Parlamendis toimuv täiemahuline obstruktsioon, kus terve nädala jooksul ei ole olnud võimalik istungjärku isegi alustada, võib paista riigipöörde katsena, mille eesmärgiks on Kaja Kallasest lahtisaamine, Eesti väljatoomine NATO vihmavarju alt ning viimine Kremli mõjusfääri.
Tähelepanu, tähelepanu! Eesti Vabariigi parlamenti ja valitsust rünnatakse! Kui rünnak oleks füüsiline, tuleks rahvas kindlasti Toompeale appi. Kui tegu oleks küberrünnakuga ja riigikogu ning valitsuse arvutivõrke pommitataks ülekoormamise eesmärgil nii, et need enam ei saa toimida, reageeritaks sellele viivitamatult. Ent see, et terve nädal aega opositsioonierakonnad EKRE, Isamaa ja Keskerakond ründavad parlamenti ja valitsust, koormates nad üle lõputute järelpärimiste ja seaduseelnõudega, paistab paljudele pigem naljakas.
Tegelikult on asi naljast kaugel, sest EKREIKE näiliselt lõhub demokraatliku riigi aluseid, halvates sihipäraselt riigikogu töö ja üle koormates ministeeriume. Kuna ministrid peavad riigikogu liikmete arupärimistele vastama 20 päeva jooksul, siis koormab sadadele arupärimistele vastamine ministeeriume ja vastuste ärakuulamine kulutab parlamendi tööaega. Kõigi opositsiooni esitatud seaduseelnõude menetlemiseks võib kuluda nädalaid või kuid.
Kogu võim opositsioonile!
Reedel tulid EKRE, Isamaa ja Keskerakond välja avaldusega, et nemad soovivad otsustada, milliseid eelnõusid menetletakse ja milliseid mitte. Kui opositsioonile mingi eelnõu ei sobi, siis seda ei tohiks menetleda. Samas lubavad nad armulikult, et neil pole midagi selle vastu, kui riigikogus jätkuks „nende eelnõude ja päevakorrapunktide tavapärane menetlemine, mille puhul pole parlamendis kujunenud põhimõttelist vastasseisu.“
Mida see tähendab, et EKREIKE soovib endale õigust otsustada, milliseid seaduseelnõusid riigikogus arutatakse? Absoluutset võimu? Demokraatia kui koalitsiooni võim opositsiooni üle muudetakse opositsiooni võimuks koalitsiooni üle.
Kellele on selline demokraatliku riigikorra lõhkumine kasulik? Mõistagi Putini kuritegelikule režiimile. Paistab, et EKRE on seadnud eesmärgiks põhiseaduslike institutsioonide lammutamise. Aga mida mõtlevad küll Keskerakond ja Isamaa, et nad sellise agendaga kaasa lähevad? Opositsioon tahab näidata, et võid võita valimised, aga ei pruugi saada moodustada valitsust. Võid moodustada valitsuse, aga sa ei pruugi saada valitseda.
Kas koalitsioon peaks sellega leppima? Mitte mingil juhul, sest kui praegu koalitsioon järgi annab, siis nii hakkabki olema. Iga kord, kui opositsioonile mingi eelnõu ei meeldi, võivad nad riigikogu töö protseduuriliste küsimuste, eelnõude ja järelpärimiste esitamisega umbe ajada või seda ähvardusena kasutades esitada koalitsioonile ultimaatumeid.
Kuigi võimalus kogu riigikogu tööd pärssida, oli kogu aeg olemas, tekib selle võimaluse kasutamisega olukord, kus nüüd on tee kõigile ka edaspidi lahti. Iga riigikogu valimise järel võib opositsioon takistada valitsuse ja riigikogu tööd, sest valimistulemused ei meeldinud ja ei taheta tunnistada, et demokraatia tähendab enamuse võimu.
Meelde tuleb see, kuidas Trumpi toetajad tungisid Valgesse Majja, sest ei tunnistanud USA presidendivalimiste tulemusi. Ka EKRE esimees on ju teatanud, et nad ei tunnista riigikogu valimiste tulemusi ja nende eesmärk on „kutsuda inimesi koonduma ebausaldusväärsete e-valimiste toel võimule saanud liberaalsete valetajate valitsuse vastu.“
EKRE sooviks tundub olevat lõpetada Kaja Kallase võimuperiood esimesel võimalusel. Juba on Martin Helme tulnud välja ähvardusega, et kui riigikogu juhatus peaks obstruktsiooni lõpetama, siis mööbel lendab. See on selge ähvardus vägivallaga.
