Paul-Eerik Rummo: Meie reliikvia on endiselt vabadus

Uudis
|
19.08.2013

Iseseisvuse taastamise päeva eel jagab intervjuus oma mõtteid iseseisvusest, riiklusest, rahvusest, kultuurist ja eelkõige vabadusest Liberaaldemokraatliku partei kunagine esimees, eksminister ja Riigikogu liige Paul-Eerik Rummo.

Vabadus ja iseseisvus – kuivõrd need mõisted kattuvad?

Vabadus on minu ettekujutuses pigem hingeseisund, sisemine tunne, mis ei pea arvestama ühegi välise reaalsusega. Isiku või riigi iseseisvus on selgete parameetritega ja näidete kaudu defineeritav mõiste, mis peab alati arvesse võtma suhteid teistega.

Kas meie riiklikku iseseisvust võib mingil moel nimetada meie kõikide üksikute vabaduste summaks?

Liiga lihtne. Pigem integraal, ütleksid ehk matemaatikud. Üksikisik saab oma sisemist vabadusetunnet iseseisvas riigis paremini teostada kui riikliku iseseisvuse puudumisel. Võin olla küll seesmiselt vaba ja eelistada selle vabaduse järgi talitades elada kas või Lõunanabal, mitte Eestis, aga kui ma ikka sinna Lõunanabale minna ei saa, sest iseseisvus puudub, selgub, et iseseisvusel on vabaduste realiseerimisel suur roll. Paradoksaalsel viisil on inimeste lahkumine Eestist üks iseseisvuse tulem. Eesti NSV-st keegi vabalt valitud suunas lahkuda ju eriti ei saanud.

Saaks ju piirid kinni panna? Ega iseseisvus sellest kaotaks või kaoks.

Filosoofilises plaanis peab avatus ikka iseseisvusega kaasas käima. Jah, juriidiliselt saab iga riiki, kes ise oma asju otsustab, iseseisvaks nimetada. Kui aga iseseisev riik käitub oma kodanike suhtes nagu orjapidaja, siis sügavamas mõttes see riik ei ole iseseisev – ta sõltub ülemäära muust maailmast, kellest ta iga hinna eest tahab isoleeruda, et varjata oma küündimatust.

Tulevikku kavandatakse ikka minevikukogemuse baasilt. Vahest üritati praegust riiki alguses rajada eelmise Eesti Vabariigi kuldse varju järgi. Selle järgi, millest vanaemad-vanaisad rääkisid. Küüditamiste ja kolhooside tegemise järel ei olnudki vist raske seda varju kuldseks mõelda. Oli see õige valik?

See oli ühekorraga nii emotsionaalne kui poliitiline ja juriidiline (riigiõiguslik) valik. Restitutsioon oli õige tee, olen sellest varemgi kirjutanud ja arvan nii ka praegu. Mõistagi andsid kõik olulisemad tegijad endale aru, et 50 aastat on möödas. Toetuti küll asjaolule, et iseseisvus on alles olnud nagu garaazhis seisnud auto, mille paaki tuleb bensiini valada ja masinavärk uuesti käima panna, kuid see oli vundament ja raamistik, mitte konkreetsed detailid. Maaailm oli muutunud, Eesti oli muutunud.

Taastamine tundus argumendina ilmselt tugevam, kui alustada päris uue riigiga.

Kindlasti. Ja see oli õige valik, nagu ka sellega kaasnev kodakondsuspoliitika sünnijärgsuse alusel. Nullvariant, kodakondsus kõigile, kes iseseisvuse taastamise hetkel Eestis elasid, olnuks hukatuslik. Järjepidevust hoiti, aga reaalsusega arvestati. Meenutaksin ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) valimisloosungit 1992. aasta valimistel: Eesti tuleb tagasi. Omast kohast vahva, kuid samal plakatil oli siluetina astuv torukübaraga mees nagu külaline retrolikult stiilipeolt, mida reaalne elu kuidagi pole. Tegelikult tajusid ja arvestasid seda ka ERSP inimesed.

Mälestuste kaudu teame nüüd, et ei olnud sugugi roosamanna see elu ka esimeses vabariigis. Poliitikas sõlmiti kokkuleppeid ja murti neid, saabus vaikiv ajastu ja viimaks jäädigi iseseisvusest ilma. Kuidas toonaseid vigu vältida?

Praegu, arvan, ei lähe sõjaeelse Eesti Vabariigi poliitika tegemise stiil ja elustiil laiemalt väga paljudele inimestele enam korda. Uusi põlvkondi on peale kasvanud, täiskasvanuks on saanud esimene põlvkond, kes sündinud iseseisvuse taastanud Eestis ja kel pole isiklikke mälestusi mitte üksnes Pätsu-ajast, vaid ka nõukogude ajast. Kui eeldame, et tulevikuunistused lähtuvad varasemast kogemusest (mis muidugi pole ainuke tegur), siis nende noorte inimeste isiklik minevik on uus Eesti ja sellest lähtudes teevad nad ka tulevikuplaane. Minevikku tuleb muidugi mäletada, aga ajaloona, teadvuses läbitöötatuna. Ainult sellest lähtudes oleksime nagu anekdoodikindralid, kes valmistuvad eelmiseks sõjaks.
See on asja üks tahk.

Teiseks, poliitikas ei ole mõistlik keskenduda vaid vastandumisele. Eristumine ja rõhutatud omanäolisus on küll vajalikud, kuid koos sellega käigu ka koostöö. Tegelikult on ju poliitiline lehmakauplemine, millena eriti Pätsu-eelset Eesti poliitikat tihti iseloomustati, samuti liik koostööd. See tähendab, et sa räägid oma oponendiga, oma konkurendiga, arvestad tema olemasoluga, püüad temalt endalegi toetust saada.

Ka praegu on kuulda hääli, et parlamendis ei peaks mitte isekeskis vaidlema, vaid tegema midagi rohkemat rahva heaks. Nõnda rääkijad ihalevad, ise seda tunnistamata, tegelikult diktatuuri. Olukorda, kus on üks tark ja tugev, kes teab kõike ja ütleb vastuvaidlemist sallimata, mis ja kuidas… Vaidlemine on demokraatias loomulik, kokkulepped samuti. Rääkida saab vaidluste sisust ja vaidluskultuurist, aga mitte sellest, et üldse vaieldakse.

Kuidas praegu, 22 aastat peale iseseisvuse taastamist, järgmiseks 20 aastaks sihte seada? Räägitakse ühest eesmärgist mis taas kõiki ühendaks nagu Euroopa Liit, NATO või euro. Milline see eesmärk võiks olla?

Mingit muud eesmärki peale riigi püsimise pole vajagi. Riik omakorda on rahva püsimise tehniline vorm.

Rahvusriigil on siis tulevikku ka 21. sajandil?

Jällegi definitsioonide küsimus. Rahvusriigi mõiste ümber on palju vaidlust ja üksteisest möödarääkimist. Kes mõistab rahvust kui etnilist, kultuurilist ja geneetilist üksust, kes peab silmas kodanikkonda. See vaidlus jääb kestma veel pikka aega. Eesti kui eestlaste rahvusriik, kui tahta selles näha mitte ainult tundelist, vaid ka õiguslikus ja poliitilises praktikas rakendatavat mõistet, eeldab omakorda eestlase mõiste täpset ja ammendavat defineerimist, mis minuarust ei ole võimalik. Mina ei võõrista ülemäära kodanikkonna baasilt defineeritavat riiki ja pean seda igati võimalikuks. Nagu Prantsusmaal, kus kõik, kellel on kodakondsus ja kes on koos sellega omandanud ka lojaalsuskohustuse „vanade olijatega“, on prantslased. Samas loomulikult mõistan ja osalt ka jagan eestlaste vähesest arvust ja enda alahindamisest tulenevaid kartusi, mis sellega kaasnevad.

Teatud osa, ehk isegi ohtlikult liiga suure osa eestlaste eestluse kui enesestmõistetava identsuse tunne on nõrk ja seetõttu ka kartlik. Kui võtaksime oma eestlust loomulikumalt, oleks meil lihtsam, vabam, lahedam. Teeme siin vahet: see ei käi riikliku iseseisvuse kohta, mis, nagu teame, ei ole taevast kukkunud ja mida peame alati olema valmis kaitsma. Kuid see, et ma tunnen end eestlasena ja loen end eestlaseks, tähendab, et ma olengi eestlane, seda pole vaja kellelegi tõestada ega enda sees selles kahelda. Kui aga oma eestlust defineerida sedakaudu, et mida elevant minust mõtleb ja kas ma ikka olen parem kui lätlane, muutub see kammitsaks. Kui kammitsetuid on palju, kammitseb see tervet rahvust ja riiki ning see perspektiiv teeb kõhedaks.
Mõne rahvuse puhul viib see ebaadekvaatse agressioonini, eestlase ajaloolise kogemuse põhjal aga pigem põõsassepugemise, eneses urgitsemise ja oma eelduste ja võimaluste realiseerimata jätmiseni. See on kurb, sest nõnda õõnestame nii enda kui riigi ja rahvuse tulevikku.

