Tallinnas Toompeal on opositsioonierakonnad terve töönädala takistanud parlamendi tööd, andes sisse sadu ja sadu eelnõusid ja arupärimisi. Kas tänane tegevus riigikogus on kasulik ühiskonnale ja millised on selle tagajärjed meie julgeolekule?
Kas obstruktsionism on opositsiooni tööriist või demokraatlike vahenditega manipuleerimine? Arvamusi on mitmeid, kuid selleks, et asjaoludest aru saada, peab mõistma obstruktsionismi olemust ja kuidas see toimib. Mul tekib paralleel küberrünnakutega elutähtsate teenuste ja riigi institutsioonide vastu.
Küberrünne ehk küberrünnak on pahatahtlik tegevus eesmärgiga lõpetada või vähemalt halvata elutähtsate teenuste toimimine ja riigi juhtimine. Selleks on erinevaid meetodeid, millest üks on pommitada arvutivõrke ülekoormamise eesmärgil, et need ei saaks enam toimida.
Täna riigikogus toimuv ilmutab sama mustrit ja kannab sama eesmärki. Ei rünnata küll arvutivõrku, vaid valimistega rahvast esindama saadetud võrgustikku. Arupärimiste ja protseduuriliste küsimustega koormatakse süsteem üle ja takistatakse sisuliste teemade arutelu. Tihti asetuvad eriti protseduurilised küsimused intelligentsusnivoo alumisse kolmandikku ja sageli ei oma need otsest suhet käsitletava teemaga.
Obstruktsionismi meetodit on kasutanud sisuliselt kõik iseseisvumise taastamise järgsed riigikogu koosseisud ja erakonnad. See on olnud vähemuse tööriist, et mõjutada enamust mõningastele järeleandmistele ja luua tingimused debatiks. Samas peaks riigikogu komisjonid olema debati platvormid, kus leitakse mitte niivõrd kompromisse, vaid töötavaid riiklikke huve kaitsvaid lahendeid.
Ometi näeme obstruktsionismi kasvu. Eelmise riigikogu koosseisu liige Paul Puustusmaa on ERRi portaalis öelnud: “Üha massilisem obstruktsioon parlamentaarses otsustusprotsessis devalveerib kehtivat esindusdemokraatlikku süsteemi ja meie parlamentarismi aluseid.”
Temaga tuleb nõustuda, seda enam, et seekordne obstruktsionism on oluliselt erinev eelmistest. Kui eelmised olid suunatud eelnõude mõjutamiseks, siis praeguse tegevuse eesmärk on takistada valitsuse ja parlamendi toimimist, takistades päevakorra kinnitamist nii, et valitsus ei saa oma eelnõusid esitada ega neid parlamendis menetleda. Lõppeesmärgina on välja toodud ka valitsuse kukutamine.
Tegemist on kavala, kuid mitte targa käiguga kasutada seaduslünka riigikogu töö- ja kodukorra seaduses. Ilmselgelt ei uskunud selle regulatsiooni loojad, et seda dokumenti kasutatakse ebaotstarbekalt riigi institutsioonide vastu. Avatud on Pandora laegas, mis tähendab reaalsuses seda, et meil ei olegi enam võimalik valitsusi moodustada ja valimiste läbiviimisel pole sisulist mõtet.
Obstruktsionism takistab mistahes koalitsiooni võimu teostamist ja saadikutel oma töö tegemist. Tõsi ühe parlamendisaadiku väitel tehakse ju tööd ikka, küsitakse küsimusi ja edastatakse arupärimisi. Seda võib vaadata tööna, kuid Endel Lippmaa on öelnud, et mitte alati ei ole tööl tulemust, vaid on tagajärjed.
Milliste tagajärgedega oleme silmitsi? Ennekõike julgeolekuolukorra halvenemisega. Paar nädalat tagasi ütlesin, et Vene Föderatsiooni rünnak Eesti vastu lähiajal on küll võimalik, kuid me peame selleks ise väga palju pingutama. Ja paistab, et tõepoolest pingutamegi, sest mis saab vastasele olla parem kui pärsitud valitsemisvõimega valitsus ja otsustusvõimetuks sunnitud parlament. Väepealik Napoleon Bonaparte on öelnud: “Ärge kunagi katkestage oma vaenlast, kui ta teeb vigu.”
Me ei ole veel näinud kõrgendatud vaenutegevust meie suunas, aga kui tänane olukord jääb kestma, siis on naiivne loota, et Kreml jätab ette mängitud võimaluse ära kasutamata.
Ilmselgelt ei andnud valijad ühelegi saadikule lubakirja õõnestada riigi aluseid. Hakkame tööle, vaidleme oma vaidluseid ja leiame parima tulemi ühiskonna edendamiseks!
Praegu on igati asjakohane meenutada ka Marcus Auereliuse mõttetera: “Mis pole kasulik mesilasperele, ei too kasu ka mesilasele.”