Mis on praeguses obstruktsioonis erilist?
Obstruktsioon on parlamendi töö sihilik ja kunstlik takistamine opositsiooni poolt. See võib toimuda erinevas vormis (surnuksrääkimine, tohutu paljude parandusettepanekute esitamine, protseduuriliste küsimuste esitamine, hääletuste eel aja võtmine jpm). See leiab aeg-ajalt aset erinevates poliitilistes süsteemides. Kus parlamendi kodukord ja protseduurid seda lubavad, seal seda ikka kasutatakse.
Kuna demokraatias eeldatakse, et valimised võitnud parteil või parteide koalitsioonil on õigus oma programmi ellu viia, siis on obstruktsioon tegelikult õigustatud vaid siis, kui valitsejad on vähemuste õigustest üle sõitnud. Samas sõltub obstruktsiooni kasutamine väga palju sellest, milline on parlamendi kodu- ja töökord ning kuidas seda interpreteeritakse. On võimalik, et seadusesse on kirjutatud suured võimalused obstruktsooni ohjamiseks, ent neid võimalusi ei kasutata. Kas sellepärast, et see teeks kahju valitseva jõu mainele või sellepärast, et kardetakse, et see võib pöörduda enda vastu – ühel päeval võidakse ise leida end opositsioonist.
Üldiselt arvatakse, et kuna obstruktsioon on legitiimne parlamentaarne taktika opositsiooni auru väljalaskmiseks, siis on võimupartei(del) igati ratsionaalne obstruktsiooni teatud määral lubada. Ent obstruktsiooni ei ole kunagi varem, ei Eestis ega minu teada ka rahvusvaheliselt, kasutatud selleks, et halvata istungjärgu alguses täielikult kogu parlamendi töö.
Kuidas obstruktsiooni ohjata?
Tasub võtta eeskujuks Euroopa Parlamendi kodukord, kus istungite läbiviimise üldist korda käsitlevas peatükkis on artikkel 174, pealkirjaga „Parlamendi töö takistamise vältimine“, mis annab Euroopa Parlamendi presidendile suured õigused obstruktsiooni ohjamiseks:
„Presidendil on õigus takistada erinevate ettepanekute, sõnavõttude ja taotluste, näiteks kodukorda puudutavate märkuste, menetlusega seotud ettepanekute, hääletuse kohta esitatavate selgituste ning eraldi, osade kaupa ja nimelise hääletuse taotluste ülemäärast kasutamist, kui president on veendunud, et ettepanekute, sõnavõttude ja taotlustega soovitakse sihilikult takistada ja takistatakse pikaajaliselt ning oluliselt parlamendi tööd või parlamendiliikmete õiguste teostamist.“ Sama põhimõtete kohaldatakse ka komisjonide tööle.
Lauren C. Bell on artiklis „Obstruktsioon parlamentides: rahvusülene perspektiiv“ (2018) analüüsinud obstruktsioonikasutamist erinevate riikide parlamentides. Ta võrdleb kahe suure rahvusvahelise küsitluse tulemusi – 1989 ja 2016. aastal. Viimane, 2016. aasta küsitlus, mis kattis 42 parlamenti, hõlmas ka Eestit.
On huvitav teada, et 42st parlamendist 29 märkisid, et spiiker seadis piirid obstruktiivsele käitumisele. 27 vastajat märkisid, et nende parlamendis on kasutusel ajalised piirangud või meetmed, millega obstruktsioon lõpetada. Enamasti on need piirangud seatud pärast seda, kui obstruktsioon on väljunud mõistlikest piiridest.
On ilmne, et ka Eestis on kätte jõudnud see hetk, kus enam ei saa loota heale tavale või opositsiooni tervele mõistusele. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses tuleb piirata kas riigikogu liikmete poolt esitatavate järelpärimiste ja seaduseelnõude arvu või nende esitamise aega, et obstruktsioon ei saaks halvata kogu parlamendi ja valitsuse tööd ega seada ohtu demokraatliku riigi toimimist.