Meelis Kiili: karta või mitte karta, selles on küsimus

Arvamus
|
Meelis Kiili
|
04.06.2024

Peame kindlasti arvestama võimalusega, et nii ebatõenäoline, kui see ka ei näi, võivad Kremli võimurid teha meie mõistes ebaratsionaalseid otsuseid ja ühiskond peab olema valmis tõrjuma ka sõjalist rünnakut. Vaenlane soovib meid hirmutada, kuid meil ei ole põhjust hirmu tunda, hirm halvab ja on halb nõuandja, kirjutab Meelis Kiili.

“Hirm on reaktsioon, julgus on otsus.”
Sir Winston Churchill

Kuulus hiina needus ütleb: “Et te elaks huvitaval ajal”. Me elame huvitaval ajal, kuid meie eesmärk on liikuda rutiinse, peaaegu igava, aga turvalise elukorralduse poole.

Eesti inimeste ja ühiskonna iseseisvuse taastamise järgsed edusammud on olnud märkimisväärsed. Elatustase on tõusnud, meil on teaduste akadeemia, arenenud tervishoid, turvalisust tagavad ametkonnad, rahva initsiatiivile rajanev kaitseliit, toimiv demokraatia. Seda nimekirja võiks jätkata.

Ometi on ühiskonnas tekkinud ärevus ja seda just julgeoleku seisukohalt. Sõnavõtud ja/või nende tõlgendamine Venemaa võimalikust mõõduvõtmisest NATO-ga omavad paratamatult mõju ühiskonna kognitiivsele tajule. Geograafiat muuta ei saa ja elu erinevate kultuuriruumide piiril seab meile ette meist mitte sõltuvaid tõsiasju. Venemaa on paraku meie naaber ja Kremli suhtumine lääne kultuuriruumi on kõike muud kui sõbralik.

Venemaa on oht ja jääb selleks ka edaspidi. Seda peame me oma tuleviku kujundamisel alati arvesse võtma. Venemaa demokraatlikuks muutumine ei ole võimalik juba selle tõttu, et Vene ühiskond pole olnud vaba. Nende ajalooline mälu ja kogemus tuleneb autokraatlikust riigikorraldusest, olgu selleks Kuldhordi ike, ainuvalitsejast monarh, proletariaadi diktatuur või nüüdne KGB loodud režiim. See on asjaolu, millega tuleb arvestada vältimaks Venemaalt tuleneva ohu muutumist realiseerunud ohuks.

Mis on oht?

Selleks, et takistada ohu teostumist ja ahendada vaenlase tegevusi, on oluline tunda nii iseennast kui ka vihameest. Väepealiku ja riigimehe Sun Zi paarituhande aasta tagune mõte: “Kui tunned vaenlast ja tunned iseennast, ei pea sa kartma saja lahingu tulemust. Kui tunned ennast, aga mitte vaenlast, saad iga saavutatud võidu eest ka kaotuse. Kui te ei tunne vaenlast ega iseennast, alistute igas lahingus”, on jätkuvalt akuutne ka praeguse konflikti kontekstis.

Mis on oht? Vastandumise kaastekstis võib ohtu piiritleda järgmiselt: “Oht on vastase kavatsus, tema käsutuses olevad võimed ja talle pakutavad võimalused”.

Vastane ei ole olnud tagasihoidlik oma kavatsuse esitamisel. Kremli võimurid soovivad muuta olemasolevat üleilmset julgeolekuarhitektuuri ja muuta see kolme võimukeskuse – Hiina, USA ja Venemaa – põhiseks. Isekeskis unistatavad Kremli võimurid hegemooni rollist mitte ainult endiste mõjualade, vaid kogu Euroopa üle, kandes seega Stalini kogu maailma “vabastamise” idee tänapäeva.

Tõsi, ei ole sugugi kindel, et Hiina sellist arhitektuuri, kus tema vasallriik saab ebaproportsionaalselt suure mõjuvõimu, toetab. Seda enam, et Hiina püüab erinevalt Venemaast parandada oma positsiooni eksisteerivas julgeolekuarhitektuuris, soovimata seda täiesti ümber teha.

