Kõige lihtsam viis oponendi seisukohti rünnata on kasutada demagoogilisi võtteid. Seda tehakse ka nüüd nn sõjasümbolite eelnõu suhtes. Küll räägitakse Brežnevi pakikesest, halvast seadusloomest, teisest reaalsusest ja veel millest. Aga võiks küsida ja kuulata ning püüda aru saada valiku argumentidest, mis, muide, ei nõua nendega nõustumist.
Valitsuse esitatud agressiooni puudutavate kuritegusid käsitletavas eelnõus on kõige enam vastukaja saanud vaenu õhutamise süüteokoosseisuga seotud muudatused.
Ei tasu arvata, et mina või keegi teine valitsuses ei saa aru teema tundlikkusest. Need sai lisatud eelnõusse väga selgete kaalutluste tõttu ja viisil, mis muudaks kehtivaid sätteid võimalikult vähe. Jääb kehtima väärteoline karistus, vaid väga tõsiste tagajärgede – oht inimese elule, tervisele ja varale – võib tuua kaasa kriminaalkaristuse. Põhjendused, miks viha- või vaenukõnet tuleks käsitleda praegu, on järgmised.
Agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu saab õigustada ja toetada mitte üksnes sümbolitega, vaid ka sõnadega. Tegelikult on sõnadega toetamist rohkem ja see on ka intensiivsem. Ekslik on väita, et sõnaline agressiooni, genotsiidi ja sõjakuritegude õigustamine ja toetamine on kaetud sõjapropaganda paragrahviga (§92).
Eelnimetatud kuriteod on küll tihtipeale seotud sõjaga, kuid ei pruugi olla seotud sõjapropagandaga. Näiteks rääkides ukrainlaste kui rahvuse mitteeksistentsist ja Ukraina denatsifitseerimise vajadusest ei pruugita teha ju otseselt sõjapropagandat, kuid sellega luuakse taust genotsiidi ja sõjakuritegude lubatavuseks.
Sõnadega on võimalik inimesi hirmutada, alandada ja oluliselt häirida, sealjuures tihtipeale sümbolitest palju ähvardavamalt. Kas karistame inimest selle eest, et ta lehvitab Z-märgiga lippu Ukraina põgenike elukoha ees, kuid jätame karistamata need inimesed, kes sama kohas ja ilma igasugust sümboolikat kasutamata nõuavad ukraina põgenike läbipeksmist või ahju ajamist. Praeguse seaduse sõnastuse kohaselt ei saa selliseid inimesi karistada, sest tagajärge, inimeste tervisekahjusid või laipa veel pole.
Sõnadega vaenu õhutamise juurde käib ulatuslik valede levitamine. Need võivad olla absurdsed, kuid pideval ja pikaaegsel kordamisel, eriti kui seda teevad tuntud inimesed või tehakse usaldusväärsena näivas meediakanalis, hakkavad paljud neid uskuma. Ehk siis sõnadega kantud sõnumid kuhjuvad pikaaegselt ja nende mõju ilmneb tihtipeale aja möödudes mil nende ohjamine on ülimalt keeruline, et mitte võimatu.
Näide: Venemaa Ukraina ja ukrainlaste halvustamine ja alandamine hakkas aastaid tagasi, riigi kõrgemal tasemel kuulutati ukrainlased olematuks rahvaks ja Ukraina olematuks riigiks.
Algselt absurdsena tundunud sõnum on praeguseks formeerunud Venemaa ametlikuks seisukohaks ehk sõnade kasutusega on jõutud genotsiidi õigustamiseni ilma et ühtegi sümbolit oleks eelnevalt kasutatud.
“Oleme küll sulgenud telekanaleid, kuid internetiplatvormidel ja sotsiaalmeedias on nende sõnumite ohjamine keeruline.”
Reaalsus on see, et ka Eestis on piisavalt palju inimesi, kes selle ideoloogia on omandanud ja seda levitavad. Oleme küll sulgenud telekanaleid, kuid internetiplatvormidel ja sotsiaalmeedias on nende sõnumite ohjamine keeruline, sest hoolikalt välditakse sõjapropagandat.
Sümboleid ei saa sõnadest täiesti lahutada, sest tavaliselt tuleb sümbolite kujundamise faasis neid sõnadega toetada ning sümbolite mõju tugevneb, kui neile lisanduvad “õige”, see tähendab agressiivne, hirmutav ja alandav sõnavara.
Siit jõuamegi küsimuseni: kas sümboliga vehkimine on ohtlikum kui sõnade loopimine? Viimase karistamiseks on praegu nõutav tagajärg oht inimese elule, tervisele või varale. Sümboli keelame ära, kuid sõnadega lubame agressiooni, genotsiidi ja sõjakuritegusid õigustada ja toetada?
Sümbolitega on lihtne võidelda, nagu on lihtsam olla reageeriv ehk siis luua uusi paragrahve ja karistusi, kui asi on juba juhtunud, teha jõulisi avaldusi, nõuda propagandakanalite (mis ju tegelevadki sõnalise vaenamisega) sulgemist ja süüdistada valitsust, et see ei ole asju ette näinud ja selleks valmistunud.
Püüaks nüüd olla targem ja tõesti ette vaatav. Praegu toimuv osutab sellele, et sõnakuriteod ei ole jäänud minevikku ja võivad toimuda siinsamas.
Lõpetuseks tsiteerin põhiseaduse paragrahvi 12: “Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.” Seda tehakse, kuid selle eest praegu ei karistata, sest see pole lihtsalt võimalik.