Lugesin imestusega Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti esseed selle kohta, kuidas riik ei toeta piisavalt abivajajaid. Ma muidugi ei mõista, miks on vaja niigi keerulisel ajal inimesi hirmutada ja rääkida neile koledaid lugusid sellest, mis peagi juhtuma hakkab. Tegelikult ei ole olukord kaugeltki nii hull, kui Kõlvart poliitilise punktivõidu noppimiseks näidata püüab.
Selleks, et asjatu hirmujutt ei jääks pühade eel linna peale ringlema, vaatame korra, mis on viimase kolme aasta jooksul abivajajate aitamisel muutunud.
Kõigepealt, keskmine vanaduspension on tõusnud üle 200 euro. Tänavune pensionitõus oli viimase 15 aasta suurim ja keskmine vanaduspension on taas tulumaksust prii. Eelmise aasta oktoobris tõusis üksi elava pensionäri toetus 115 eurolt 200 eurole. Tõusid ka esimese ja teise lapse toetused, lasterikka pere toetus ja üksikvanematoetus. Eelmisel aastal tõusis elatisabi 150 eurolt 200 eurole. Järgmisel aastal tõuseb 100 eurolt 200 eurole kuus elatisabi, mida riik maksab lapsele juhul, kui elatist maksma kohustatud vanem elatist ei maksa või ei tee seda vajalikus mahus.
Eelmisel aastal, kõige raskemal energiakriisi ajal, maksis riik lastega peredele ja pensionäridele ühekordset toetust ning doteeris elektri- ja gaasihinna tõusu, et inimeste kütte- ja elektriarved ei oleks kägistavad. Riik on tulnud inimestele appi hooldekodukoha eest tasumisel, et kogu raske koorem ei jääks abivajaja ja tema lähedaste õlgadele. See on mõningane loetelu, millega riik on oma inimestele keerulistel aegadel appi tulnud.
Mis puudutab madalapalgalisi, siis nende aitamiseks tõusis tulumaksuvaba miinimum sel aastal 500 eurolt 654 euroni kuus. See jätab kuni 1200 eurot teenivale inimesele aastas 370 eurot rohkem kätte.
2025. aastast kaob maksuküür. Kui meie konkurendid eksitavad avalikkust valeväitega, nagu oleks see täiendav tugi kõige jõukamatele, siis tegelikult võidab maksuküüru kaotamisest kõige enam keskklass. Teiste seas päästjad, politseinikud ja õpetajad. Maksuküüru kaotamine on oma sisult maksulangetus, sest jätab inimestele rohkem nende enda teenitud raha kätte. Näiteks 1500-eurose kuupalgaga inimene võidab maksuküüru kaotamisest 454,56 eurot aastas. Nõnda saab igaüks ise otsustada, kuidas seda raha kasutada.
Linnapea kirjutas ka toimetulekutoetusest. Väga õige, riigi ülesanne on tagada inimeste majanduslik toimetulek ning mul on hea meel Tallinna linnapeale meelde tuletada, et eelmise aasta kevadel otsustas Kaja Kallase valitsus üksmeelselt toimetulekupiiri tõsta. Linnapea kas teadlikult või kogemata unustas seda mainida. Teen seda siis tema eest.
2022. aastal tõusis toimetulekutoetus 150 eurolt 200 eurole. Perekonna teise ja iga järgneva täisealise liikme toimetulekupiir kasvas 120 euro asemel 160 eurole ning iga alaealise lapse toimetulekupiir 180 euro asemel 240 eurole. Lisaks hakati eluasemelaenu arvestama kuluna toimetulekutoetuse määramisel, sest nii saab aidata raskustesse sattunud peredel eluaset alles hoida. Toimetulekutoetus on väga sihitud toetus, mis aitab just neid inimesi, kellel on raske hakkama saada. Toetuse kaasajastamiseks on Sotsiaalministeerium disainimas selle uut mudelit.
Rääkides riigi rollist perede toetamisel, siis alustan kaugemalt. Aasta oli 2003, kui Reformierakonna eestvedamisel loodi vanemahüvitis. Mihhail Kõlvartile siinkohal taas väike meeldetuletus, et Keskerakond ei hääletanud toona vanemahüvitise loomise poolt. 2016. aasta aprillis lõi Reformierakonna juhitud valitsus lasterikaste perede toetuse, mis hakkas kehtima 1. juulist 2017.
Vahepeal, kui riigitüüri hoidis Keskerakond, ei toimunud lastega perede toetamisel mingeid edasiminekuid. Peretoetuste hüppeline tõus leidis aset 2022. aastal, kui tõsteti korraga esimese ja teise lapse toetust, lasterikka pere toetust ja üksikvanema lapse toetust. Tõsi, mõned kuud hiljem tuli teha väike samm tagasi, sest kiiruga kokkulepitud tõusud käisid meie maksumaksjatele üle jõu, kuid sellele vaatamata on Eesti peretoetused üsna helded.
Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 80 eurot kuus. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetus 100 eurot kuus. Kui veel 2022. aastal oli üksikvanema lapse toetus 19 eurot kuus, siis praeguseks on see tõusnud 80 eurole. Järgmisel aastal toetab riik iga kuu kolme- kuni kuuelapselist pere 710 kuni 1010 euroga ning seitsme- ja enamalapselist pere vähemalt 1310 euroga, olenevalt laste arvust peres. Tänu sellele, et muutsime peretoetused riigi rahakotile jõukohasemaks, saame toetada järgmisel neljal aastal harvikhaigustega laste ravi kokku 20 miljoni euroga.
Ei tasu unustada, et kõige suuremas vaesusriskis on üksikvanemad. Koguni kolmandik üksikvanema leibkondadest elab suhtelises vaesuses. Kindlasti tuleb mõelda, kuidas neile suuremat kindlustunnet pakkuda. Puudutab see ka ju neid emasid, kes on lapse saanud kunstliku viljastamisel teel. Samas, nagu eelnevalt kirjeldasin, on siingi toimunud viimastel aastatel edasiminekuid.
Rahaliste toetuste kõrval on hästi oluline pakkuda lastega peredele ka teenuseid, et keskkond soosiks pere loomist. Selleks peavad lastevanematel olema töö- ja pereelu ühildamise võimalused, lapsel kooli- ja lasteaiakoht ning sekka ka trenn ja huviring. Tallinn saab siin samuti peredele appi tulla, kaotades lasteaia kohatasu ja toetades kõikide laste huvitegevust. Linnapea kirjatükki lugedes on selleks nüüd õige aeg, kuid Tallinna järgmise aasta eelarvest seda ei leia.
Riik toetab abivajajaid nii palju kui saab. Muidugi on populaarne rääkida, kuidas kõike tuleb teha topelt, kuid riik ei saa kulutada rohkem kui ta on maksumaksjatelt kokku kogunud. Selline tee viiks meid aina süvenevasse võlakeerisesse, millest on ajapikku üha keerulisem välja ronida. Lõpuks jääb see meie laste kanda. Mina seda teed minna ei taha.
Kokkuvõtteks, hästi lihtne on rääkida sellest, mida teised peaksid tegema, kuid küsin linnapealt vastu, millal kaob Tallinnas lasteaia kohatasu? See jätab peredele aastas kätte üle 850 euro, mis on neile keerulisel ajal kindlasti abiks. Milleks oodata kohalike valimisteni, kui saab ka kohe? Reformierakond on vastava ettepaneku Tallinna eelarvesse esitanud. Ühe katteallikana oleme välja pakkunud linna meediakulude vähendamise, mis ei ole kindlasti asi, millele linn peaks maksumaksjatelt kogutud raha kasutama.
Või miks venitas Tallinn eakatele makstava pensionilisa tõusuga 200 euroni kolm aastat, kui seda oleks saanud teha kohe peale eelmisi kohalikke valimisi, nagu Reformierakond välja pakkus. Samuti miks ei ole Tallinna linn nõus toetama kõikide laste huviharidust? Kui munitsipaalhuvikoolide toetus tõuseb Tallinna järgmise aasta eelarves 1,6 miljonit, siis erahuvikoolide toetus jääb 300 000 eurole. Samas kui munitsipaalhuvikoolides käib pisut üle 9000 lapse ning erahuvikoolides üle 27 000 lapse.
Tahan sellega öelda, et Tallinnal on hulk võimalusi, kuidas keerulisel ajal inimestele appi tulla. Soovitan neid kasutada sama innukalt kui viimastel aastatel on seda tehtud riigis.