Pole oluline, milliseks kujunevad isanda ja vasalli suhted, oluline on see, et kehtivate rahvusvaheliste julgeolekuarhitektuuri normide asendamine totalitaarsete ühiskondade toimereeglitega ei ole meie huvidega kooskõlas.

Oma kavatsuse tõsiseltvõetavuse demonstreerimiseks otsustas Venemaa võimurežiim 24. veebruaril 2022 eskaleerida 2014. aastal alanud sõja uuele, Ukraina iseolemise õigust eitavale tasemele. Paraku peab tunnistama, et Ukraina vastase agressiooniga viskas Venemaa kinda mitte Ukrainale, vaid lääne kultuuriruumile. Seega tahame või mitte, me oleme konflikti osalised ainuüksi seetõttu, et oleme valinud poole ja et oleme iseseisev demokraatlik riik.

Kuidas ohjata vaenulikku Venemaad ja pisendada diktaatori ambitsiooni? Selleks tuleb vähendada Venemaa võimeid, isoleerida ta kõrgtehnoloogiast ja tulusatest turgudest ning mitte pakkuda talle võimalusi.

Kuidas ohjata Venemaa võimeid? Rahvusvahelised sanktsioonid on vaatamata skeptikute retoorikale olnud siiski toekad. Kremli kuvand Vene majanduse eduloost on teadlik infooperatsioon ja silmamoondus, millega ei ole mõtet kaasa minna. Samal ajal võis sanktsioonide kehtestamine luua petliku illusiooni ja soovmõtlemise Vene majanduse kohesest täielikust kokkuvarisemisest.

Sanktsioonide ajalugu näitab, et režiimide kiiret kokkuvarisemist pole see enamasti kaasa toonud, vaid viinud sanktsioneeritava majanduse vaikse hääbumiseni. Venemaa on küll teel Põhja-Korea laadse riigimudeli poole, kuid viimase elatustasemeni langemine võtab veel aega. Lõppude lõpuks on Venemaal küllaga toorainet ja toekas siseturg. Samuti on avatud lääne väärtusruumi mitte jagavate kolmandate riikide turg.

Vene majandus on läinud üle sõjaaja toimimisele, põhipingutus – ebaproportsionaalselt suur osa riigieelarvest – on suunatud sõja käimas hoidmisele. Näiliselt on see elavdanud Venemaa majandust, kuid pikas perspektiivis toimub see riigi arengute arvelt, kurnates ühiskonda nii intellektuaalselt kui ka materiaalselt.

Kui kolmandik riigi jõupingutusest ei tooda ühiskondlikku väärtust, siis mahajäämus tsiviliseeritud maailmast kiireneb ja süveneb, seda eriti tipptehnoloogia valdkonnas.

Sõjatööstuse jäägitu eelisarendamine on loonud Vladimir Putini väitel juurde ligemale 520 000 uut töökohta, mille täitmine toimub teiste tööstus- ja teenindussektorite arvelt ning pärsib nende konkurentsivõimet ja arenguid. Sellele vaatamata on ennatlik eeldada, et mahajäämus jõuab kiiresti elanikkonnani või et tekib tarbekaupade kasinus.

Näiteks läänes toodetud tarbekaupadelt üleminek Hiina toodangule toimus sujuvalt, peaaegu märkamatult. Pealegi, mis Moskvas ja Peterburis tunduks kasinusena, on enamiku Venemaa regioonide tavaolukord.

Samuti tuleb arvesse võtta, et Vene ühiskonna üks äraspidine tunnusmärk on olnud uhkustunne tulla toime pikaajaliselt kitsastes ja kitsenevates tingimustes. Kuid on ka üsna selge, et Kremli “edulugu” toimib tuleviku arvelt ja saab olema karmi hinnalipikuga. Paradoksaalsel kombel saab Vene majandus kõige suurema löögi siis, kui lõpeb sõda ja majandusstruktuur muutub irrelevantseks.

