Viimasel ajal on aktiivselt asutud tuumaenergia vastu esitama erinevaid argumente ja toodeti isegi üks sisuturunduse dokument nimega „Eesti vabakonna müüdikogumik“, mis kahjuks on vägagi selgelt kallutatud. Aga sellegipoolest mõtlesin mõned põhilised küsimused üle käia, mis tõenäoliselt ka paljudel inimestel võib mõtetes olla.
Alustame sellest, kas tuumajaama on vaja? See on vägagi lai küsimus. Mina leian, et tuumajaam on väga hea meede mitmete probleemide lahendamiseks koostoimes kõigi teiste taastuvenergiaallikatega. Ta pakub stabiilset energiat üle pooleks sajandiks, on hea elektri ja sooja allikas tööstusele ning annab võimaluse korral sooja ka keskküttele. Ehk siis rakendust leiab tuumaenergiale rohkesti, mistõttu ma leian, et selle arendusvõimalused peaksid jääma ka erasektorile.
Teine suur küsimus on, kas tuumajaam mahub meie elektriturule? Tasub siinkohal pidada meeles paari olulist aspekti. Esiteks järgmisest aastast alates ei ole meil katta üksnes Eesti elektriturg, vaid minimaalselt kogu Baltikum, mis töötab ühtses sagedusalas. Samuti fossiilkütustelt üleminek taastuvatele tõotab suurt elektritarbimise nõudluse kasvu – Põhjamaades tehtud prognooside järgi võib tarbimine lähikümnenditel kasvada koguni 50+%. On vägagi tõenäoline, et puhtalt põlevmaterjalilt ära kolimise ja üldise tarbimise kasvuga on meil turgu nii tuulele, päiksele, tuumale, kui jääme endiselt vabaturul naaberriikidega kauplema.
Kaks korda odavam kui keskkütte hind
Tooks siinkohal välja ka näite, et Soome plaanitakse Helsingis peagi suletavad söejaamad asendada väiketuumareaktoritega (50MW) puhtalt keskkütte tagamiseks. Lihtne arvutus näitab, et kui arendaja sooviks kõigi kulude katteks elektri hinda ca 75€/MWh elektri võimsuse korral, siis soojust tuleb umbes kolm korda rohkem tuumajaamast ehk soojuse hind MWh kohta oleks ca 25 eurot. Kui me isegi korrutame selle kahega eriti pessimistlikus vaates, oleks see endiselt kaks korda odavam kui tänane Tallinna keskkütte hind.
On positiivne, et viimasel ajal keskkonna aktivistid ja esindusorganisatsioonid enam ei argumenteeri tuumajaamade vastu keskkonna argumentidega (sama tendentsi on märgata ka Skandinaavias, nagu kuulsin eelmisel nädalal Põhjamaade tuumafoorumil). See kinnitab, et muret keskkonna elementide üle väga tänaseks enam ei ole ja seda kinnitab ka näiteks 2022 ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) raport, mille järgi tuumaenergeetika on kõige väiksema mõjuga energiaallikas ökosüsteemidele ning üks madalaima mõjuga inimeste tervisele ja keskkonnale.
Me ei saa niikuinii kohe tuumajaama rajama hakata
Riigikogus täna arutatav eelnõu ei anna kellelegi võimalust kohe asuda tuumajaama rajama.
See annab valitsusele võimaluse ja mandaadi võimaliku tehnoloogiana täiendada meie energiaportfelli tuumaenergiaga. Võimaluse luua selleks vajalik õiguslik raamistik (mille käigus tuleb palju detaile läbi arutada ja otsustada) ning luua ka menetluslikud raamistikud võimaliku jaama rajamiseks. Alles seejärel saavad ettevõtjad hakata jaamasid planeerima ja rajama.
Seega annab see eelnõu meile siiski pigem tööriistad ja säilitab tehnoloogianeutraalsuse. Konkreetsed jaamad on igaühe puhul eraldi kaalutluskoht sõltuvalt asukohast ja kasutusotstarbest. Seetõttu ei ole ka mõtet täna rääkida, kas ja mis mahus vajaks tuumaenergia toetusi (oludes, kus me oleme tuuleenergia jaoks näiteks suured toetused juba täna lubanud) kuna see on iga konkreetse projekti juures hinnata vastavalt turuoludele.