Vist pea iga peaminister on Riigikogus eelarvet esitades öelnud, et tegemist on hea eelarvega. Ja nad ei ole eksinud – eelarve ongi olnud peaministri vaatest hea, ta on hea arvestades koalitsiooni ja Riigikogu koosseisu. Kui valitsus oleks teine, koalitsioon või ka Riigikogu koosseis teine, oleks ka parim eelarve muude asjaolude sama olles teistsugune.
Seda väga lihtsal põhjusel: valitsuse, koalitsiooni ja Riigikogu koosseis mõjutab paratamatult poliitilisi valikuid ning seega nende valikute realiseerimiseks vajalikke kulutusi. Riigikogus on iga liige vähemus ja ka iga esindatud erakond vähemus. Seega on eelarve alati kompromiss ja ilmselt on igal Riigikogu liikmel ettekujutus, kuidas eelarvet saaks veel paremaks teha. Riigikogule esitatud eelarve on koalitsiooni kuuluvate erakondade valikute ja eelistuste kompromiss, mida mõjutavad ka opositsioon ja avalikkus, rääkimata üldisest majandus- ja poliitilisest seisust.
Seetõttu ongi iga eelarve parim tollel hetkel võimalikkust, kuigi ta ei pruugi ühelegi inimesele täielikult meeldida. Meil lihtsalt on kõigil oma eelistused ja valikud.
Hea eelarve
Tuleva aasta eelarves on asju, mis mulle meeldivad ja neid, mida minu arvates võiks teha teisiti, kuid annan aru, et kuulun nii mitmeski küsimuses Riigikogu vähemuse hulka.
Mulle meeldib, et kaitsekulutusi oluliselt tõstetakse. Kas võiks enam? Annan endale aru, et kõik hankeid ei pole võimalik aastaga teha ja täita ning kõike korraga ei saa, kasvõi seetõttu, et inimesi on vaja ette valmistada. On hea, et on olemas plaan, kuidas järgmistel aastatel Eesti kaitsevõimekust tõsta viisil, millega me toime tuleme. Et me ei pane kavadesse sisse unistusi ja asju, mida me täita ei suuda. Et me plaanime asju koostöös kaitseväega ja ekspertide teadmistele ja soovitustele tuginedes.
Mulle meeldib, et hariduses lõpuks ometi hakatakse tõsiselt pingutama eestikeelsele haridusele ülemineku nimel ja suurendatakse kõrghariduse rahastamist. Meeldib ka õpetajate palgatõus. Kas võiks enam, kas võiks õpetajate palgaraha kuidagi teisel viisil tõsta? Kindlasti võiks. Kuid aktsepteerin, et teatud valikuid teeb minister.
On hea, et sotsiaalvaldkonnas tehakse mitmeid muudatusi – näiteks hooldusreform, kus probleemid sügavad ja pikaajalised. Olen nõus, et laste- ja peretoetused vajavad tõstmist, kuigi konkreetne viis, kuidas seda tehakse, pole minu arvates mõistlik. Aga siin on vastas Riigikogu poliitiline reaalsus: vähemusena ei saa asju enamusele asju ette kirjutada.
Maksuküüru me veel kaotada ei suuda, kuid maksuvabamiinimumi tõus aitab väiksemate sissetulekuga inimestel toime tulla kiire hinnatõusuga. Ehk siis hea, et seda tehakse.
Eks on muidki häid asju ja neid, mis ei ole ehk nii rõõmustavad. Kuid – nagu ma alustasin – arvestades üldist seisu ja poliitilist keskkonda, oleme saanud lõpuks päris hea eelarve. Kindlasti parema, kui see, mille oleks kokku näiteks üle-eelmine või sellele eelnev koalitsioon.
Kuid mureks on midagi muud
Kahjuks on Eesti ühiskond jõudnud seisu, kus kõik küsivad toetusi või maksusoodustusi, on neidki, kes neid nõuavad ja ähvardavad. Ja suurem osa Riigikogust on valmis igasuguseid toetusi ja maksusoodustusi ka jagama. Kuid iga toetus ja iga maksusoodustus tuleb kellegi arvelt, kuskilt või täpsemalt kelleltki tuleb toetamiseks minev summa võtta. Kellelt siis võtta, kui toetusi küsivad pered, lapsed, töötajad, suured ja väiksed ettevõtted, kõik? Jah, ajad on rasked, aga nad on rasked kõigile. Küll nii, et mõnedele rohkem ja teistele vähem. Oleks loogiline, et me siiski aitaksime neid, kelle häda on suurem, kes tõesti ise mitte kuidagi hakkama ei saa ja seda viisil, mis oleks võimalikult tulemuslik.
Mõned aastad tagasi ütles üks Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ühte toetuste teemat arutades: „Me ju kõik tahame kõigile inimestele rohkem raha anda.“ Ei, Riigikogu ülesanne ei ole kõigile inimestele võimalikult palju raha jagada, ka mitte sotsiaalkomisjoni liikmetel. Riigikogu ülesanne on riiki juhtida kasutades seadusloomet ja muid oma tegevusarsenalis olevaid võimalusi sihiga korraldada Eesti riigi elu viisil, et Eesti riik püsiks ja siinsete elanike heaolu paraneks.
See ei tähenda, et tuleb kõigile maksimaalses koguses raha jagada. Riigi raha tuleb kasutada viisil, mis annab maksimaalselt parima tulemuse. Toetuste ohjeldamatu tõstmine või sadade maksusoodustuste jagamine ei ole parim viis Eesti elu edendamiseks.
Kui riik toetab ettevõtlust või peresid, siis peab see toimuma läbikaalutult. Hinnata tuleb nii toetamise viisi kui ka ulatust. On olukordi, kus tulebki anda rahalist toetust. On olukord, kus mõistlikum on pakkuda teenust. Üldjuhul on arukam pakkuda õnge ja mitte kala, sest kala süüakse ära, kuid õnge saab ka edaspidi kasutada.
Nii nagu pere oma rahalisi kulutusi planeerides teeb valikuid, peab valikuid tegema ka riik. Nii nagu pere, ei saa ka riik minna püsivasse ja kestvasse puudujääki, elada üksnes laenurahast või täita oma liikmete kõige uhkemaid ja uljamaid soove. Kahjuks on see arukas arusaam muutunud Riigikogus ja Eesti ühiskonnas laiemalt vähemuse arvamuseks, vähemalt selline mulje jääb lugedes ja kuulates erinevaid arvamusi.
Praegune julgeoleku seis ning lähiaastate väljakutseid – majanduse restruktureerimine, energia ja kliimaga seotu, elanikkonna vananemine -, nõuavad, et tõstaksime kaitsekulutusi ning hakkaksime sisulisemalt nimetatud väljakutsetega tegelema. Ja see ei tähenda, et riik hakkab ehitama, toetusi või soodustusi jagama. Ta võib seda teha, kuid ta peab ikka eelkõige looma tingimused selleks, et hakkajad inimesed teeksid ise neid vajalikke samme. Vaba inimese pärssimata leidlikkus on see, mis on Eesti elu varem edasi viinud. Ma olen veendunud, et ta teeb seda ka tulevikus, kui just riigi toetuste ja soodustuste laviin meid toetusorjusesse ei vii.