Venelaste massiivsed elavjõu kaotused Ukraina rinnetel ei oma samuti kohest pärssivat mõju nende võimetele. Pikemas perspektiivis on tulemid Venemaa praegugi raskes seisus olevale demograafiale muidugi laastavad. See võimendab ja kiirendab demograafilist trendi, kus Venemaa Föderatsioonis elavad õigeusklikud slaavlased jäävad vähemusse, enamuseks kujuneb moslemi kogukond nende oluliselt kõrgemate sündimusnäitajate ning Kesk-Aasiast johtuva migratsiooni tulemusel.

Kuna säärane olukord ei realiseeru veel sellel kümnendil, siis ei ole see ka praeguse võimuladviku probleem. Nende jaoks on inimesed taastuv ressurss. Veidral kombel nõustub sellega ka Vene ühiskond ise.

Näiteks küsiti ühe langenud sõduri emalt, kes oli “vereraha” eest korteri remontinud, et millised on tunded poja kaotuse osas. Vastus oli meie ühiskonna jaoks võõrastav, kuid täiesti omane idanaabri ühiskonnale: “Vähemalt oli tast niigi palju kasu, muidu oleks ennast lihtsalt surnuks joonud”. Kõikidel rahvastel on murdumispunkt, kuid Venemaa Föderatsioon pole sinna veel jõudnud, neil on endiselt ajupestud inimesi, vange ja vähemusrahvaid, keda lahinguväljal kulutada.

Eelnevat arvesse võttes ei ole otstarbekas eeldada kiiret lahendust Ukraina sõjale. Pigem võib oodata lähitulevikus lahingutegevuse intensiivistumist. Paraku pole sellele muud rohtu kui Ukrainale vajaliku ja täieliku abi andmine, sh seni kehtinud piirangute maha võtmine, et kindlustada Ukraina võit.

Praegune toetuse tase kindlasti leevendab Ukraina olukorda, kuid ei peata kannatusi, surma ja hävingut, mille terroristlik Kremli režiim on Ukrainas kehtestanud. Peame tagama toetuse kvantitatiivse ja kvalitatiivse kasvu, et saavutada Ukraina võit ja Venemaa nõrgenemine selle tasemeni, et nad ei ole enam ohtlikud või et neil ei ole enam jaksu ohustada ei oma naabreid ega üleilmset maailmakorda.

Milline on vahetu oht meile?

Kas Venemaa on valmis laiendama konflikti ja asuma otsesesse lahingutegevusse NATO riikidega? Selleks on vaja vaadata suuremat pilti ja panna asjaolud konteksti.

Oleme kuulnud erinevatest allikatest, kuidas Venemaa taastab oma sõjalise võime kolme kuni viie aastaga. Eelpool kirjutatut silmas pidades on see väide aritmeetiliselt õige, kuid samal ajal eksitav.

Tõepoolest on mürskude ja lahingutehnika tootmise kogused Venemaal muljetavaldavad, eriti kui need panna Ukrainale antava lääne abi raamistikku. Kuid antav abi ei anna ülevaadet tootmise potentsiaalist, millist omavad arenenud tööstusriigid. Kremli režiimi tegevuste tõttu on väga paljud lääneriigid taas alustanud nii laskemoona kui ka relvasüsteemide ning tehnika tootmist.

Alahindamata Vene relvatööstuse toodangut on lääne tehnoloogia oluliselt arenenum ja mõjusam. Kuigi lääne toodangu maht jääb alla Venemaa tootmisele, siis esiteks kompenseerib relvasüsteemide tehnoloogiline üleolek vahe ja teiseks vahetu ohu ilmnedes ületab lääne relvatööstuse potentsiaal kordades Vene võimeid ja võimalusi ka mahu osas. Kapitalistlikes ühiskondades ettevõtted lihtsalt ei tooda, kui pole tellimust ning nõudlust.

See, et Ukraina toetuseks ei ole piisavalt tellimusi, on loomulikult taunimisväärne. Ilmselgelt ei ole kõik läänemaailma poliitilised juhid suutnud veel Ukrainas toimuvat otseselt enda ja oma riigi julgeolekuga siduda, kuid kui olukord eskaleerub tunnetatava ohuni, tulevad ka tellimused ja tootmine.

