Täna, 80 aastat tagasi, 12. märtsil 1934, kuulutas riigivanem
Konstatin Päts Toompea valges saalis valitsuse erakorralisel istungil välja kaitseseisukorra
kogu riigis kuueks kuuks. Pätsi kõrval seisis, tavatult valitsuse istungi
jaoks, Johan Laidoner, kes sama otsusega nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks
ja ühtlasi ka sisekaitse ülemaks. Teadmatuses ministrid vahetasid üllatunud
pilke, kuid keegi küsimusi ei esitanud. Algas vaikiv ajastu, mis koos kaitseseisukorraga,
küll väikese lõdvenemisega 1938 aastast alates, kestis iseseisvuse lõpuni.
Samal õhtul ja öösel toodi Tallinna tänavatele Tondi
sõjakooli kursandid. Algasid massilised arreteerimised ja aastaid kestnud
riigiaparaadi puhastamine. Aktsioon oli suunatud Vabadussõjalaste Liidu
liikmete ja neile sümpatiseerijate vastu. Vapside liikumine ja populaarsus
rahva hulgas ennustas Pätsile võimust ilmajäämist eelseisvatel valimistel ning
nii otsustas ta oma Põllumeeste kogu ning sotside ja vene erakonna toel võtta
ette riigipöörde.
Kolm päeva hiljem esines Päts Riigikogu ees, kus põhjendas,
et oli sunnitud selle sammu astuma riigis päästmiseks õõnestajate käest, kes
valmistasid ette relvastatud võimu üle võtmist. Ülevõtjaiks olid vabadussõjalased,
kes oma liikumises oli, kaasa haaranud igasugust ,,kõntsa“. Ning tema, tundes
vastutust riigi ees ja tulles vastu rahva soovidele, peab ohu vastu välja
astuma ja karmid meetmed appi võtma. Kihvt, mida vabadussõjalased külvanud,
olevat kaugele läinud, rahva ärevusse ajanud, mispärast ,,rahval tuleb tagasi
tõmbuda“. Rahvas on haige ja me peame näitama selle sümptoome, et seda ravida
saaks. Seetõttu kaitseseisukorra väljakuulutamine oli hädatarvilik.
Riigipea poolt oma rahva haigeks kuulutamine oli autoritaarsusesse
kalduvas Euroopas unikaalne. Euroopa teised diktaatorid/autokraadid nii kaugele
ei läinud. Edasi kulges riigi valitsemine Pätsi ,,isiklikul vastutusel“, nagu
ta ise seletas. Viimane väljendus põhiseaduse vastases seadusandliku võimu üle võtmises
Riigikogult ja selle asendamist ainuisikuliste dekreetide andmisega. Isegi
riigieelarve kinnitati dekreediga.
Kaitsevägede ülemjuhataja Laidoneri sundmäärusega seati sisse
tsensuur ning keelati valitsuse ja tema asutuste arvustamine. Erakondade ja
teiste samu sihte taotlevate poliitiliste ühingute ning nende liitude tegevus
pandi seisma. Avaliku arvamuse reguleerimiseks ja ühiskondliku isetegevuse
juhtimiseks loodi riigivanema dekreediga Riiklik Propagandatalitus. Samuti oma
dekreediga kehtestas Päts ,,Riiklikule korrale ja avalikule julgeolekule
ohtlikute isikute kinnipidamise seaduse“.
Vaikivasse ajastusse jäävad Eesti senise ajaloo suurimad
poliitilised protsessid vabadussõjalaste üle. Neist suurim toimus mais 1936,
mis oli mahult ja süüdistatavate arvult tunduvalt suurem kui nn kommunistide
ehk 1. detsembri mässu protsess. Selles asjas vahistati 772 isikut, poliitilise
politsei juurdlusega esitati süüdistus 170le. Nagu varasematelgi
vabadussõjalaste protsessidel olid prokuröri peatunnistajateks poliitilise
politsei ametnikud. Kuigi seadus seda ette ei näinud. Enamik süüalustest end
süüdi ei tunnistanud ja relvastatud ülestõusu faktid jäid tõestamata, mõisteti
juhtivad sõjaväelased, riigiametnikud ja paljud reasõjaväelased pikkadeks
aastateks vangi. Sõjaväe ja rahva moraalile andis see valusa löögi.
Propagandatalitus töötas täistuuridel ning Päevalehes ilmusid
lood, kus ,,kogu maa mõistab hukka vapside vägivallateod ning riigivanemale
tulevad kestvad õnnitlused mässukatse ärahoidmise puhul ning nõutakse
riigivaenuliste elementide lõplikku likvideerimist“. NLKP ajalugu õppinuile
tuleb kindlasti ette hämmastav sarnasus leninlik-stalinliku retoorikaga.
Päts võttis ,,uue vaimu loomisel“ eeskujuks Mussolini
korporatiivse riigikorra ja juhtimismeetodid ning koos ustava jüngri Kaarel
Eenpaluga käibele ,,juhitud demokraatia“ mõiste, nii retoorikas kui praktikas.
Oma võimujoobumuses läks Päts nii kaugele, et 1. märtsi 1936 aasta raadiokõnes
ütles järgmist: ,,Räägitakse, et mina olevat halb jne. Aga te peate ometi ju
nõustuma, et mina ei saa tagasi astuda sellepärast, et minu asemele ei ole ju
kedagi panna“.
26. juulil 1935 kõrvaldab Päts siseminister Eenpalu
otsusega lõplikult oma vana konkurendi
ja kriitiku Jaan Tõnissoni, pannes kirjastusühisuse Postimees sekvestri alla.
Otsuse motiiviks oli ,,Postimehe jätkuv tegevus vastuolus ajakirjanduse kohta
maksvate sundeeskirjadega ning kehv majanduslik seis“. Ausameelne ja
sirgeselgne opositsionäär sai kõrvaldatud ning tema elutöö ja vara hävitatud.
Kõige hämmastavam on kui omavoliliselt käis Päts ringi riigis
kehtiva põhiseadusliku korraga.
Seda alustades ülemjuhataja ametisse nimetamisest kuni
valimiste ära jätmise ja Riigikogu seismapanekuni. Kehtiva Põhiseaduse järgi
tulnuks 1934 aasta riigivanema ja riigikogu valimised läbi viia 100 päeva
jooksul arvates Põhiseaduse kehtima hakkamisest, so hiljemalt 3. maiks 1934.
19. märtsil pani aga K. Päts omadekreediga seisma juba väljakuulutatud
valimised, mis pidid aset leidma 22-23. aprillil 1934. Selle põhjenduseks
viitas ta enda poolt väljakuulutatud kaitseseisukorrale. Seejuures Põhiseaduse
järgi puudus riigivanemal õigus peatada või muuta valimisi. Otse vastupidi, see
oli selgelt keelatud. Seega muutus riigiõiguslikult kogu valitsemine peale 3.
maid 1934 mittelegitiimseks. See aga Pätsi, Laidoneri, Eenpalu ja Klesmenti ei
seganud.
Riigivanem Päts kutsus Riigikogu kokku üheks korraks,
erakorraliselt 2. oktoobriks 1934 aastal.
Nähes, et asjad ei lähe nii nagu Päts soovis, küsis Eenpalu, ,,kas
Riigikogu tahab koostööd valitsusega ?“. Kui ei, siis palus ta võtta täitmiseks
riigivanema otsus. Riigikogu esimees R. Penno luges selle ette: ,,Käesolevaga
nõuan Riigikogu erakorralise istungjärgu lõpetamist“ – K. Päts, peaminister
riigivanema ülesannetes. Rahvaesinduse tegevus lõppes 2. oktoobril 1934 aastal
ega taastunud sellisel kujul enam kunagi. Edasi tegutsema jäi küll Riigikogu
juhatus, kuid avalikkus ei teadnud, täpsemalt, tal ei antud sellest teada,
vähimatki.
Järgides oma autokraatlike, et mitte öelda diktaatorlike
meetodeid, leidis Päts, et tuleb astuda veel üks samm ja luua uus liikumine
(poliitilise tegevuse keelatuse tingimustes !), kellele ,,valitsus võiks oma
tegevuses toetuda“. Selleks asutati 22. veebruaril
1935 aastal Isamaaliit, et ,,ta oleks alati ühenduses valitsusvõimuga“. Ühtne
…/Eesti, kas pole ? Midagi tuttavat tuleb veel ette – ellu kutsutakse
Rahvarinne Pätsi uue, 1938 aasta põhiseaduse väljatöötamise toetamiseks.
Põhiseaduse ignoreerimises läks Päts aga edasi. Oma
dekreediga korraldas ta rahvahääletuse, et kutsuda kokku Rahvuskogu uue
põhiseaduse väljatöötamiseks. Seda see Pätsi juhtnööride järgi ka tegi,
toetudes Isamaaliidule ja Rahvarindele.
Rahvuskogu kodukorra kehtestas ta ise oma dekreediga. Ja kui tekkis
küsimus niigi ebademokraatliku põhiseaduse jõustamises – eelduslikult pidanuks
seda tegema rahvas kui kõrgema riigivõimu kandja rahvahääletusega – siis arvas
riigivanem, et ,,mis kometit meie oma rahvaga mängiksime“ ja pani uue, 1938.a. põhiseaduse maksma oma dekreediga. Kuigi
Põhiseadus ei näinud ette riiklike autasude andmist oma riigi alamatele, arvas
Päts teisiti ja seadis sisse hulga aumärke, mille said suur osa Rahvuskogu
liikmeid, sh Rahvuskogu komandant.
Uue, kahe kojalise Riigikogu esimeseks – peale viieaastast
vaiki olekut – eelnõuks oli Kalandusseadus. Selline tähtsusjärk kutsus esile
prof Ants Piibu mürgise meenutuse, et 1906 aastal saatis tsaar tema armust
kokkutulnud Riigiduumale esimese seadusena arutada ,,Keiserliku Tartu Ülikooli
pesuköögi seaduse“… Iroonilisel viisil oli see kahe kojaline seisuslik
põhiseadus meile tänases päevas iseseisvuse taastamisel õnnistuseks. Kodade
kadumise, kuid ka muil põhjuseil, ei olnud võimalik 1938 aasta põhiseadust taas
jõustada. Kuigi oli riikliku järjepidevuse fundamentaliste, kes seda nõudsid. Ja
lätlased tegidki ja nüüd üsna hädas on.
Mõeldes analoogiatele teistes Balti riikides, retoorikat ja
meetodeid, mida kasutati rahva vaigistamiseks ja vaimu suunamiseks, parlamendi
neutraliseerimiseks ja sõjaväe ja riigiaparaadi kuulekaks tegemiseks ning
juhtide ärilises/rahalises sisse mässimises,
tekib vägisi pähe mõte, et kas mitte ei pandud vigurid aegsasti paigale
enne kahingut 40 aastal ? Ma tahan, et ma eksiksin.
Me oleme kõik selle läbi elanud ja loodetavasti ka midagi õppinud.
Õppinud, et põhiseaduslik kord ja parlamentaarne riigikorraldus on väärtused
iseenesest ning demokraatias ei ole esmatähtis isik, vaid süsteem ja
protseduur.