Arutasime riigikogus teisipäeval 95 riigikogu liikme algatatud eelnõu “Ukraina NATO-liikmesuse toetuseks”. Nii suurt ja ühemõttelist toetust pole leidnud ükski varasem parlamendiliikmete algatus, mille eesmärgiks on avaldada Eesti rahvaesinduse seisukohta mõnes rahvusvahelises küsimuses. See väljendab riigikogu uue koosseisu konsensuslikku toetust Ukraina rahva võitlusele oma maa ja meie vabaduse eest.
Avalduses väljendab riigikogu otsustavat tahet kindlustada Euroopas riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning saavutada püsiv rahu, sest üksnes selline strateegiline eesmärk aitab meil teostada sihikindlat poliitikat Ukraina toetamisel tema võitluses agressioonisõda pidava Venemaa vastu.
Seepärast on riigikogu liikmed veendunud, et üksnes strateegiline võit Venemaa üle ja sellele järgnev Ukraina liitumine NATO-ga on ainus tee reeglitel põhineva maailmakorra, kestliku rahu ja Euroopa demokraatlike riikide julgeoleku tagamiseks.
Eesti enda traagiline kogemus Teisest maailmasõjast veenab, kui ohtlik on püsivalt impeeriumimeelse Venemaa naabruses olla neutraalne või nn Vahe-Euroopa halli tsooni kuuluv riik. Lähiajalugu on korduvalt kinnitanud, et Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal ei kustutanud Moskva tahet taas luua riikide ja rahvaste suveräänsust hävitada püüdev impeerium.
Etniliste konfliktide sütitamine ja oma sõjalise kohaloleku kindlustamine mitmel pool endise impeeriumi aladel on olnud osa Venemaa kavast tekitada mõjusfäärid nende hilisema re-integreerimise eesmärgil. 1994. aastal vallandunud Tšetšeenia sõjad olid esimeseks selgeks märgiks, et impeeriumi taasloomiseks on Venemaa valmis kasutama kõige brutaalsemat jõudu ega hooli rahvusvahelise õiguse põhimõtetest.
Kahjuks olid reeglitepõhise maailmakorra kaitsjad naiivsed, kui eeldasid, et Berliini müüri ja eeskätt Nõukogude impeeriumi langemise järel on Venemaa valmis tunnistama mineviku kuritegusid ja lahti ütlema oma sajandeid väldanud ekspansionistlikust vallutuspoliitikast.
2008. aasta aprillis Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel tehti strateegilise viga, kui jäeti Ukrainale ja Gruusiale andmata liikmelisuse tegevuskava. Kui allianss oleks seda toona teinud, poleks võibolla olnud augustisõda Gruusias ega ka 2014. aastal alanud Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Kuid isegi Krimmi illegaalne annekteerimine ei tekitanud meie liitlaste ja partnerite seas sellist tähelepanu ja mõistmist, mis oleks olnud kohane reageeringuks piiride jõuga nihutamisele Euroopas.
“Meid kuulatakse nüüd rohkem, kui kunagi varem ja seepärast on ka meie avaldus osa diplomaatilisest jõupingutusest, mis teenib ka meie enda julgeolekuhuvisid.”
Alles täiemahuline invasioon Ukraina riigi hävitamiseks, ukrainlaste vastu käivitatud genotsiid ning agressori poolt sooritatud kümned tuhanded sõjakuriteod on sundinud kogu läänemaailma ümber hindama oma poliitikat Venemaa suunal. Selles olukorras on Eesti ja teiste meiega sarnaselt mõtlevate riikide roll lääneliitlaste strateegia kujundamisel ülimalt oluline. Meid kuulatakse nüüd rohkem, kui kunagi varem ja seepärast on ka meie avaldus osa diplomaatilisest jõupingutusest, mis teenib ka meie enda julgeolekuhuvisid.
Riigikogu liikmed on veendunud, et mõjusfääride poliitika Euroopas on jätkuvalt ohuks kogu kontinendi ja ka meie endi julgeolekule, nii, nagu see ei toonud rahu pärast Teise maailmasõja lõppu. Seepärast tuleb teha kõik, et hallid alad Euroopa poliitiliselt kaardilt kaoksid.
Meie meelest tuleb otsustavalt tugevdada Euro-Atlandi vabade ja demokraatlike riikide iseseisvust ja puutumatust hästi kaitsnud julgeolekuarhitektuuri, mille keskmeks on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO. Venemaa praeguse režiimi strateegiline eesmärk on see julgeolekuarhitektuur lõhkuda või isegi hävitada. See tähendaks ka meie iseseisvuse hävitamist. Alles mõni päev tagasi teatasid Vene propagandistid, et Balti riigid tuleb võimalikult ruttu vallutada ja teha Tallinn Bahmuti moel maatasa.
Ainus, mis sellise musta stsenaariumi ellurakendumise saab ära hoida, on NATO heidutusvõime tugevdamine, sealhulgas ka liitlaste kohaloleku viivitamatu kasvatamine vastavalt alliansi kaitseheidutusmeetmetele Eestis ja teistes Balti riikides.
Kui meie huvides on kaitsta Eesti iseseisvuse püsimist, siis vastavate siseriiklike otsuste tegemisel peaksime endalt alati esmajärjekorras küsima – kas see aitab kaasa meie julgeoleku ja iseseisvuse tugevdamisele. Täpselt sama kehtib ka rahvusvahelist julgeolekut puudutavates küsimustes.
Ukraina valitsus esitas 30. septembril 2022. aastal ametlikult avalduse NATO-ga liitumiseks. Eeloleval suvel, juulis, kogunevad alliansi liidrid Leedu pealinnas Vilniuses. Pole paremat aega, võimalust ja ka kohta selleks, et teha Euroopa julgeoleku tugevdamiseks ajaloolise kaaluga otsused. On ilmselge, et Ukraina võidu järel tagab nende riikliku iseseisvuse ja rahu Euroopas üksnes liitumine NATO-ga.
Igasugune kõhklus NATO laienemise küsimuses julgustab Venemaad vaid uutele agressioonidele. Meie ja meie liitlaste käes on praegu unikaalne võimalus kujundada selline vastastikuste julgeolekutagatistega ühtne Euroopa, millist pole varem nähtud ning mis looks vähemalt eeldused kontinendi julgeolekut ähvardava ja kogu reeglite põhist maailmakorda häiriva Vene impeeriumi unistuse lõplikuks kokkuvarisemiseks.
Seepärast rõhutavad riigikogu liikmed oma avalduses, et NATO Vilniuse tippkohtumisel peavad liikmesriigid sõnastama Ukraina kiireks NATO-ga integreerumiseks vajalikud konkreetsed ja ühemõttelised sammud ning andma Ukrainale alliansiga liitumise kutse.