Oma tegevuskavade kavandamisel peame olema võimelised seirama nii enda kui ka vastase olukorrast sõltuvat potentsiaali, mitte jääma kinni hetkeseisu. Näiteks andis admiral Isoroku Yamamoto saalomonliku hinnangu pärast õnnestunud Pearl Harbori rünnakut: “Ma kardan, et kõik, mida oleme teinud, on see, et oleme äratanud magava hiiglase ja täitnud ta kohutava otsusekindlusega.”

Üsna suure tõenäosusega kehtib sama printsiip ka praeguste demokraatlike riikide leerile. Lääne kiire irdumine Vene gaasisõltuvusest on hea näide tugevate tööstusriikide ja Euroopa Liidu võimest teha ressursimahukaid otsuseid ja neid kiiresti ellu viia.

Tegelikult on üha rohkem märke, et Vene relvatööstus on jõudnud oma tipptasemele ja edasine mahu kasv ei ole tõenäoline. Edasine kasv hakkaks pügama juba tööstuse segmente, mis tarnivad vajalikku toorainet relvatööstusele.

Mõneti sarnaneb see teise maailmasõja aegse olukorrale, kus Nõukogude Liidu sõjaline edu oli otseses sõltuvuses liitlaste abist. See abi ei koosnenud mitte ainult toorainest ja valmistoodangust, vaid samuti tööjõust. Kogu saadud abi mahtu ja kvaliteeti arvestades ei oleks Nõukogude Liidul jätkunud töölisi ega vajalikku oskusteavet, et samaaegselt toota ja sõdida. Vabanenud tööjõu sai suunata rindele.

Nüüdki on puudu kõrgkvaliteetsest terasest, tanki- ja helikopterite mootoritest ning paljudest teistest kaubaartiklitest, mida tuleb tarnida kas Hiina, Põhja-Korea või mõne teise partneri käest. Ka see, et osa Vene relvatööstuse müügilepinguid välispartneritele on kas edasi lükatud või katkestatud, annab tunnistust ressursi ammendumisest. Vangerdus Kremli võimuladvikus, mille käigus määrati kaitseministriks Venemaa Föderatsioonile ebatraditsiooniliselt majandusbürokraat Andrei Beloussov, võib samuti viidata võimurite murele ammendunud tööstuspotentsiaali üle.

See, et Venemaa on võimeline taastootma relvajõude ja taastama oma võimed invasioonieelsele tasemele, ei tähenda veel seda, et sellega saabub kohe ka valmidus relvastatud ründeks NATO vastu.

Aeg, mil NATO liidrid lasid ennast uinutada Venemaa retoorikast demokraatiast ja rahusoovist, on möödas. NATO on kiiresti ja jõuliselt taastanud organisatsiooni toekuse, kaasajastanud strateegia ja plaanid. Reaalsusega on kooskõlla viidud väeloome, väestruktuur ja doktriinid, mis toimivad ka kurikuulsa Karaganovi/Gerassimovi doktriini vastu.

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) omab oluliselt suuremat jõudu ja otsustusõigust kui mõni aasta tagasi, et strateegilist visiooni ellu rakendada. Oma olemuselt on SACEUR-i visioon teadusemehe ja sõjateoreetiku sir Basil Liddel Harti välja töötatud väliste ja sisemiste kommunikatsiooniliinide praktikasse rakendamine, mis jätab NATO jõud sisemistele ja surub vene jõud välimistele kommunikatsiooniliinidele.

NATO on võimeline üheaegselt ja kiiresti looma oma Venemaaga piirnevatel territooriumidel ning erinevates domeenides jõudude ülekaalu, tekitades sellega vastasele rea strateegilisi dilemmasid.

Kuna Venemaa territoorium moodustab 12 protsenti maakera maismaast, siis esitab see neile suure väljakutse. Vaikse ookeani riigid on reipalt arendamas oma relvajõude, seda ennekõike Hiina, kuid ka Venemaa domineerimise vältimiseks.

