Andmed näitavad, et Eesti maakasutus on Euroopas üks raiskavamaid, sest hooned on planeeritud laialivalguvalt, looduse ja põllumaade arvel. Eestis on kõige enam kaubanduskeskuste ruutmeetreid inimese kohta.
Eesti inimarengu aruanne 2023 ütleb, et «Eesti linnastunud elukeskkonna üks juurprobleeme on autokeskne planeerimine». Oleme planeerinud hoonete vahele pikad vahemaad, mõtlemata tagajärgedele.
Teine suur probleem on hoonete suur energiakulu: 53 protsenti kogu Eesti energiast kulub hoonete ülalpidamisele.
Eesti maakasutus on Euroopas üks raiskavamaid, sest hooned on planeeritud laialivalguvalt, looduse ja põllumaade arvelt.
Ehituse teekaart pakub ehitatud ruumi kõrge CO2 taseme vähendamiseks välja tiheasustuse, mis arvudesse tõlgituna tähendab 7000 – 12 000 inimest ruutkilomeetri kohta. See vähendab vajadust katta pikki vahemaid ja kasutada selleks isiklikku autot. Sellega paraneb inimeste tervis, alanevad korterihinnad, vähenevad avaliku sektori kulud, väheneb CO2, õhusaaste ning müra.
Tiheasustus ei tähenda kõrghooneid. Eeskuju võib võtta näiteks Malmöst või Põhjamaade pealinnadest. Eestis on head näited Tallinnas Kassisabas, Pelgulinnas, Kalamajas ja mujal. Tihedus ei tule rohealade, vaid näiteks sõiduteede (laiuse) arvelt. Maal elamine on tulevikus parem, sest tunni ajaga pääseb ühistranspordiga regionaalsetesse keskustesse, milles on tänu paremale planeerimisele ehk ruumiloomele rohkem elu ning vähem sõltuvust nii eraautost kui ka pealinna vahet pendeldamisest.
Eelistada tuleb olemasolevate hoonete renoveerimist ja uuskasutust uute hoonete rajamisele. Ehitamisel on lahenduseks hoonete CO2 piirmäärade kehtestamine ja mõõtmine.
Tiheasustus ei tähenda kõrghooneid ega tule rohealade, vaid näiteks sõiduteede (laiuse) arvelt.
Euroopa Liidus kehtestatakse süsinikupiirmäärad ning hakatakse uute ja suuremate kui 2000-ruutmeetriste hoonete süsinikujälge mõõtma 2027. aastast. Taanis, Hollandis, Rootsis ja Prantsusmaal seda juba tehakse, Soomes alustatakse järgmisest aastast. Hoonete süsinikujälje mõõtmine võimaldab teha teadmispõhiseid otsuseid.
Näiteks on Põhjamaades aastaid tavaline, et hoonetelt ei nõuta enam maa-alused parkimiskohti, sest see hoiab kokku 30–50 protsenti hoone süsinikujäljest ning jätkusuutlikkuse tagab see, kui korteri kohta eraldada 0–0,4 parkimiskohta. See langetab ka korteri hinda viiekohalise summa võrra.
Et meie firmad rahvusvahelises konkurentsis alla ei jääks, tuleks hakata hoonete süsinikujälge mõõtma samuti tulevast aastast. Mida varem kehtestame uusehitistele süsinikujälje arvutamise nõude ja kehtestame piirmäärad esmalt avalikele, seejärel erahoonetele, seda varem tekib ettevõtetel motivatsioon tuua turule väiksema CO2ga ehitusmaterjale, olgu näiteks puit või 30–50 protsenti väiksema süsinikujäljega betoon. Muutused niisama ei tule. Tuleb maksustada saastamist, et turul oleks mõtet konkureerida puhtamate toodetega. Tulemuseks on taskukohasem kinnisvara.
Hoonete süsinikujälje mõõtmine võimaldab teha teadmispõhiseid otsuseid.
Samuti on lahendus terve kvartali liikuvuse CO2 mõõtmine. Ehituse teekaart on teinud juhendi, kuidas selline tööriist tellida. Ühistranspordipõhine arendus on ratsionaalne arendajale ning vabastab inimest autosundusest, alandab korterite hinda ning vähendab autostumist. Taristutasuga on tagamaadele arendamine kallim.
Taristuehituse sektor vajab ja tahab ise uuendusi teha, see sõltub, nagu ehitussektoris enamasti, tellijast ehk lähteülesandest. Riigihanked peavad muutuma odavate lahenduste otsimise asemel uuendusi tellivaks. Teed peavad olema korras, hooldatud ja ennekõike ohutud inimestele. See tähendab nii linnas kui ka maal kõnniteid, rattateid, ühendusi ühistranspordipeatustega, raudteede ehitamist ja 2+1-maanteid. Need vastavad 100 protsenti ELi kokkulepetele, tagavad ohutuse ja on neljarajalistest 30 protsenti väiksema süsinikujäljega, vähendades oluliselt autostumist, inimeste autosõltuvust ning transpordisektori aina kasvavat heidet.
Taristuehituse suurim probleem on strateegiline: avalik sektor peaks hakkama järgima transpordisektoris juba kokku lepitud säästva liikuvuse ja süsinikualandamise eesmärke. Selle juures võiks aluseks võtta Rootsi nn nelja sammu põhimõtet: kas me saame mõjutada liikumisviiside harjumusi? Kas me saame olemasolevat taristut efektiivsemalt kasutada? Kas mõistlik oleks parandada, mitte ehitada olemasoleva asemele uut? Või on tõesti tarvis mahukaid teetöid?
Kui aastal 2040 on heitmeid vähendatud 85 protsenti, on ehitus- ja kinnisvarahinnad kontrolli all, ehitussektor kolm korda tootlikum ja inimesed tervemad.
Kui läheb nii, nagu teekaardis on soovitatud, siis elab 2040. aastal enamik Eesti elanikest tihedalt asustatud linnades, kus paljud eluks vajalikud sihtpunktid asuvad veerandtunnise jalgsikäigu, ratta- või ühissõidukisõidu kaugusel. Uued ehitised ja kvartalid paiknevad enamasti bussi-, rongi- ja trammiühenduste läheduses ja sinna pääseb hõlpsalt ligi autota. Aastal 2040 on Eesti inimestele taskukohane kodu rajada. Ehitatud ruum on inimestele tervislik. Loodus ei lõppe seal, kus algab linn. Lineaarpargid aitavad inimestel omal jõul liikuda, kauem ja tervemalt elada. On 15 minuti linnad ja ühe tunni Eesti. Ehitussektori tootlikkus on tõusnud kolm korda ja ületab Euroopa keskmist. Ehitamine on ringmajanduslik.
Kui aastal 2040 on heitmeid vähendatud 85 protsenti, on ehitus- ja kinnisvarahinnad kontrolli all, ehitussektor kolm korda tootlikum ja inimesed tervemad.
Kui me ei tegutse, on elu kallim, ehitussektoris vähem tööd ja elukeskkond ebatervislikum.