Kuuluvus mingisse kitsamasse gruppi, enese samastamine selle grupiga muutub piirideta ja globaalses maailmas järjest olulisemaks. Eks ole Eesti riik, kodanikkond ja rahvus üks selline grupp?

Ikka. Meenutan, et inimene teostab ennast paljude rollide kaudu. Oleme oma vanemate lapsed, oleme abikaasad, lapsevanemad, meil on rolle ühiskondlikus elus ja nii edasi. Need rollid ei räägi üksteisele vastu, ei vii isiku ohtliku lõhestumiseni. Nii võiksime siin ka üksteise suhtes mõelda, et kui keegi läheb ja õpib, töötab või elab kusagil mujal, siis ei ole ta veel pelgalt sellepärast vähem eestlane kui see, kes ei lähe.

Aga kuidas on vastupidisel juhul: kui keegi tuleb siia, õpib ära keele, tunnustab reegleid, mille järgi Eestis elatakse – on siis temalgi võimalus samavõrra eestlane olla kui nendel, kes siis mitmendat põlve elavad, kuigi tema nahavärv või meelelaad on teistsugused?

Elementaarsed inimõigused kuuluvad talle loomulikult. Muus osas sõltub inimesest endast. Minu jaoks ei ole see muu, millele küsides viitasid, mingil moel oluline, kui me mingitel asjaoludel ja mingis kohas Eestis kokku puutume. Küll me omavahel toime tuleme.

Kust läheb piir privaatsuse, isikuvabaduste ja avaliku huvi vahel? Maailmas ja Eestiski räägitakse sellest üha rohkem.

Eks siingi kehti kuldne liberaalne reegel: igaüks on nii vaba, kuni ta teiste samasugust vabadust ei takista. Kui mööname, et kollektiivil, ka riigil, on teatud huvid, mis oluliselt langevad kokku minu huvidega või on mõeldud minu huvide kaitseks, siis on ka selge, et sellel kollektiivil on huve, mis mingis osas erinevad ja vahel ka vastanduvad teiste selliste kollektiivide, teiste riikide huvidele maailmas.

Väikene külm sõda käib seega kogu aeg. Sellega kaasnevad mõisted nagu saladus, reetmine, vannutud truudus jms. Mis kuuluks ju nagu lastekamba loogikasse, aga mis teha, kui sama loogikata ei saa läbi ka rahvusvahelises päriselus. Küsimus on selles, kas riiklikud üksused, teenistused, kes esindavad ja kaitsevad neid mõisteid, käituvad mõõdukalt, ületamata vajalikke optimaalseid toimimispiire, mille panevad paika seadused ja ühiskonna meelsus.

Isikuvabaduste piiramine üldistes huvides allub reeglile: nii palju kui vajalik, kuid nii vähe kui võimalik. Suuresti on see iga konkreetse juhtumi hindamise küsimus. Ja meedialugude puhul peaks lugeja suutma hinnata ka oma informeerituse astet. Kas usaldame rohkem teenistusi, kes on pandud üldist julgeolekut kaitsma, või ajakirjanikku, kes toob esile nende väidetavaid kuritarvitusi? Lihtsat pole siin midagi.

Kus läheb ettevõtlusvabaduse piir? Kui vaatame näiteks inimesi, kes võtavad SMSlaenu ja on hiljem hädas suurte protsentidega, siis nad ei ole sõnumit saates saabuvat tulevikku endale päris hästi ette kujutanud. Samas ei saa ettevõtjale ette heita, et ta sellist laenu pakub. Ettevõtja huvi on oma kapitalilt raha teenida.

Väga paljud asjad taanduvad kultuurile ja haridusele. Riik saab sekkuda konkurentsireeglitega, monopolidevastase seadusega. Alati jääb küsimus, kuidas inimesed reegleist aru saavad, neid tõlgendavad. Erinevused mõistmises ja ka teadlik reeglitest möödahiilimine on põhjuseks, mis paljusid mõistlikkegi inimesi vahel instinktiivselt häälestab kapitalismi kui süsteemi ja ettevõtjate kui selliste vastu. Siit pole kaugel ihalus vasakpoolsuse ning karmi käe järele isegi selle hinnaga, et kõik elaksid seljuhul ühteviisi viletsasti.

Kui ettevõtlikud inimesed kuritarvitavad oma täiesti õigustatud vabadusi, viib see halvemal juhul nende vabaduste kadumiseni, igatahes aga halva ühiskondliku õhustikuni ja niigi liiga kidura ettevõtlusvalmiduse veel suurema kidumiseni, sest „ettevõtjad on ju halvad inimesed, ma ei taha nende hulka kuuluda ega jõua ka nende ebaaususega konkureerida“. Tuleb loota, et levib ja tugevneb hoiak, kus ettevõtjad inimrühmana ei taha aktsepteerida enda hulgas neid, kes oma käitumisega kõigi nende huve kahjustavad. Kultuuriküsimus, nagu öeldud.

Kultuur on kogu meie iseolemise alus?

Kultuur laiemalt (mitte ainult kunstide tähenduses) hõlmabki inimsuhete, väärtuste ja tavade süsteemi. Vanasti oli üks ilus sõna, mis sellega seostub: hingeharidus. Vastutustunne ja sellele vastav käitumine, teiste inimeste märkamine ja nendega arvestamine. Seda pole kunagi liiga palju ja oleks tore, kui see põlvkondadega suureneks. Tsivilisatsiooni kiht on ju kogu maailmas tegelikult üpris õhuke. Kui midagi tõsisemat juhtub, oleme metslased tagasi. Aga liberaalne printsiip on siingi, et minu vabadus kätega vehkida lõpeb seal, kus algab teise inimese nina.

Kuidas see tsivilisatsiooniloov kultuurikiht paremini kujuneda saaks? Vanasti loeti raamatuid, nüüd kipub seegi unarusse jääma?

Lugemine ei pea alati olema just raamatu lugemine. Tekst võib olla raamatus, arvutis või käsitsi paberile kirjutatud. Raamatute läbimüügi kaudu kultuursuse mõõtmine pole kaugeltki ammendav ja isegi kitsamalt just lugemisharjumuse kohta ei saa sellest teha veenvaid järeldusi. Info saamise ja edastamise viisid muutuvad. Ise kirjandusinimesena suhtun uudishimu ja ettevaatliku optimismiga sellesse, et inimese maailmataju, sealhulgas esteetiline maailmataju, maailma tajumine kunstide läbi, mitmekesistub. Informatsiooni ei saada üksnes keeleliselt, vaid ka visuaalsete kunstide, muusika, vahetute kogemuste kaudu. Kui see laienemine toimubki lugemise vähenemise arvelt, siis pole sellest hullu. Isiku maailmapilt võib kujuneda just seda adekvaatsemaks, mida rohkemaid kanaleid pidi see maailm temani jõuab.

Inimeste tunnetusvõime laieneb. Kõhedust tekitab siiski sellega kaasnev pealiskaudsuse oht. Kas inimene suudab sünteesida mitmel eri moel saabuvat infot, tervikpildi kokku panna, jääda terviklikuks isikuks? Vaid terviklik isik suudab omakorda luua häid ühiskondlikke suhteid ja tajuda ühtsust nišihuvide all või kohal. Aga siiski olen veendunud, et paanikaks ei ole põhjust. Pigem tajun tunnetusvahendite laienemises positiivsete arengute algmeid.

Varsti juba pool sajandit tagasi kirjutasid hümni staatusse tõusnud mitmetähenduslikud laulusõnad: Põgene, vaba laps! Milline on Sinu soovitus täna ühele vabadust hindavale inimesele, kes Eestis elab?

Lause „eelkõige vajab maailm vaba last“ on tsitaat lääne inimesele võib-olla kõige paremini budismi selgitanud professor Teitarō Suzukilt. Jutt on muidugi teadvuse vabadusest, sellest, et sa ei takerdu aprioorsetesse mõistetesse. Praktikas võib selle realiseerimine ja kaitsmine aga keerukas olla, nõuda kas omapoolset vägivalda või põgenemist.

„Viimse reliikvia“ laulud moodustavad tsüklina terviku, mis omakorda liitub tervikuks filmi enesega. Vabadusvõitluse lauludeks kujunesid need suuresti ajalise kokkulangevuse tõttu. Mulle andis filmitegijate tellimus võimaluse mängida vabaduse mõiste läbi mitme nurga alt. Kuidas oma vabadust kasutada, kuidas tunnistada, et vabaduses peitub ka lõhkuv ja destruktiivne alge, sealhulgas võimalus iseennast oma lolluses hukutada. Või kuidas vägivald ihaldab vabadust mitte ainult selles mõttes, et see hävitada, vaid et seda oma huvides kasutada.

Huvitav on teada saada, et lihtsa ja haarava teksti taga on selline sügav filosoofiline arutlus. Praegu, 20. augusti eel võime aga vahest lihtsalt öelda, et meie reliikvia on endiselt vabadus?

Seda kindlasti. On alati olnud.

Intervjueeris Peep Lillemägi.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt