Riigikogu 13. koosseisu esimesest aastast jäävad sõelale peretoetuste tõusu regulatsioon, hääletamisõiguslikkuse ea langetamine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, sammud tugevamate omavalitsuste tekkeks ning moodsa majanduse algete jõudmine seadusandlusse.
Lisaks arvukalt väiksemaid, kuid olulise mõjuga seadusemuudatusi. Olgu näiteks üks – tubakaseaduse muutmine. Nimelt keelatakse elektroonilistes sigarettides vitamiinide kasutamine. Väike, kuid väga vajalik muudatus, et mitte luua illusiooni, justkui oleksid e-sigaretid lausa tervislikud.
Noorte hääl kõlama
16- ja 17-aastastele valimisõiguse andmine kohalikel valimistel oli üks põhimõttelisi seadusemuudatusi, mis sünnitas kirglikke debatte nii komisjonis kui istungisaalis. Peamiselt sellepärast, kas nii noored on ikka küpsed tegema demokraatlikke valikuid.
Eesti pole esimene riik maailmas, kes nii noortele valimisõiguse annab. Mõningatest kõhklustest hoolimata oli see vajalik samm tasakaalustamaks ühiskonnas valijate vanuselist struktuuri. Noored meenutavad meile kõigile, et tulevik on juba kohal.
Just seepärast peab esile tooma seadusandja otsuseid peretoetuste tõusuks sel ja järgnevatel aastatel. 1. ja 2. lapse toetus tõusis sellest aastast 50 euroni, 2019. aastaks on see 60 eurot kuus. Iga järgneva lapse kohta on toetus jätkuvalt 100 eurot kuus. Pandi ka seaduslik alus uue lasterikka pere toetuse sünniks. Järgmisest aastast on see 3–6 last kasvatavale perele 200 eurot ning alates 7. lapsest 370 eurot kuus.
Peretoetuste mahust annab selgema pildi eelarve kulude kasv – sel aastal 14 miljoni, 2017. aastal 20,6 miljoni, 2018. aastal 69,7 miljoni ja 2019. aastal 84,1 miljoni euro võrra.
Eesti ühiskonnas toimub juba pikemat aega arutelu selle üle, kuidas suurendada sündimust. Maailmas pole võlurit, kes üleöö olukorda suudaks muuta. Jutuga võib küll suuri linnu teha, aga lapsed sünnivad ikka armastusest.
Seadusandjate jaoks oli tööperioodi esimese veerandi oluline teetähis kindlasti haldusreformi seaduse eelnõu jõudmine valitsusest riigikokku ja esimene lugemine.
Haldusreformi eesmärk on tagada kvaliteetsed avalikud teenused ja tugevad omavalitsused, et kohalik elu oleks hästi, professionaalselt ja majanduslikult mõistlikult korraldatud. Eelnõu näeb ette ka tingimused ühinemisel tekkiva omavalitsuse suuruseks – minimaalselt 5000 elanikku, rahalised toetused ühinemisel jne.
Eelnõu sai teiseks lugemiseks päris palju muudatusettepanekuid, mida menetleb põhiseaduskomisjon. Teatavasti ühinemisläbirääkimised käivad ja kiiremad on juba leivad ühte kappigi jõudnud panna. Praegu on ligi 90% kohalikest omavalitsustest läbirääkimiste protsessis aktiivsed osalised.
Igal muutusel on praktiline pool. Ühinemisläbirääkimisi pidavate ja veel plaani pidavate kohalike omavalitsuste puhul on kõige rohkem kõlanud vajadus finantsilise võimekuse kasvatamiseks. Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt kasvavad omavalitsuste tulud järgmisel neljal aastal kuni 5,2 protsenti aastas. Kui nii läheb, suurendab see laekumist nelja aasta peale ca 500 miljoni euro võrra.
Tugi omavalitsustele
Rahalist tuge planeeritakse omavalitsustele veelgi – olgu nimetatud arvestatav lisaraha laste huviharidusele, omavalitsuste üldise tulubaasi kasv ääremaastumise vähendamiseks (2019 – 15 miljonit eurot, 2020 – 25 miljonit eurot). Parlament muidugi debateerib mais kõik muudatused põhjalikult läbi. Üks on kindel – vallamajasid jääb edaspidi küll vähemaks, kuid avalikud teenused peavad muutuma paremaks ja kättesaadavamaks.
Tehnoloogia areng ei jäta ka seadusloomet puutumata. Kevadel algatati parlamendis ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sõitjate vedamisel on juba mõnda aega kasutusel olnud kiired ja mugavad mobiilirakendused, geograafilise asukoha määramine, sularahata maksed ja sõidujagamine. Eelnõuga viiakse olemasolevad regulatsioonid kooskõlla reaalsete arengutega, et tagada nn kokkuleppevedude turvalisus ja usaldusväärsus.
Muuseas, iga päev vajutatakse globaalses suhtlusvõrgustikus Facebook umbes 4,5 miljardit korda ikoonile “meeldib!”. Erinevalt südamlikest looma- ja loodusfotodest jagatakse uutele seadustele “laike” vähem. Selles pole ka midagi imelikku, sest õigusakt teenib oma poolehoiu ühiskonnas alles siis, kui elukorraldus selle mõjul paraneb ja reeglid on selgemad kõigile.