Olen paari nädala jooksul pärast vaenemahüvitist ja palgalõhet siduvat arvamuslugu saanud üsna palju tagasisidet ja seega leian, et mõned asjad tuleks üle seletada.
Esiteks peab ütlema, et mitte keegi ei lükanud ümber minu artikli põhiväidet, et vanemahüvitis suurendab palgalõhet. Vaidlus käib selle üle, kas see on probleem või mitte. Minu ettepanekule jagada periood võrdsemalt mõlema vanema vahel tulid järgmised vastuväited, millele proovin vastata.
Vastuväide 1: Seda, et vanemahüvitisega pikalt kodus olles väheneb naiste konkurentsivõime ja kvalifikatsioon ja seeläbi ka palk, ei tohi välja öelda, sest see on laste saamisest eemale hirmutamine.
See on ju absurdne väide. Seda, et me probleemidest ei räägi, ei muuda neid probleeme olematuks. Lapsed sünnivad armastusest ja ei jää selle fakti väljaütlemisest sündimata. Minu arvates tuleks asjadest rääkida nii, nagu nad on. Kui ühiskonna üldine arvamus ja arusaam on, et jah, senine vanemahüvitise kasutamise süsteem paneb naised tööturul halvemasse olukorda, aga see on laste saamise hind, mida naised peavad maksma, siis lepin sellega. Aga arutelu osas ei tohiks meil küll olla tabuteemasid. Ometi suutis peaministri nõunik teema arutamisest hoidumise vajalikkust oma lühikeses artiklis kolmes kohas mainida.
Vastuväide 2: Kui praegu on tööturul nõrgas positsioonis emad, siis kui vanemahüvitise periood jagada võrdselt vanemate vahel, siis on ebavõrdses positsioonis ka isad.
Selles väites loogika pisut lonkab. Kui üks pool on ebavõrdses positsioonis ja teine samale pulgale seada, siis ei ole mitte mõlemad ebavõrdses positsioonis, vaid võrdses. Kui praegu on tööandjatel õigus noore naise töölevõtmisel eeldada, et mingi aeg ta jääb lapsega pikaks ajaks koju ja hiljem kui laps hakkab haige olema, on jälle ema see, kes puuduma hakkab, siis arusaadavalt mõjutab see ema töölevõtmise, töölejätmise ja palgaga seotud tingimusi. Kui aga tööandjal pole alust eeldada, et lapsed saab ainult naine, vaid lapsed saavad naine ja mees koos, siis seda arvestades pole ka enam põhjust kohelda naist kui tööturul ebakindlamat töötajat. Arvestades, et meestel ei ole lastesaamine seotud samasuguse bioloogilise kellaga kui naistel, siis ei saa ka öelda, et asi puudutaks ainult noori mehi.
Vastuväide 3: Riik ei peaks sundima isasid kodus olema, see on perekonna vaba valik.
Selle väite puhul unustatakse, et luues süsteemi, kus riik hüvitab täies ulatuses lapsega kodusolemise 1,5 aastase perioodi jooksul, on see ka teatud mõttes perekonna vabasse valikusse sekkumine. Kui sulle makstakse palka lapsega kodusolemise eest, siis loomulikult ei ole sul mingit motivatsiooni sel ajal tööle naasta. Seega on ka see süsteem omamoodi sund, kuigi ka seal on nn vaba valik seda perioodi mitte kasutada. Praegu võtavad vanemapuhkust alla 8% isadest (ja nende hulka kuuluvad ka need pered, kus reaalselt lapsega kodus on ikka naine, aga isa vormistatakse puhkusele, sest nii saab riigilt suuremat summat küsida). Seetõttu tundub, et see vaba valik on väga ühele poole kaldu, mis paneb kahtlema, kas see valik ikka on vaba. Minule laekunud tagasiside põhjal valdav enamus naistest, kes toetasid perede vaba valikut, ei arutanud tegelikkuses kodus vanemahüvitise perioodi jagamist vanemate vahel. Isadele ei olegi võimalust antud.
Vastuväide 4: Arutelu vanemahüvitise süsteemi üle ei tohi algatada, sest see tekitab peres ebakindlust.
Ma ei usu, et keegi oma plaane lähtuvalt õhus olevatest aruteludest teeb. Nagu näha, võtavad protsessid isegi nende punktides, milles koalitsioonis kokku on lepitud, elluviimiseks palju aega. Seega, aruteludest sisuliste otsusteni on pikk maa minna. Jällegi, olen nõus ka sellega, kui selle arutelu tulemusena ühiskond leiab, et käesolev süsteem oma tagajärgedega peab jääma puutumatuks, aga arutelu ei tohiks eos tappa.
Vastuväide 5: Lapsed vajavad eelkõige ema.
Jah, loomulikult, kui me räägime rinnalapsest siis saab ema anda lapsele kõike seda, mida keegi teine ei saa. Aga alates sellest ajast, kui laps peab täisväärtuslikuks arenguks saama ka muud toitu kui rinnapiima, kahaneb rinnapiima osakaal ja seeläbi muutub võimalikuks ka suurem isa kaasamine. Nagu oma artiklis ka viitasin, siis selle kohta on tehtud uuringuid, kas eksklusiivne emapoolne hooldus annab lapsele hiljem mingi eelise, ja on leitud, et ei anna. Hoopis isa suurem osalemine lapse kasvatamisel ja lapse eest hoolitsemisel annab lapsele hilisemas elus vajalikke oskusi. Kui alguses hoida isa lapsest eemale, siis ei pruugi isal tekkida harjumust ega oskusi lapsega tegeleda. Siis on hiljem isale ka raske ette heita, kui kogu laste eest hoolitsemise raskus jääb ema õlule.
Vastuväide 6: Lapsega oli tore kodus olla ja seda aega ei vahetaks millegi vastu.
Olen nõus. Aga ka isal on õigus sellele toredale ajale lapsega. Isegi, kui saada järjest mitu last, siis varem või hiljem tuleb aeg, kui ema peab tööle naasma. Eestis on ilmselt vähe peresid, kus üks pool üldse töötama ei pea. Seetõttu tuleb vaadata ajas kaugemale, kui kolm aastat, kui laps on väike. Kui ema töölenaasmisel on tema koht koondatud ja ta jääb tööst ilma, siis mõjub see kindlasti laastavalt perekonna kindlustundele ja toimetulekule. Kui töölenaasva ema palk on tänu kodusolemisele väiksem, siis ka see mõjutab pere toimetulekut, kui lapsed on beebieast väljas. Kui palk on väiksem, siis hiljem saab ta ka vähem pensioni. Kui ema on seetõttu frustreerunud ja ebakindel, et ta ei ole oma töö või palgaga rahul, mõjutab see taaskord peresuhteid ja seeläbi ka lapsi. Loomulikult ei lähe kõigil naistel nii, aga see ongi pigem madalapalgaliste probleem, kui nn “vahvate karjäärinaiste” (sellise sildi sain ka arutelu algatamise eest otsa ette) mure.
Vastuväide 7: Beebid rebitakse emadelt käest ja pannakse sõime
Sellist ettepanekut pole ma teinud. Ma pole ka teinud ettepanekut vanemahüvitise perioodi lühendada, et lapsed sõime panna. Isa on lapse elus oluline ja minu arvates võrdsustades laste isadega jätmist võõraste inimeste hoole alla andmisega, teeme me isadele väga liiga.