks Euroopa Liidus (Delfi arvamus, 5.07)

Arvamus
|
05.05.2014

Olemine Euroopa Liidus on saanud meile iseenesest mõistetavaks. Asjaks, mis on nagu kogu aeg olnud, peame seda normaalseks, see on meisse sisse kasvanud. Ja kui miski on saanud olemise loomulikuks osaks, siis tavaliselt enam ei küsita, miks see nii on ja kuidas elu oleks, kui me ei oleks seal, kus me oleme – Euroopa Liidus. Kuid küsida ja mõtteeksperimenti teha võiks. Et mõista ja hinnata paremini oma tänast päeva ja tulevikku.

Ka meil olid euroskeptikud ja -vastased – üksikvõitlejaist suurerakonnani. Nüüdseks on nad millegipärast kadunud, muutunud märkamatuks või kohanenud konstruktiivseteks kriitikuteks.

Et mõista tänast,  tuletame esiteks selgelt meelde oma rahva suurust ja geopoliitilist asendit – rahva arvult üks keskmise suurusega linn, Euroopa ääremaal, tsivilisatsioonide konflikti piirijoonel, Vene (Nõukogude) impeeriumi külje all, minimajandusega, ilma oluliste maavaradeta.

Vaatamata meie uhkusele vabanemise üle ja soovidele näha end eurooplastena oli meil küljes post-sovjeti tempel, nii riigil kui inimestel.  Olen seda ise kogenud ja ega see pole lõplikult kadunud tänapäevani. Alles kaks kuud tagasi tervitas Euroopa Nõukogu turvamees mind lahkesti naeratades vene keeles. On aga ilmselge, et uhkes üksinduses sellest ülesaamine oleks olnud ja on kordades aeglasem ja vaevaline.

Oleme uhked, et oleme NATOs ja julgeolekuliselt paremini kaitstud kui ei kunagi varem. Jah, kuid arvata, et NATO oleks võtnud meid oma vihmavarju alla ilma Euroopa Liidu poolt pakutava pehme julgeolekuta, oli ja on naiivne. NATOle sellise geopoliitilise riski võtmist ei oleks vaja olnud. Seda, et meil on neid väga vaja, oleks olnud ehk teoreetiliselt võimalik selgeks teha, kuid praktiliselt enam kui raske.

Oli algusest peale selge, et suured ja mõjukad ringkonnad Venemaal pidasid Baltikumi, sh Eesti, vabanemist ajaloo äparduseks, Venemaa nõrkuse olukorras sündinud väärarenguks. Viga, mis tulnuks esimesel võimalusel paranda. Tänase kogemuse ja rahvastiku koosseisu valguses olnuks Eesti tõenäoliselt olukorras ja surve all, millest ei tahaks mõeldagi.

Ilma Euroopa Liidu majandus-rahandus toetuseta oleksime ca 1/5 võrra vaesemad kui täna. Seega oleks oluliselt väiksem ka üks muulastele tähtis lojaalsuse motivaator. Kuid ei maksa olla lihtsakoeline, jõukus ise ei tee veel kedagi lojaalseks, mõtteviisis ja käitumises eurooplaseks.

Lisaks majandusliku elujärje edenemisele, on meil märkamatult juurdunud väga paljud Euroopa demokraatia väärtused, poliitiline kultuur, riigivalitsemise praktika ja ühiskonna enesekorralduse avaldused. Oleme nendega juba sedavõrd harjunud, et oleme jõudnud hakata seda pidama enesestmõistetavaks. Need on asjad, mida hindavad kõrgelt inimesed, kellel seda kõike ei ole – vabadust, demokraatiat, õigusriiklust, õiguste ja vabaduste austamist. Arvata, et need väärtused oleksid meile jõudnud ja juurdunud niigi, meie endi sisemise arengu loomuliku käiguna, on ehk mõneti optimistlik. Kui see oleks ka toimunud, siis kindlasti mitte nii kiiresti.

See ei olnudki väga palju aega tagasi, kui räägiti üsna palju Eestist kui väikesest tigedast üheprobleemiriigist. Või vähemalt ohust selleks saada. Ilma Euroopa Liiduta vaevleksime ilmselt oma rahvuslikes kompleksides edasi. Meie kuulajate arv ja mõistmise väli oleks kordades väiksem.

Euroopa Liit ei ole ainult ühine majandusruum, see on ka kultuuriruum.  Euroopa institutsioonidega koostöö läbi ning seal töötavate tuhandete eesti inimeste kaudu on meieni märkamatult jõudnud euroopalik töökultuur ja maailmapilt, mis ilma Euroopa Liiduta jäänuks olemata. Meie majandus-, õigus-, poliitiline ja sotsiaalne erialakeel on saanud tänu Euroopa Liidu ametliku keele staatusele arengutõuke, mis ilma Euroopa Liiduta jäänuks selgelt olemata.

Maailm muutus meie jaoks avaramaks ja mitmekesisemaks. Igaüks leidis oma ja huvitava. Me näeme teisi inimesi ja oleme mõistvamad ja sallivamad teiste kultuuride ja teistsuguste inimeste suhtes. Kui seda avatust ei oleks, või oleks vähem, oleks sedavõrd rohkem ksenofoobiat, sallimatust, eelarvamuslikkust. Üksikud ja suletud riigid vaevlevad selle pinge käes rohkem. Vaevleksime ise ja ei tahaks meiega suhelda eriti ka teised. Meie kultuuri-, teadus- ja sotsiaalne elu oleks tunduvalt vaesem ja hallim, üksluisem.

Tööjõu ja kapitali vaba liikumist võtame loomulikuna. Kuid, kuis oleks asjad siis, kui seda kõike ei oleks? Et kuhugi sõita turistina, külla või tööle minna, oleks vaja viisat, töö ja elamislube jne. Alles vähem kui kümme aastat tagasi see nii just oli. Ei pea just väga vana olema, et seda mäletada. Viisasid ja lube tuli taotleda, oodata ja nende eest maksta, saatjaks viisakas ära kuulamine, kuid tuntav umbusk.

Ei saa unustada ka seda, et Euroopa Liit on lisaks paljule muule ka tolliliit. Isegi kui eeldada, et Eesti majandus oleks uhkes üksinduses saanud hakkama imega ja olnuks sama edukas kui täna, siis tuleks meil ikkagi maksta tolle Euroopa turule sisenemiseks ja seal äri ajamiseks. Lisaks vajab ühisturul toimetamine ühtseid regulatsioone ja neid regulatsioone tundvaid inimesi. Arvata, et meil oleks endil olnud jõudu kõike seda tundma õppida ja üle võtta, oleks lihtsameelsus ja iseenda ülehindamine. Majandusliku ja rahandusliku konvergentsi kaudu jõudsid meie igapäevaellu iseenesest ja kiiresti ka Euroopa ärikultuur ja praktika. Kui seda ei oleks olnud, siis ilmselt domineeriks meil seniajani meie lähinaabruses vohav korruptiivne elukäsitus ja asjaajamine.

Lõpetuseks peaargument – kolmekümnendate lõpus, Pätsi teadjal juhtimisel, arvasime, et saame ise hakkama, teeme tööd ja ei sega kedagi, oleme rahumeelsed ja neutraalsed tööeestlased. Mitte kõik ei arvanud nii ja üksi jäänud riik ja rahvas neelati alla ja paisati loomulikus arengus mitu põlvkonda tagasi. Ajalugu on selleks, et sellest õppida.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt