Eelmisel nädalal rullus lahti skandaal, kuidas Isamaa erakonna toel sündinud rahvastikupoliitika mõttekoda uuris tuhandete Eesti naiste käest, miks neil lapsi pole. Lisaks eraelu puutumatuse räigele rikkumisele häirib mind kohutavalt selle uuringu alatoon. Justkui oleks naistel, kellel pole mingis teatud vanuses vähemalt kolme last, midagi viga.
Minul on kaks last, kelleta ma oma elu ette ei kujuta. Samas pean ma täpselt sama palju lugu nendest naistest, kellel on üks laps või kellel ei olegi lapsi. Nii nagu pean lugu nendest naistest, kellel on kolm või rohkem last. Sest ma austan iga naise õigust otsustada ise oma elu ja keha üle.
Igal naisel, ja muidugi ka mehel, on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabadusele ise otsustada, kas, millal ja mitu last ta saab. Mitte kellelgi ei ole õigust teda selle eest siunata ega öelda, kuidas ta peab oma elu elama ja milliseid valikuid tegema.
Lastetute naiste tagakiusamine ühes nende valikuvabaduse õõnestamisega on vale ja annab risti vastupidise tulemuse. Enda näitel, ma ei ütle, et kui minul lapsi ei oleks, siis selline survestamine nende saamise soovi ära võtaks. Küll aga lükkaks seda kindlasti kaugemasse tulevikku edasi.
Sellega seoses meenub mulle üks peredega seotud seminar. Julgesin seal toimunud arutelu käigus juhtida tähelepanu, et on hulk naisi, kes soovivad laste kõrvalt eneseteostusega tegeleda. Teha karjääri, olla ühiskonnas aktiivsed ning piirduvad seetõttu ühe või kahe lapsega. Seda selleks, et pakkuda oma lapsele või lastele maksimaalset tähelepanu ja hoolt, mida nad väärivad.
Selle peale sain ühelt seminari korraldanud mehelt „lohutava“ vastuse, et ärgu ma muretsegu, küll leian endas ka soovi kolmanda lapse saamiseks. Tunnistan, et olin jahmunud. Kuhu jääb minu vabadus valida, kas ma üldse soovin kolmandat last?
Jah, Eesti rahva jätkumiseks vajame rohkem sünde, aga seda ei saavuta naiste valikuvabaduse piiramisega. Ma ei ole kindel, kas tahangi teada, mis oleks järgnenud, kui Pere Sihtkapital oleks saanud oma uuringu lõpuni viia. Kas naised, kes ei soovi või ei saagi lapsi, oleks pandud häbiposti? Või oleks lastetutele naistele saabunud pakkumine isamaalasest eksministri iduettevõttest, mis tegeleb lastetute naiste ja varakate meeste kokkuviimisega? Mehed, kes te seda uuringut läbi viisite, saage aru, et naistesse ei saa suhtuda kui tarvilikku riista majapidamises.
Põhjused, miks kõikidel naistel pole lapsi, on väga erinevad. Tihti võivad need tuleneda tervisest. Selle asemel, et näidata lastetute naiste peale näpuga, tuleb jätkuvalt investeerida turvalisse ja paindlike võimalustega elukeskkonda. Tuleb investeerida riigikaitsesse, et pered tunneksid end turvaliselt.
Tuleb investeerida enam kunstlikusse viljastamisse, et aidata neid peresid, kes soovivad lapsi, aga ise ei saa. Tuleb luua võimalused pere- ja tööelu ühildamiseks, et lapsevanemad saaksid endale sobival moel jagada oma aega ja tähelepanu töö, perekondlike kohustuste, vaba aja ja hoide vahel. Et lapsel oleks lasteaiakoht, kuhu vanemad saavad ta rahuliku südamega viia, kui nad ise on tööl, ja huviring, mis lapsele meeldib ja teda arendab.
Et vanematel oleks lisaks lapsega tegelemisele aega hoolitseda ka enda füüsilise ja vaimse tervise eest. Või kui laps jääb haigeks, siis võimaldaks lapsevanema tööandja tal lapse eest kodus hoolitseda. Elik peame hoolitsema selle eest, et oleks peresid toetav ja hoidev elukeskkond. Kui naised tunnevad ennast hästi ja hoituna, siis nad soovivad ka lapsi sünnitada.
Olav Ehala laulusõnad ütlevad: „head lapsed kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm“. Nii on ka laste saamisega. Tulemuseni viivad head ideed, lahendustele keskendumine ja koostöö. Mitte lastetute naiste märgistamine ja martinhelmelikud vihjed nagu oleks „27-aastane lastetu naine ühiskondlikult kahjulik element“. Lapse saamine on iga pere vaba valik ja nii see peab ka jääma.
Lõpetuseks natuke mõtteainet. Palju on räägitud soolisest ebavõrdsusest, palgalõhest ja naistest, kellel ei ole lapsi. Justkui vastutaksid ainult naised sündimuse kasvu eest. Samas on meil ka hulk mehi, kellel ei ole lapsi.