Austatud Riigikogu esimees, head Riigikogu liikmed! Ma olin plaaninud oma tänast avaldust alustada veidi teisiti, aga tänahommikused sündmused ei lase mul seda teha. Füüsiline rünnak Eesti suursaadiku vastu Moskvas, mis tänu julgestuspolitsei adekvaatsele käitumisele ei viinud kõige hullemani, ei ole demonstrantide väike nali. See, koos jätkuvate küberrünnakutega Venemaa riigiaparaadi serveritest, koos Eesti lipu rebimisega meie suursaatkonnalt, koos duumasaadikute üleskutsetega vahetada Eestis valitsust näitab, et meie suveräänne riik on tugeva rünnaku all. Kõik need sündmused kinnitavad, et meil ei ole tegu riigi sisemiste probleemidega, vaid meil on tegu Venemaa koordineeritud ja räige sekkumisega Eesti riigi asjadesse.
Me oleme pöördunud Euroopa Liidu poole ja me palume neil reageerida kohaselt. Sest ühe liikmesriigi ründamine on kogu Euroopa Liidu ründamine.
Head Riigikogu liikmed,
Minu jaoks on Eesti olnud ikka üks väike ja ilus riik, kus elavad inimesed saavad tunda ennast peaaegu perekonnana. Perekonnana, kus hoolitakse ühisest tulevikust. Kus hoitakse ühiseid väärtuseid. Kus tehakse kõik, et järeltulijatel oleks parem.
Kas eelmise nädala kahel ööl toimunud ja nendele järgnenud sündmused peaksid mind, või meid, panema seda seisukohta, seda veendumust muutma?
Ei.
Eelmise nädala kahel ööl aset leidnud märatsemine ja lõhkumine tänavatel andsid meile valusalt terava teadmise sellest, et siinsamas, meie kõrval elab väike hulk inimesi, kes ei oska või taha meie ühist riiki hoida. Aga nendele masendavatele ja ängistust tekitanud öödele järgnenud päevad on andnud ka kindlustunde, et meie maast hoolivaid inimesi, kes andsid öiste laamendajate barbaarsustele üheselt hukkamõistva hinnangu, on väga palju.
Need on inimesed, kes s õ l t u m a t a oma rahvusest armastavad Eestit ja kes peavad tähtsaks, et meie elu läheks siin edasi just nii ja selles suunas, kuhu ta viimased 16 aastat läinud on. Need on inimesed, kelle jaoks s õ l t u m a t a nende rahvusest on Eesti ainus ja oma, kelle jaoks Eesti tulevik võrdub nende endi ja nende laste tulevikuga. Neid inimesi – nii eesti kui vene keelt kõnelevaid – on absoluutne enamus.
Hea Riigikogu,
Ma olen siinsamas, teie ees, viimase aasta jooksul vastanud väga mitmel korral küsimustele, mis puudutasid olukorda Tõnismäel ja milles nõuti vastust küsimusele, millal ükskord pingete allikaks kujunenud monument juba ümber paigutatakse.
Olen siin teiega rääkinud ka sellest, et Tõnismäel seisnud pronkssõduril ei olnud ühest tähendust.
Kui üks südalinna kõige käidavamas kohas asuv monument sümboliseeris ühtede jaoks okupante ja küüditajaid, teiste jaoks langenute mälestust ja leina, kolmandate jaoks nostalgiat kadunud totalitaarriigi järele, siis ei saanud olla tegu ühiskonda liitva monumendiga.
Nii nagu siitsamast varem korduvalt kinnitatud – poliitiliste provokatsioonide keskmeks kujunenud monumendi paigutamine sobivamasse kohta oli muutunud riigi julgeoleku seisukohast ainumõeldavaks sammuks.
Ma tean, et teie hulgas on neid, kes tahaksid nüüd küsida, et kas seda pidi tegema just nüüd? Kas ei oleks pidanud veel ootama – aasta või paar?
Ma kinnitan teile – pikk ootamine ja venitamine ei olnud võimalik ja oleks võinud kaasa tuua tagajärjed, mille kõrval eelmise nädala öised sündmused oleksid tõenäoliselt paistnud süütu hullamisena.
Tõsi, nii nagu ma teie ees ka varem kinnitanud olen – valitsuse soov o l i esmalt viia lõpule säilmete väljakaevamine ja alles seejärel monument koos sobiva tseremooniaga uude asukohta ümber paigutada. 26. aprilli öösel Tallinnas puhkenud vandaalitsemiste laine, kurjategijate rünnakud Eesti elanike turvalisuse ja vara vastu ei jätnud aga kokku tulnud kriisikomisjonile ja erakorralise istungi pidanud valitsusele teist võimalust.
Vägivaldsete konfliktide ärahoidmiseks pidi valitsus tegutsema otsustavalt ja kiirelt. Pidi tegutsema kohe.
Meie ees oli 26. aprilli öösel kaks valikut – kas võtta koos kogu kaasneva vastutusega tuleviku osas ohjad enda kätte, või lasta seda teha nendel, kes olid tulnud tänavatele vägivallatsema.
Me võtsime vastutuse ja otsustasime sündmuste käigu.