Näiteks on Jaapan saanud taas Kaug-Ida tugevaks sõjaliseks jõuks. Kuna Jaapani ja Venemaa Föderatsiooni vahel on jätkuvalt erimeelsused Kuriili saarte kuuluvuse osas, ei usalda Venemaa võimurid sealt oma kõiki jõude Euroopa suunale tuua. Seda enam, et vaatamata südantlõhestavale igavese sõpruse lubadusele on Hiinal jätkuvalt territoriaalseid imperatiive Mandžuuria aladele ja tänane sõber võib olla homne vaenlane.

Seega võime väita, et julgeolekut ei saa käsitleda lihtsa aritmeetilise tehtena, sellel on oluliselt komplekssem mõõde. Eelpool kirjeldatut silmas pidades võib eeldada, et konventsionaalne sõjaline rünnak NATO territooriumile on ebatõenäoline ja ebaratsionaalne. Samuti ei saa võrdusmärki tõmmata käimasoleva Ukraina sõja ja võimaliku NATO ründamise vahele, kuna erinevalt Ukrainast omab NATO veenvat ülekaalu õhu-, mere- ja kosmosedomeenis.

Peab aga arvestama, et mis meie mõõdikutes on ebaratsionaalne, ei pruugi vastata vaenlase mõttemaailmale.

7. oktoobril 2023. aastal toimunud Hamasi rünnak Iisraeli kodanike vastu oli Iisraeli armee luurejuhtide hinnangul nii ebaratsionaalne, et vaatamata ilmsetele ohumärkidele ei võetud ette ühtegi tõkestavat sammu. Tagantjärele tarkusena võimegi öelda, et rünnak oligi ebaratsionaalne, kuna terroriorganisatsiooni sõjaline tiib lakkab füüsiliselt olemast. Tõsi, ideoloogiat see ei hävita niikaua, kui seda toetavad teised terrorirežiimid Venemaa Föderatsioon ja Iraan.

Seega peame kindlasti arvestama ka selle võimalusega, et nii ebatõenäoline, kui see ka ei näi, võivad Kremli võimurid teha meie mõistes ebaratsionaalseid otsuseid ja ühiskond peab olema valmis tõrjuma ka sõjalist rünnakut.

Palju tõenäolisemad (tegelikult sündinud fakt) on asümmeetrilised ja odavalt läbi viidud hübriidrünnakud. Kui sõjalise rünnaku oht on väike, siis asümmeetriline rünnak on reaalsus. Õigupoolest on meie elutähtsad teenused vaenlase ründe all kogu aeg. Ja paraku annavad hübriidoperatsioonid lugematul arvul võimalusi.

Meie tähelepanu on hõivatud Ukrainas toimuval konventsionaalsel sõjapidamisel, kuid meie idanaaber ei ole loobunud Karaganovi doktriini rakendamisest. Endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja kindral James Everard on kord öelnud: “Hübriidne sõjapidamine on sõjapidamine pluss, millele tuleb pöörata väga suurt tähelepanu, vastasel juhul võime lüüa saada nii, et me esialgu seda isegi ei märka.”

Milleks peaks Eesti ühiskond lähiajal valmis olema?

Üsna loogiline on igasuguse elutähtsa teenuse häirimine, mis muudab ühiskonna tavatoimimist. On tõenäoline, et sarnased ründed toimuvad paljudes Euroopa riikides üheaegselt. Usutavasti püütakse häirida energia tootmist ja tarneid, mõjutades hinda ja kättesaadavust.

Gaasi-, elektri- ja digiühenduste sabotaaž on oodatav, et häirida energiaturu ja infoteenuste toimimist ning luua ebakindlust. Kahtlemata püütakse mõjutada siseriiklikke poliitilisi vastasseise, tekitada lõhet rahva ja valitsuse vahele. Pahadele tõttavad appi meie enda ühiskonna isehakanud eksperdid, kriitikud, arvamusliidrid või lihtsalt tähelepanuvajaduse all kannatavad kodanikud, kes regulaarselt püüavad kuvada poliitiku elukutset kui hälvet normaalsusest, toetades sel viisil vastase narratiivi.

