Vabariigi valitsuse kriisikomisjoni järjekordne istung. Lähtuvalt Lääne-Euroopas toimuvatest üleujutustest on palutud keskkonnaministeeriumi arvamust raskete tagajärgedega üleujutuse riskist Eestis.
Pärnu Postimees, 09.01.2007
Vabariigi valitsuse kriisikomisjoni järjekordne istung. Lähtuvalt Lääne-Euroopas toimuvatest üleujutustest on palutud keskkonnaministeeriumi arvamust raskete tagajärgedega üleujutuse riskist Eestis.
Tõenäosus nullilähedane, populistlik teemapüstitus ja pigem põhjendamatu paanikatekitamine. Slaidil kaart, mis seda teaduslikult illustreerib. Gudruni külastuseni on veel natuke aega.
Õnnetuseks (või õnneks) ei leia ma enam neid aastatetaguseid materjale.
Looduse õppetund
Loodus andis oma õppetunni meile kõigile. Inimese ja loodusjõudude vahekord on endiselt inimese kahjuks.
Laastava tormi ja üleujutuste järel tehti organisatsioonides ning ministeeriumides kokkuvõtteid, analüüse ja sellest tulenevaid ettepanekuid tõhustada valmidust reageerida sellistele õnnetustele. Oli palju meediakajastustki.
Lühikokkuvõttena negatiivse külje pealt: taas alahinnati riski ehk sellise loodusõnnetuse tekkimise tõenäosust ja ülehinnati oma valmisolekut ning infrastruktuuride “ilmastikukindlust”.
Positiivselt poolelt on tõdeda, et tänu hädaolukorraks valmisoleku seadusele, mis nägi ilmavalgust 2000. aastal ja omas paljude arvates nõukogude tsiviilkaitse “lõhna”, oli maa- ja linnavalitsusel oma tegevusele tugi ja raamistik, mis ohjas peataolekut ja aitas olukorra üle kontrolli saavutada.
Olles tollel kahe aasta tagusel nädalal oma põhiameti kõrval riigi vastutav korrapidaja päästealal, sain anda oma panuse, olles karmile ööle järgneval päeval koordineerimas Pärnu kriisireguleerimismeeskonna tegemisi, andes puhkust öö läbi töötanud maavanemale ja päästeteenistuse juhile.
Meenutades kahe aasta taguseid sündmusi, sooviksin jagada oma mõtteid hoopis kõigis ametlikes analüüsides vähem käsitletud ja seega paraku kiiremini ununenud probleemi kohta.
Probleem, mis ununes
Kriisireguleerimise “eluring” koosneb neljast faasist: ennetamine, valmistumine, reageerimine ja taastamine.
Esimest korda minu Eesti suurõnnetuste ja loodusõnnetuste praktikas oli nii teravalt välja joonistunud taastamise faas ehk tööd ja tegevused selle nimel, et elukeskkond viia õnnetuse eelsele tasemele ning olla järgnevateks kordadeks paremini valmistunud.
Küll olen sellega palju kokku puutunud rahvusvahelistel operatsioonidel, kus suurem osa tegevustest ja abirahast on suunatud just sellesse ajaperioodi.
Lugedes Eesti seadusesõna, on raskusi leida mingitki regulatsiooni ja vastutuste kirjeldamist. Hädaolukordadeks valmisoleku seadus (räägib valmisolekust) ja teisedki seadused (räägivad reageerimisest) elukeskkonna taastamist reguleerima ei kipu.
Paljuski tänu sellele kogesime situatsiooni, mis tekitas vaat et rohkemgi pingeid ja kibestumisi, möödarääkimisi ja nördimusi kui üleujutusaegne pääste- ja evakueerimisfaas.
Spontaanne protsess riigi, omavalitsuste, vabatahtlike ja kindlustusfirmade osalusel jättis tulevikuks pehmelt väljendudes suurt arenguruumi. Samal ajal sügav lugupidamine neile, kes vabast tahtest ja soovist aidata oma abikäe ulatasid.
Õppida on igast kogemusest, olgu see hea või halb. Paraku on inimene (ja riik) loodud selliselt, et kiiresti liikuvas elus unustab kogemusest õppust võtta ja mõne asja ümber korraldada, ning astub aja möödudes uuesti samale rehale.
Mati Raidma oli 2005. aasta jaanuaritormi ajal Eesti päästeameti peadirektor.