Armsad erakonnakaaslased,
Rõõm teid näost näkku tervitada.
Nagu kõik hästi teavad, on inimkonna arengus eristatavad järgmised etapid – kõigepealt oli matriarhaat, siis tuli patriarhaat ja kõige lõpuks tekkis sekretariaat. Matkimaks seda evolutsioonilist mudelit esinen täna teile kõigepealt mina, siis kuulete Mart Võrklaeva ja kõige lõpuks teeb oma esimese etteaste meie üldkogu ees Reformierakonna uus peasekretär Timo Suslov.
3 aastat ei ole me saanud füüsiliselt kokku tulla ja üldkogu pidada, sest on olnud Covid. See on olnud inimestele väga raske aeg. Asusime valitsusvastutust kandma kõige keerulisemas covidi olukorras. Kogu selle aja üritasime me hoida ühiskonda võimalikult avatuna ning rõhuda sellele, et igal ühel meist on ka vastutus selle eest, kuidas me tervisekriisist välja tuleme. Viirus ei levi valitsuse korralduste kohaselt, vaid inimeselt inimesele, seega saavad ka ainult inimesed oma käitumisega viiruse levikut piirata. Suur pingutus oli hoida koolid avatuna, sest see on oluline laste vaimsele tervisele ning õpioskustele. Lisaks kui lapsed saavad käia koolis, saavad vanemad käia tööl. Eesti oligi Covidi ajal üks väiksemate piirangutega riike ning see väljendus ka meie majanduskasvus. Kui meie naabrite (Rootsi, Läti ja Leedu majanduskasv oli eelmisel aastal 4,8%, Soomel sootuks 3,3% siis Eesti majanduskasv oli tervelt 8,9%.
Nüüd, kus küll viiruse olukord võimaldab jälle kokku tulla, on meie kohale kogunenud sootuks tumedamad pilved.
Juba sügisel tabasid meid kõrged energiahinnad, mis olid eelmänguks Putini poolt algatatud sõjale Ukrainas. Kunstlikult tekitas Venemaa gaasivarude puudujääki, viies sellega üles nii gaasi kui ka gaasist sõltuva elektri hinna. Elektrit aga tarbivad kõik ning külmadel talvekuudel polnud võimalik tarbimist ka piirata. Venemaa jaoks ei ole gaas ja nafta pelgalt suurt raha sisse toovad energiakandjad, vaid nende abil soovib Venemaa tekitada endast sõltuvust ja ühiskondade ebastabiilsust ning ongi seda teinud. Valitsus tuli inimestele appi, pannes kokku ühe heldema toetusmeetmete paketi 7 kuuks, mis kattis nii elektri, gaasi kui ka keskkütte hinnatõuse.
Juba eelmise aasta suvel hakkasime saama infot, et Venemaa kavatseb Ukrainat rünnata. Kuigi me lootsime, et see ei osutu tõeks, hakkasime selleks siiski valmistuma. Juba detsembris andsime Ukrainale sõjalist abi, et nad saaksid vajadusel end kaitsta. Jaanuaris tegime otsused selleks, et võimaliku sõja korral ka ise paremini valmis olla. Suurendasime riigikaitsekulutusi ja läksime hangetesse, et varuda laskemoona ja muud hädavajalikku. Teadsime, et kui jätame need otsused tegemata, siis ajas tagasi me minna ei saa. Täna võime öelda, et need olid õiged otsused.
Päeval, mil meie tähistame oma vaba riigi sündi, tungis Venemaa kallale vabale Ukrainale. Tänaseks on sõda Ukrainas kestnud 109 päeva ja ei näita vaibumise märke. Putin ei ole oma eesmärke muutnud ega mitte varjanudki, et Ukrainale lisaks on ta soov taastada Venemaa impeerium, mille osaks on ka Balti riigid. Kuuldused Leedu iseseisvuse tunnustamise tühistamisest viitavad kõige hullemale stsenaariumile. Lääne-Euroopas hakkab maad võtma sõjaväsimus ning üha rohkem hakkab kostma hääli, et Ukraina võiks osadest territooriumitest loobuda, et saavutada rahu ja kõik saaksid oma tegemistega edasi minna. Et lõppeks sõjapõgenike vool ja gaas oleks jälle odav.
Me teame omaenda ajaloost, et rahu ei tähenda automaatselt, et inimlikud kannatused lõpevad. Igal Eesti perekonnal on otse või kaude oma lugu, kuidas koledused peale teist maailmasõda jätkusid. Piinamised, küüditamised, tapmised, vara konfiskeerimised. Kuidas Eesti kultuuri ja keelt üritati maha suruda ja asendada vene keelega. Kui 1922. aastal oli Eestis vene vähemus 3,2% rahvastikust, siis okupatsiooni aja lõpuks oli see tõusnud üle 30%ni.
Kui Putin pääseb sõjakuritegude eest karistamatult, siis Venemaa kogub end paar aastat ja kõik jätkub uuesti veelgi suuremas mahus. Mitte ainult ei ole ta järjekordsete Ukraina territooriumite võrra rikkam, vaid süües kasvab isu ja nii võtab ette järgmised sammud. Iga kord aina suuremalt ja rohkem kannatusi põhjustades, teades, et sellele ei järgne mingit karistust. See on meile väga ohtlik ning seda ei tohi lasta juhtuda. Selle nimel tuleb liitlaste juures lakkamatult tööd teha ning Ukrainat võimalikult palju oma kaitsel aidata. Kui me ei oleks hetkel NATOs, siis elaksime üle ilmselt väga karme aegu, kuid NATO ja liitlaste kohalolek annab meile võimaluse tunda end turvaliselt. Samas kui Venemaa on tõstnud agressiooni hinda, peab sellele vastama ka kaitse, seetõttu töötame NATO-ga, et saada tugevad otsused meie kaitse tugevdamiseks. Peame ka ise panustama nii rahaliselt kui ka meie ühiskonda vastavalt kohandades.
Võib küsida, kas kõigist nendest kriisidest on ka midagi positiivset sündinud või sündimas? Kindlasti on. Venemaa agressioon on avanud meie Lääneliitlaste silmad. Veelgi enam, kui Venemaa lootis oma naabruskonda allaheitlikkusele hirmutada, siis tegelikkuses saavutas ta risti vastupidise tulemuse. Soome ja Rootsi on otsustanud liituda NATO-ga. Kes oleks seda osanud arvata veel pool aastat tagasi? Ilmselgelt ei arvestanud sellise arenguga ka Venemaa, kelle jaoks selline asjade kulg on vaata et nende suurim kaotus nende poolt valla päästetud sõjas. Teine positiivne areng on kahtlemata see, et Euroopa lahtiühendamine Vene energia mõjusfäärist toob paratamatult kaasa investeeringute intensiivistumise taastuvenergia allikatesse.
Ukrainas toimuval sõjal on otsesed mõjud ka meile. Energiakriisist saime aimu juba eelmisel talvel, kuid tuleval talvel saavad olud olema veelgi keerulisemad. Oleme teinud samme selleks, et varuda gaasi ning tekitada alternatiivseid allikaid, kuid tõenäoliselt tuleb mõelda ka sel talvel meetmetele, mis aitavad inimestel toime tulla. Kuid need, kes saavad, peavad mõtlema ka sellele, kuidas end ise aidata, sest kõike me kinni ei suuda maksta. See on hind, mida me selle sõjaga seonduvalt peame kandma. Ees seisavad rasked ajad.
Meie julgeoleku tagamisel on sisemine stabiilsus võtmetähtsusega. Te kõik teate, et meil on Putini-meelsed inimeste rühmad. Te kõik teate, et meie sisepoliitikas on väga tugev see leer, kes on Euroopa Liidu ja ka NATO vastu. Võitlusest nende otseselt ja kaudselt Putini-meelsete jõududega kujuneb eelolevate Riigikogu valimiste üks põhilisi lahinguvälju.
Majanduse tulevikku ei oska keegi täies ulatuses ette ennustada, aga on selge, et olukord saab olema keeruline. Plahvatuslikult on tõusnud kaupade hinnad, eriti energia hinnad ja elamiskulud. Inflatsioonile on kaasa aidanud pensionisüsteemi lammutamine eelmise valitsuse poolt. Võib oletada, et hindade kasv pidurdub, aga jääb igal juhul püsima uuele, mõnede kaupade osas kõrgele tasemele.
Ärme unustame, et me oleme reformierakondlased. Me usume inimesse, tema ettevõtlikkusesse, ratsionaalsusesse. Me peame ikka panustama ettevõtlusele, turumajandusele, inimeste ratsionaalsele käitumisele. Me usume, et ettevõtlus on suuteline oma ärimudelit uuele olukorrale kohandama. Aga samas me peame hätta sattunud inimesi toetama, andma inimestele turvatunde, et kedagi ei jäeta maha. See on praeguse, kolmekordse kriisi selge juhtnöör.
Ees seisavad rasked ajad ning valimisteni on jäänud 9 kuud. Eestil on lisaks julgeolekule rida väljakutseid, millega tuleb tegeleda. Kõrghariduse rahastamise mahajäämus on valus. Kiiresti on vaja kõrghariduse rahastamise reformi, mille poolt reformierakond on alati olnud. Ka järgmise aasta eelarves peame ette nägema täiendava rahastuse, mis kombineerituna reformiga peab tagama kõrghariduse kui Eesti intellektuaalse lipulaeva rolli meie arengus.
Pandeemia näitas, kui tähtis on meditsiin. Arstid, õed, hooldajad tegid covidi kriisi tagajärgedega võitlemisel hiiglaslikku tööd. Meil on vaja rohkem hästi makstud meditsiinipersonali, mitte betooni valatud järjekordseid maju. Ka pikaajalises hoolduses on suur vajakajäämisi.
Kõik need vajadused nõuavad, et vaataksime ausalt meie rahandusele otsa. Korras rahandus on alati olnud Eesti üks trumpe. Rahandus vajab terviklikku reformi, üle peame vaatama nii maksupoliitika kui ka kulude poliitika.
Head erakonnakaaslased,
Üleeile oleks minu poolt juhitud valitsusel täitunud 500 päeva ametisse astumisest. Tegelikult täituski, selle väikese klausliga, et viimased 7 päeva enne viiesajandat juubelit olime ka ametlikult üksi selles koalitsioonis, mille teine pool oli juba päris pikka aega olnud rohkem opositsioonis kui koalitsioonis.
- juunil otsustasin ma pärast põhjalikku järelemõtlemist, et õudne lõpp on parem kui lõputu õudus ja lõpetasin ametlikult koalitsiooni, mis juba pikalt ei toiminud. Siiski olen Keskerakonnale selle pooleteist aasta eest tänulik. Saime teha palju olulisi otsuseid ja minu esimene valik oleks olnud jätkata selle koalitsiooniga. Ometi otsustas Keskerakond valida lõhkumise tee ja juba eelmise aasta lõpust esitas järjest suuremaid nõudmisi.
Midagi ei ole parata, aga paratamatult tekkisid paralleelid samal ajal Ukrainas toimuvaga, kus Putin esitas järjest pöörasemaid ähvardusi ning läänes oli järjest rohkem hääli, et Putinile tuleb midagi anda, et olukord rahuneks. Nii ka meie andsime pidevalt Keskerakonna nõudmistele järgi ning proovisime leida kompromisse. Kuniks mõistsime, et aina pöörasemad nõudmised on esitatud ainult ühe sooviga – lõhkuda koalitsiooni, kuid teha seda Reformierakonna kätega. Et hiljem saaks öelda, Reformierakond reedab.
Reformierakond ei ole selle koalitsiooni käigus kordagi teinud midagi Keskerakonna selja taga või väljaspool koalitsioonilepingus kokkulepitut. Me ei ole avalikkuse kaudu esitanud nõudmisi, mida me ei ole omavahel läbi rääkinud lihtsalt selleks, et panna partner halba olukorda. Me ei ole esitanud ultimaatumeid ega ähvardusi. Ometi ei ole rahulik ja tasakaalukas stiil Keskerakonnale sobinud. Viimaseks piisaks karikas sai valitsuse poolt Riigikogule arutamiseks esitatud eestikeelse alushariduse eelnõu tagasilükkamine Keskerakonna häältega.
Mõistan, et rasketel aegadel, kui ei ole võimalik teha populaarseid otsuseid, ongi raske kanda valitsemisvastutust, kuid Reformierakond ei ole vastutuse eest kunagi põgenenud. Seetõttu tegime ettepaneku Isamaale ja sotsidele moodustada kiiresti uus koalitsioon ning alustada selleks kõnelusi ning tänaseks teame, et nad on selle ettepaneku vastu võtnud.
Hetkel on veel liiga vara öelda, kuidas need läbirääkimised kulgevad ja milles me kokku lepime. Ühisosa on meil igatahes olemas ja seejuures päris suur. Eestikeelne haridus, julgeolek, inimeste toimetulek – need on valdkonnad, mis suure tõenäosusega saavad domineerima läbirääkimisi. Meil kolmel erakonnal on suhteliselt kattuvad arusaamad murekohtadest, nüüd tuleb meil kokku leppida ühistes lahendustes meie ees seisvatele probleemidele. Selge on see, et Eesti julgeolek on meie vabana eksisteerimise alus ja ilma selleta kaotavad kõik muud valdkonnad oma tähtsuse ning tähenduse.
Üks oluline osa sellest julgeolekust johtub eestimaalaste ühtsusest ja ühistest arusaamadest. Seepärast peame tegema kõik meist oleneva, et valimisteni jäänud aja jooksul suudaksime luua seadusandliku aluse eestikeelsele haridusele üleminekuks lähimate aastate jooksul. Et seda reformi ei saa enam edasi lükata on näidanud Venemaa käitumine oma naaberriikide suhtes.
Eesti huvides on, et uus koalitsioon saaks alustada kiiresti ning seetõttu oleme läbirääkimistega valmis liikuma tempokalt edasi. Julgeolekuolukord ei näita paranemise märke ja seetõttu on ülioluline, et siseriiklik poliitiline ebakindlus lõppeks ning Eestil oleks rahulik ja kompetentne valitsus.
Kallid erakonnakaaslased,
Eesseisev aeg ei saa olema lihtne. Kõrge inflatsioon, samal ajal majanduse jahtumine, inimeste toimetulek, energiakriis, sõjapõgenikud on probleemid, millele ei ole lihtsaid lahendusi. Märtsis toimuvad valimised tekitavad kiusatusi populistlikeks sõnumiteks, kuid Reformierakond teab, et riigi tulud tulevad maksumaksja taskust ja see on usaldatud valitsuse kätte. Rasketel aegadel ei ole õige lühiajaliselt kasu toovate lahenduste nimel ohverdada Eesti pikaajalised eesmärgid.
Seda mõistes ja üksteisega kokku hoides elame ka need ajad üle. Hea on, et meil on võimsad liitlased. Me ei saa enne rahulikult hingata, kui sõda Ukrainas pole lõppenud. Ja mitte ainult lõppenud, vaid lõppenud Venemaa lüüasaamisega viisil, mis võtaks neilt väga paljudeks aastasadadeks ära tahtmise rünnata oma naaberriike.
Eesti on väike ja teda on maailmas kerge unustada. Meie saatus on eelkõige meie enda kätes. Seda on toetanud Reformierakonna ideaal piirideta suuremast Eestist. Me peame maailmas rohkem tähendama, kui ainult üks väike piirkond peaaegu Venemaa embuses.
Koos me suudame seda!
Aitäh!