Usutavasti proovib vaenlane korraldada meeleavaldusi ja vastandada erinevaid huvigruppe ja nende vaateid ning suundumusi selliselt, et need võtaksid vägivaldse iseloomu. On üsna tõenäoline, et rakendatakse hirmutamist ja rusikajõudu ühiskonnategelaste, poliitikute ning arvamusliidrite vastu.

Suurobjektide õnnetused, metsatulekahjud, prügilate süttimine võivad vabalt olla vaenlase teostatud. Rahvakogunemised, eriti need, millel on sügavad kultuurilised ja rahva iseteadvust mõjutavad väljavaated, võivad osutuda terrorismi sihtmärkideks.

Kõige sellega püütakse luua ühiskonnas hirmutunnet ja ebakindlust. Välispartneritele luuakse kuvand, et oleme ebakindel ja ebastabiilne piirkond, kuhu investeerimine kujutab suurt riski. Sellega püütakse mõjutada majanduse erinevaid sektoreid, nagu turism, transport ja töötlev tööstus.

Asümmeetrilised hübriidoperatsioonid on kujundatud nii, et need looksid mitmekihilisi erinevaid eluvaldkondi käsitlevaid mõjusid. Näiteks tulekahju likvideerimine ei ole pelgalt suurõnnetusega toimetulek, vaid piiratud ressursi kulutamine, mille kaudu mõjutatakse nii majandust kui ka poliitilisi protsesse.

Hübriidtegevuste kirjeldamist võiks jätkata, kuid asümmeetria pakub vaenlasele nii laia ja piiramatut tegutsemisvälja, et kõige kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt fantaasiat. Kremli käekiri on aga oluliselt selgem. Me ei seisa enam silmitsi Donald Rumsfeldi sõnastatud “tundmatute tundmatutega”, vaid “tuntud tundmatutega”.

Me teame, et idanaaber on terroristlik riik ja aimame, mida võidakse meie vastu kasutada, ainult me ei tea, millal ja kus. Tapelda Karaganovi/Gerassimovi doktriiniga on keeruline, kuid mitte võimatu. See nõuab palju mõttejõudu, ühiskonnaülest koostööd ja sujuvat valitsemist. Kui meil on toimivad ja hästi juhitud ametid, siis on julgeoleku tagamine oluliselt lihtsam.

Millised on meie väljakutsed?

Kahjuks tuleb tunnistada, et laiapindse riigikaitse rakendamine on kohmakas, juhtimise asemel püütakse rakendada koordineerimist ja vältida vastutust. See tähendab, et ametkondadeülene ja -vaheline koostegutsemine ei kanna välja kriisi- ja sõjaaegset pingelisust ning vajab edendamist.

Professionaalsust ja sügavat üksteisemõistmist tugevdaval juhtimisel rajanev kollektiivne pingutus on väikeriigi võimalus saavutada suurem toimevõime, kui seda eeldaks väikeriigi ressursside ja ametkondade võimete aritmeetiline summa.

Peame saavutama juhtimise paradigma, mis soosib de facto üksteisest sõltuvuse põhimõtte kasutamist: erinevates valdkondades, kuid ühises tegevusruumis tegutsevate organisatsioonide võimalust kasutada üksteise võimeid, eesmärgiga täita neile püstitatud ülesanded ja saavutada soovitud tulemus. Selle saavutamine pole lihtne, kuid Soome näitel võime tõendada, et see on võimalik.

Tihti kuuleme, et praeguste puudujääkide põhipõhjuseks on muutunud julgeolekusituatsioon. Kuid nüüd tuleb küsida: kas oht ja selle olemus on muutunud? Vastus on, et ei ole. Kuidas saab sellisel juhul muutunud julgeolekuolukord tulla üllatusena? Miks siis pole meie ametid oma ülesannete kõrgusel?

Ohust mõtlemine ja selleks ettevalmistumine on ebamugav ja see on inimlik, et vastikut ülesannet ignoreeritakse, lükatakse edasi või alandatakse eesmärki. Kui kõrge sõjaväelane ütleb, et ta saab aru, et tuleb treenida nii, nagu sõdid, kuid kuna see on raske, siis meie sõdime nii, nagu treenime, on üks selline näide, kus ohu olemusest pole aru saadud. Tulemiks on toimiv rahuaegne vägi, mis jääb hätta sõjaaegse ülesande täitmisega, mis omakorda ei vasta ühiskonna vajadustele. Pealegi saab vaenlane konfliktis alati kaasa rääkida.

Paljuski võib põhjus peituda selles, et osad otsustajad tõepoolest uskusid, et ohtu pole. Vähene elu- ja juhtimiskogemus võib viia olukorrani, kus reaalsus asendub soovmõtlemisega. Meie energiajulgeolek näiteks on üles ehitatud eeldusele, et oleme osa toimivast turust. See omakorda eeldab toimivaid maa- ja merealuseid ühendusi naabritega. Alles nüüd, pärast hiljutisi intsidente, oleme hakanud rääkima taristu kaitse vajadusest ja piisavast iseseisvast tootmisvõimsusest.

Mõned ametimehed otsustasid ohtu teadlikult ignoreerida. Viimane näide käib 2012. aastal. kaitseministeeriumi valitsemisalas alustatud “jõukohase riigikaitse” eksperimendi kohta, kus tõdeti, et oht pole muutunud, kuid sellele vaatamata vähendati sõjaaja struktuuri, muudeti juhtimist ja viidi valitsemisala asutuste, sh kaitseväe, toimimine tsiviilasutustele omasele toimemehhanismile.

Nüüd teeme kiirkorras parandusi, et korvata kaotatud ajalõiku ning taastada eksperimendieelne olukord. Kuid see nõuab ressurssi, raha ja aega. Oluline on, et on alustatud puuduste likvideerimisega. Vigade korrigeerimiseks on valitsus võtnud vastu neli toetuspaketti, taastatud on vaenlase heidutamiseks ja tõrjeks vajalik sõjaaja isikkoosseisu maht. Ohtu võetakse tõsiselt ja probleemide lahendamisel on tekkimas strateegiline mõtlemine.

Kuna enamike elutähtsate teenuste toimimine on rajatud rahuaegsetele tingimustele, siis peame nentima, et oleme vastasele loonud võimalusi meie ühiskonna toimimist häirida. Me ei saa ega tohi alahinnata vaenlase oskusi ja võimet rakendada meie nõrkusi enda kasuks.

Võttes arvesse eelpool kirjutatut, siis pelguseks ei ole põhjust. Esiteks ei ole vastasel piiramatut ressurssi, teiseks on läänemaailma potentsiaal kordades suurem kui Venemaal. Kolmandaks juurutades riigikaitse laia käsitluse põhimõtteid rahu-, kriisi- ja sõjaaja seisundite juhtimises, oleme võimelised looma ühiskonnaülese liitlasi kaasava sünergia.

Vaenlane soovib meid hirmutada, kuid meil ei ole põhjust hirmu tunda, hirm halvab ja on halb nõuandja. Nelson Mandela on öelnud, et meelekindlus pole midagi muud kui ületatud hirm. Meie ühiskonnal tuleb meelekindlalt, teadlikult, rahulikult ja pragmaatiliselt määratleda meie rahvuslikud huvid, nende baasil sepitseda julgeolekustrateegia ja see ellu rakendada.

Isegi siis, kui meil on puudusi ja vajakajäämisi, kuid kui me teame, kuhu minna, milline peab olema meie ühiskond täna ja homme, millised on meie põhiväärtused, millest kinni hoida, siis suudame vastase üle domineerida.

Kokkuvõtteks on paslik tsiteerida filosoofi, sõja- ja riigimeest Sun Zid: “Strateegia ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata on müra enne lüüasaamist.” Seega vajab Eesti strateegiat. Meil on olemas kõik eeldused, et see koostada ja jõustada.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt