Kulude vähendamise põhivõte on jätta kõrvale kõik, mida pole ilmtingimata vaja. See ei ole kerge, sest heaolust ja mugavast elust, ebarealistlikest soovidest on raske loobuda.
Rahandusministeeriumi viimase prognoosi kohaselt peaks eelmisel aastal 1,3 miljardist eurost mõneti väiksemaks jäänud eelarvepuudujääk suurenema sel aastal 1,4 miljardi ja 2025. aastal 2,2 miljardi euroni. 1,3 miljardit eurot tähendab, et iga Eesti elaniku kohta on puudujääk sel aastal umbes 1000 eurot ja järgmisel aastal 1600 eurot.
Muidugi võib uskuda parun Münchauseni jutte. Võib uskuda, et Eesti riigi rahaasju saab korda teha makse alandades ja toetusi suurendades. Võib rääkida sellest, et tuleb võtta üksnes jõukamatelt, et kõikidele jagada. Võib väita, et ühekordne tulu või kulukärbe päästab asja. Seda kõike ei saa keelata. Küll võib aga küsida, kas ikka peab end narriks tegema ja rumalusi uskuma.
Populistlikud sammud majandust korda ei tee
Eelarve korda seadmiseks ei ole lahenduseks üksikud populistlikud sammud. Puudujääki saab vähendada tulude ehk maksude suurendamise või kulutuste vähendamisega, kuid mõistlikum on teha mõlemat. Juurde lisada arukas kulutamine. Tark on alustada võimalikult kiiresti, sest edasilükkamine teeb asja keerulisemaks ja kulukamaks. Me ei pea aasta-kahega eelarvet tasakaalu ajama, kuid vähemalt pooles ulatuses peaksime seda siiski tegema. Kogu rehkendust ei saa lükata järgmisesse aastasse, tuleb alustada juba sel aastal.
Kulude vähendamise põhivõte on jätta kõrvale kõik, mida pole ilmtingimata vaja. See ei ole kerge, sest heaolust ja mugavast elust, ebarealistlikest soovidest on raske loobuda. Oleme Eestis hakanud tegema asju, mis 10 või 20 aastat tagasi tundusid raiskamisena või arulagedad. Või siis unistame neist. No ei saa nii! Me ei pea olema kõikide edetabelite tipus või kulutama kõikjal ELi keskmisest rohkem.
Iseseisva riigina saame teha valikuid, saame ka asju seada järjekorda: esiti üks, siis teine ja lõpuks kolmas oluline asi. Nii on võimalik rahaliselt toime tulla ja ka tähelepanu ei haju. Lisaks saame eestlastele kombekohaseks kujunenud konkreetsed tähtajalised eesmärgid ja võimaluse öelda „Tehtud!“
Kõigile ühtse kokkuhoiu kehtestamise nõue on hea survevahend tegevuste mõistuspärasuse hindamiseks. Samas kõike suurelt kärpides ei pruugi enam häid tulemusi saada, sest mõningates asutustes ja valdkondades on riik nühitud nii õhukeseks, et ta enam hästi ei toimi, kuigi teisalt võib pügamiseks olla endiselt häid võimalusi.
Iga poliitik peab vaatama üldist pilti
Poliitikute valik on otsustada, mida pole vaja üldse või endises mahus teha, mida saab edasi lükata või mis asjad jäävad kulude kokkuhoiust välja, mida tuleb teha senisest täiesti teisi ja kui kiirelt asju muuta. Tulemuslik ja ratsionaalne rahakasutus peab kehtima kõikjal, ka prioriteetseks seatud valdkondades. Suurejoonelisuse võiks jätta šeikidele kuskil kaugel.
See kõik eeldab, et iga poliitik, kuid eriti valitsusliige, ei võitle mitte „oma maja“ eelarve ja kulude eest, vaid vaatab üldist pilti ja seisab terviku eest. Mina olen aru saanud, et poliitikuid valitakse üldiselt Eesti asja ajama, mitte üksteisele ära panema.
Kulude tegemisel ei tohi seada ebarealistlikke eesmärke ja pidevalt tuleb hinnata, kas kunagi seatud sihid on endiselt adekvaatsed. Kas mingi arengukava on endiselt relevantne ja iga Euroopast välja räägitud toetuseuro kasutus mõistlik? Kui pole, siis muudame või jätame ära. Lisaks otsesele rahalisele kokkuhoiule säästame aega, inimesi ja keskkonda.
Eesti eelarvekulutustest on umbes 90% erinevad fikseeritud kohustused, millest paljud on seotud inflatsiooni, miinimumpalga või mingi indeksiga. Kui – ja viimastel aastatel just nii ongi olnud – inflatsioon kasvab kiiresti ja miinimumpalka oluliselt tõstetakse, siis kasvavad kulutused oluliselt kiiremini (maksu)tuludest. Seetõttu tuleb lõpetada sellised kulude automaatsed kasvatamised: fikseeringud kaotada, muuta indekseid ja seada kulude kasvule piir näiteks maksutulude või nominaalse SKP kasvu prognooside põhjal. Kulu kasvab, kuid mõõdukamas ulatuses ja ühiskonnale jõukohasemalt.
Maksud on paratamatud
Hiiglasliku eelarveaugu vähendamiseks tuleb paratamatult tõsta ka makse. Kahte miljardit ei ole võimalik kärpida, aga kahte miljardit ei ole võimalik ka maksutuludest saada, eriti kui sihiks seatakse üksnes jõukate maksukoormuse tõstmine.
Isikutulumaksu koguti eelmisel aastal 2,5 miljardit. Ei ole mõeldav, et 2-miljardilise puudujäägi katteks suurendatakse eraisikute tulumaksukoormust ligi kaks korda. Üksnes 10% või 25% jõukamate suurem maksustamine oleks veelgi mitmekordsem ja siin on ehk hea meenutada Rootsi kogemust, kus kunagine maksusüsteem peletas riigist nii jõukad maksumaksjad kui ka edukad ettevõtted.
Laiapindne julgeolekumaks, mille tuluks on RESis ette nähtud 430 miljonit eurot, tähendab keskmiselt inimese kohta 315 eurot aastas. Seda saab teha kas tulude, tarbimise või varade täiendava maksustamisega. Mootorisõidukite maksustamise kirglikes vaidlustes paljudele liialt suurena näiv 50 eurot aastas on sellest kõvasti väiksem (RESis olev 200 miljonit tähendab inimese kohta keskmiselt 146 eurot aastas). Kas me oleme ikka reaalselt valmis riigile rohkem makse maksma? Ja kui, siis kui palju?
Ei ole mõistlik tõsta ühte maksu, targem on jagada koormust erinevate maksude vahel ja nii ka inimeste ja ettevõtete vahel. Tagades selle, et igaüks panustaks Eesti kaitsmisse ja teeks seda võimete kohaselt. Ei tasu unustada, et maksudega saab mõjutada inimesi vähendama ühiskonnale – eelkõige keskkonnale, aga ka tervisele – kahjulikumat tarbimist.
Maksutõusud meeldivad üksikutele, kes rõõmustavad selle üle, kui saavad teiste arvel elada, kuid maksud on iseseisva riigi jaoks vajalikud. Maksumaksjal on huvi saada parimat – see tähendab vajalikku ja seda arukal viisil -, mistõttu peab maksutõusu juurde käima ka kokkuhoid ja arukas kulutamine.
Aeg ei oota. Eesti riigi rahanduse kordaseadmise alustamisega oleme juba hiljaks jäänud, edasine venitamine tähendab üksnes majanduskasvu pärssivat kestvat ebakindlust ja lisakulusid ühiskonnale.