Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonidel Venemaale on kolm eesmärki. Esiteks vähendada Venemaa sõjamasina tehnoloogilist võimekust, keelata juurdepääs uutele tehnoloogiatele ja anda sellega Ukrainale teatav tehnoloogiline eelis. Teiseks vähendada Vene režiimi käsutuses olevat raha sõjapidamiseks ning kolmandaks tekitada Venemaale üldine suur majanduslik kulu.
Kõigis kolmes valdkonnas on saavutatud sanktsioonide märkimisväärne mõju, kuid palju on veel saavutada. Muidugi ei ole sanktsioonid võlulahendus, sest nad ei suuda lahendada kõiki probleeme. Neil on mõju kolmele nimetatud valdkonnale, kuid paraku on ka viise sanktsioonidest kõrvale hiilimiseks ning samuti ei kata senised sanktsioonid kõiki vajalikke valdkondi.
Praeguseks on Euroopa Liit kehtestanud kümme sanktsioonipaketti. See on enneolematu hulk, varem ei ole sellise ulatusega sanktsioone kehtestatud. Need hõlmavad peaaegu kõiki Venemaa majanduse olulisi sektoreid. Viimati vastu võetud pakett sisaldab täiendavaid isikuid ning täiendavaid ekspordikeelde ligikaudu 11 miljardi euro ulatuses.
Paraku on ka viise sanktsioonidest kõrvale hiilimiseks ning samuti ei kata senised sanktsioonid kõiki vajalikke valdkondi.
Loodud on ka uued sanktsioonidest kõrvalehoidmise vastased meetmed: kahesuguse kasutusega kaupade ja relvade transiidikeeld ning uued aruandluskohustused ja seda eelkõige seoses ELi riikides olevate Venemaa Keskpanga varadega. Seni pole Euroopa Komisjonil isegi täielikku ülevaadet, kui palju ja millistes ELi riikides külmutatud Vene vara asub.
Sanktsioonide jõustamine ja elluviimine on ELi liikmesriikide ülesanne. Ning selle tähtsust ei maksa alahinnata. Seatud sanktsioonide enneolematu ulatuse tõttu on riikidel vaja jõustamisstruktuuri, mis seoks õiguskaitse, tolli ja politsei. Paraku pole siiani kõik liikmesriigid sanktsioonidest kinnipidamise järelevalvet täielikult korraldanud.
EL peab koos teiste sanktsioone kehtestanud riikidega tuvastama sanktsioonidest kõrvalehoidmise kanalid, et need sulgeda. Selleks tuleb infot jagada ning impordi- ja ekspordiandmeid võimalikult täpselt analüüsida.
Seni pole Euroopa Komisjonil isegi täielikku ülevaadet, kui palju ja millistes ELi riikides külmutatud Vene vara asub.
Samas on lisaks sanktsioonidega mitteühinenud kolmandatele riikidele probleeme ka mõne ELi kandidaatriigiga, kes pole sanktsioonidega ühinenud ning aitavad Venemaal sanktsioonide mõju vähendada. Sel juhul pole kandidaatriik teinud seda, mida EL neilt eeldaks, ning sellel on mõju ka edasistele suhetele.
EL on selgeks teinud ka riikide nimekirja, mille kaudu käib peamiselt sanktsioonide mõju nõrgestamine. See põhineb peamiselt kaubavoogude muutuse analüüsil. Nii on ELi sanktsioonide alla kuuluvate kaupade liikumine kasvanud näiteks sanktsioonidega mitte liitunud Araabia Ühendemiraatidesse, Türki, aga ka Kesk-Aasiasse, Gruusiasse ja Armeeniasse. Eksport ELi riikidest on näiteks Kõrgõzstani teatud toodete puhul kasvanud lühikese ajaga kuni 700 protsenti. Nende riikide puhul on näha ka kiiret Vene kodanike sissevoolu.
On 770 toodet, mille puhul on võimalik kahene rakendus ehk ka sõjaline rakendus. Raske on uskuda, et teatud kolmandates riikides on äkki lihtsalt kasvanud kordades või kümnetes kordades nõudlus nende toodete järele. Ka Vene lennukeid teenindatakse endiselt mõnes kolmandas riigis ja see on ELi lennureiside sanktsioonide rikkumine.
EL on selgeks teinud ka riikide nimekirja, mille kaudu käib peamiselt sanktsioonide mõju nõrgestamine.
Selle 770 tootest koosneva nimekirja on Euroopa Liit koostanud koos Ukraina ekspertidega, kes on neid tooteid või toodete osi lahinguväljalt leidnud. Seega peavad kõik potentsiaalse sõjalise rakendusega tooted olema sanktsioonidest kinnipidamise kontrollimisel prioriteet.
EL palub oma liikmesriikidel nende toodetud toodete üle järelevalvet paremini rakendada, et näha, kuhu tooted täpsemalt lähevad. Kas kaup jääb ekspordi sihtriiki või liigub edasi Venemaale? See on probleem ja EL palub neil riikidel selle vältimiseks samme astuda. Näiteks Türgi võttis juba vastu ELi poolt sanktsioneeritud kaupade transiidi keelu Venemaale. Samas võivad kaubad enne Venemaale jõudmist läbida veel muid kolmandaid riike.
Venemaale kehtestatud sanktsioonid jäävad kehtima pikaks ajaks. Seega on vaja ka süsteemi, et see ei tekitaks uusi pingeid ELi ja sanktsioonidega mitteühinenud riikide vahel. EL peab suutma panna sanktsioonide temaatika suhetes kolmandate riikidega ka suuremasse pilti, et suuta neile riikidele mõju avaldada. Kahjuks ei näe paljud riigid Venemaa agressiooni Ukrainas samasuguse moraaliprobleemina, nagu Euroopa Liit seda teeb.
EL palub oma liikmesriikidel nende toodetud toodete üle järelevalvet paremini rakendada, et näha, kuhu tooted täpsemalt lähevad.
Enne võimalikku sanktsioonide leevendamise arutamist on ELil lisaks Ukraina vabastamisele agressorist veel palju teisi Venemaaga seotud küsimusi, mis tuleb lahendada. Need on sõjakuritegude üle kohtupidamine, reparatsioonid ja tohutu hävingu all kannatanud Ukraina ülesehitamine.
Tõhusate sanktsioonide toimimas hoidmine on Euroopa Liidu riikidele suur väljakutse. Paljud ELi riigid ei suuda seda veel piisavalt tõhusalt teha, seda ka seetõttu, et pole pidanud sellise ulatusega sanktsioone varem rakendama. USA keskvalitsuses on sanktsioonide tagamisega ametis 700–800 inimest. Võrdluseks: Euroopa Komisjoni finantsstabiilsuse, finantsteenuste ja kapitaliturgude liidu peadirektoraadis töötab sanktsioonidega 25 inimest.
Nii Euroopa Liit tervikuna kui ka kõik liikmesriigid peavad aru saama ja esmatähtsaks seadma, et sanktsioonide edu sõltub nende tegelikust rakendamisest, mitte vaid kehtestamisest. Ja selles osas on veel kõvasti arenguruumi. See aga toob lähemale Ukraina vabanemise agressorist ja sõja lõpu.