Monument teisaldati varahommikul, pärast linna laastanud kurjategijate märatsemise vaibumist.
Oma uues asukohas on pronksist monument juba lühikese aja jooksul sadade inimeste poolt omaks võetud. „Ilus,” võttis olukorra uues asukohas kokku üks vene keelt kõnelev proua. Ilmselt ongi tema lihtne reaktsioon kõige sobivam iseloomustamaks nende inimeste arvamust, kelle jaoks on tõesti tähtis monument ise, mitte seda ettekäändena kasutades märatsemine või riigikukutamisele õhutamine.
Ma arvan, et selliseid inimesi saab juba lähiajal olema tuhandeid. Saab olema nii eestikeelsete kui venekeelsete elanike hulgas, sest uues keskkonnas pole monumendil enam mitut tähendust. Surnuaial on monumendist saanud mälestusmärk sõjas langenutele ning seal ei saa see enam sümboliseerida süüdlast meie rahva kannatustes – 100 000 inimese küüditajat ja tapjat, 100 000 eestlase kodust põgenema ajajat.
Mis edasi?
Kõigepealt – meie kõigi tänu peab kuuluma inimestele, kes nendel närvilistel öödel aitasid abivajajaid. Meie tänu kuulub politseile, kiirabitöötajatele, arstidele, päästeteenistujatele. Meie tänu kuulub ka neile, kes teevad kõik, et kurjategijad saaksid karistuse – õiguskaitseorganitele.
Aga – ma tänan ka neid lihtsaid inimesi, kes tulid appi rüüstamise tagajärgede likvideerimisele.
Mul püsib silme ees pilt poeomanikust, kes rääkis pisarsilmi, kuidas täiesti võõrad inimesed tõid tema poodi tagasi segipekstud naaberpoe põrandalt leitud hinnalist kaupa. Küllap oli see varastel märatsemise hoos juba järgmises poes taskust maha kukkunud… Kas pole kibe, aga ilmekas näide iseloomustamaks nendel öödel erinevate inimeste nii erinevat suhtumist…
Ma tahan tänada ka kõiki meie välisriikidest sõpru, kes on meile nendel päevadel toetust avaldanud ja ka reaalset abi pakkunud. Nende hulgas on olnud nii meie kõige lähemad lõuna- ja ülemerenaabrid, kui ka suur hulk teisi Euroopa Liidu liikmeid, NATO partnereid kui nendesse organisatsioonidesse mittekuuluvaid riike. Teadmine, et meil on palju toetajaid, loeb palju. Me hindame seda kõrgelt. Aga ma kordan oma pöördumise alguses öeldut – me ootame Euroopa Liidult selget reageeringut Venemaa koordineeritud rünnakutele.
Hea Riigikogu,
Rahulikult möödunud volbriöö ei pruugi veel tähendada, et provokatsioonid pingete ja katsed konfliktide tekitamiseks on lõplikult kadunud. Ei ole.
Küllap toovad lähipäevad hulgaliselt eksitavat valeinformatsiooni, mille eesmärk on vaid üks – puhuda lõkkele viha. Küllap leidub provokatiivselt käitujaid. Leidub erinevaid üleskutseid erinevateks aktsioonideks. Leidub neidki, kelle ärilised või isiklikud huvid on Venemaaga nii tihedalt seotud, et sealne infoväli on hakanud mõjutama ka nende seisukohti ja väljaütlemisi Eestis toimuva osas.
Me peame selleks kõigeks valmis olema. Me peame sellest kõigest üle olema.
Meil – teil – kõigil on oma valijad. Ma palun teil kõigil nende poole pöörduda üleskutsega säilitada rahulik meel ja mitte alluda lähiajal endiselt aset leida võivatele provokatsioonidele.
Meie kõigi – nii lapsevanemate, kooliõpetajate, sõjaveteranide kui vabadusvõitlejate – huvi on, et kinnimakstud provokaatorid ja kurjategijad ei rikuks langenute mälestuse austamist ja meie kõigi, eriti aga meie laste ja lastelaste tulevikku euroopalikus ja armsas Eestis.
Selleks palun teie kõigi toetust, mõistmist ja kaasabi. Näitame, et vaenulikel provokatsioonidel, vägivallal ja kurjategijatel ei ole kristlikus ja euroopalikus traditsioonis ja tähtpäevade tähistamisel kohta.
Kutsun üles mälestama nii II maailmasõjas langenuid 8. mail kui tähistama Euroopa päeva 9. mail euroopalikul moel. Väärikalt ja rahumeelselt. Nii nagu Eestile ikka omane on olnud.
Lõpetuseks tahan aga parafraseerida president Lennart Meri.
„Ühel riigil ei saa olla kahte tulevikku, mis seisavad seljad vastakuti.”
Me kõik peame aru saama, mõistma ja aktsepteerima, et meie riigis elab erineva minevikutaustaga inimesi. Aga meie tulevik on ühine. Siin meie ühises riigis. Eestis.
See on see, mille nimel me peame töötama. Riigikogu, valitsus ja rahvas. Üheskoos.
Aitäh.
Andrus Ansip
Eesti Vabariigi peaminister