Tartu Ülikooli senati otsus piirata sel kevadel Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike kandideerimist Tartu Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppesse on tekitanud vastakaid arvamusi ja kohati vallandanud tunnete tormi. See, et on eriarvamused ja vaieldakse ning arutatakse, ongi vaba maailma ja demokraatia tunnus.
Pingelises julgeolekuolukorras, kus ülikooli sotsiaalmeediakontosid tabavad trollide rünnakud, on rahulikku arutelu aga raske korraldada. Samal ajal on väga oluline tekkinud lahkarvamus vähemalt läbi rääkida, ideaalis ka lahendada.
Minu meelest on lahkarvamus põhjustatud vaatepunkti ja ohuhinnangu erinevusest. Senati otsuse pooldajad lähtuvad kaastundest Ukraina rahva vastu ja murest Eesti julgeoleku pärast. Kriitikud lähtuvad abstraktsetest demokraatlikest väärtustest ning kaastundest Venemaa ja Valgevene totalitarismi all kannatavate kodanike vastu.
Kriitikute hulgas domineerivad need, kelle jaoks on ülikool individuaalse akadeemilise vabaduse kants, mis ei tohiks kedagi ukse taha jätta põhjusel, et tal on vaenuliku riigi kodakondsus.
Kuigi Venemaa ja Valgevene on Eestile vaenulikud riigid, ei keskendu kriitikud nende riikide kuritegudele ega neist lähtuvale ohule, vaid mõtlevad sellele, kuidas totalitaarse režiimi all kannatavaid noori aidata ning nende kaudu ka läppunud õhuga impeeriumisse värsket hapnikku lasta.
Usutakse, et teisitimõtlejaid toetades õõnestatakse ka Vladimir Putini režiimi. Tuletatakse meelde, et Tartu Ülikool on ennegi pakkunud pelgupaika impeeriumi tagakiusamise eest pagevatele vabamõtlejatele. Ja nii peaks ka praegu ülikool hoidma ukse lahti neile Venemaa ja Valgevene noortele, kes oma kodumaal oma meelsuse pärast ülikoolist välja heidetakse.
Paraku on jäänud tähelepanuta, et ka edaspidi on neil Venemaa ja Valgevene kodanikel, kes on kodumaal režiimiga pahuksisse sattunud ja Eestist poliitilist varjupaika taotlevad, võimalus elamisloa saamisel asuda Tartu ülikoolis õppima. Nii et teisitimõtlejate õigusi senati otsus ei piira.
Samuti saavad ülikooli kandideerida need Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikud, kes juba õpivad Eestis, kellel on mõne Euroopa Liidu liikmesriigi elamisluba või pikaajaline viisa.
Senati otsus on ühekordne, tehtud vaid üheks aastaks, ja puudutab vaid potentsiaalseid bakalaureuse- ja magistriõppesse pürgijaid, kellele sel aastal jäävad Tartu Ülikooli uksed suletuks.
Miks senat sellise otsuse tegi?
Ma ei ole praegu TÜ senati liige, aga olen lugenud senati määrust ja pöördumist, tutvunud ülikooli juhtkonna liikmete selgitustega ja arutanud asja nii kolleegide kui ka siin õppivate välisüliõpilastega. Tartu Ülikooli senati otsuse taga näib olevat kolm kaalutlust.
Esiteks soov aidata Ukraina põgenikke ja näidata neile oma toetust. Senati pöördumises Ukraina rahva poole seisab: “Tunneme teravalt, et sõdite meie sõda, võitlete vaba maailma eest!” Tasub teha järgmine mõtteharjutus: mida teeksime siis, kui Venemaa oleks rünnanud Eestit ja meie vastsündinud ja rasedad, väetid lapsed ja vanurid oleksid vene sõdurite märklauaks?
Kui sajad tuhanded eestlased pageksid oma kodudest, kaasas vaid lapse kaisukaru, lemmiklooma puur ja kilekotikese täis asju, teadmata, kas jõuavad turvalisse kohta? Kas ka siis leitaks, et ülikool peab hoidma agressorriigi kodanikele uksed lahti?
Aga olukord ei ole ju tegelikult palju erinev. Ukraina võitleb praegu kangelaslikult ka vaba ja demokraatliku Eesti eest ja püüab peatada agressorit, kelle plaan on hävitada ka meid.
Seetõttu peame olema solidaarsed Ukraina rahvaga ja keskenduma nende aitamisele. Tartu Ülikooli senati määrusega vabastatakse Ukraina tudengikandidaadid vastuvõtu dokumentide menetlemise tasust ja õppemaksust.
Ajal, kui Venemaa rünnaku tagajärjel on kannatada saanud 400 Ukraina õppeasutust, millest täielikult hävitatud on 59, on selge, et kõigepealt tuleb luua õppimisvõimalused Ukrainast põgenevatele noortele. Tartu Ülikool on lubanud ka, et õpetab kõigile soovijatele ukraina keelt.
Teiseks lähtus Tartu ülikooli senat julgeolekukaalutlustest. Praegu ei ole tavaolukord, kus meil oleks võimalik aidata demokratiseerida ja deputiniseerida Venemaad. Venemaa on oma rünnakuga iseseisva Ukraina riigi vastu näidanud, et ei pea millekski rahvaste vaba enesemääramisõigust. Venemaa on kandnud Eesti vaenulike riikide nimekirja ja ähvardanud, et Eesti on potentsiaalne järgmine sihtmärk.
Teame, et Venemaal on suur huvi saata siia salakuulajaid, diversante ja muid agente ning tekitada konflikte rahvuste vahel. Ülikoolil pole võimekust teha kõigile kandidaatidele taustakontrolli. Rõhutan, et taustakontroll ei ole meelsuskontroll, vaid selgitab välja võimalikud sidemed Venemaa või Valgevene eriteenistustega.
Mõtleme ka sellele, et kindlasti poleks Venemaalt ja Valgevenest tulijatele meeldiv, kui neid kõiki kahtlustama hakatakse. Seda olukorda arvesse võttes oli tõepoolest kindlam peatada ajutiselt kandidaatide vastuvõtt agressorriikidest.
Kolmandaks, TÜ senat lähtus ka praktilisest kaalutlusest: Venemaa ja Valgevene kodanikel on sel kevadel raske või võimatu saada viisat. Praeguseks ongi Eesti peatanud osade viisade sh õppimiseks mõeldud viisade väljastamise Venemaal ja Ukrainas.
Lisaks võtab ülikool endale oma üliõpilaste suhtes kohustusi tagada nende hakkamasaamine. Olukorras, kus juba praegu on siin õppivatel Venemaa tudengitel raskusi oma elamise eest tasumisega, kuna nende krediitkaardid ei tööta ja neil pole juurdepääsu pangakontole, võtaks ülikool endale uute tudengite kutsumisega tarbetu riski.
Kõige tähtsam on aga mõista, et Tartu Ülikool soovis olla solidaarne Eesti riigi ja kõigi teiste demokraatlike lääneriikidega, kes on kehtestanud väga ulatusliku sanktsioonide paketi Venemaale ja Valgevenele.
“Sanktsioonide eesmärgiks on Putini kuritegeliku režiimi hävitamine ja vaba demokraatliku maailma päästmine.”
Nende riikide vastu kehtestatud sanktsioonid (lennukeelud, krediitkaartide kehtivuse lõpetamine, jne) tabavad mitte üksnes sõja vallapäästjaid ja oligarhe, vaid ka ettevõtjaid, sportlasi, kultuuritegelasi, tegelikult kogu Venemaa ja Valgevene rahvast. Sanktsioonide eesmärgiks on Putini kuritegeliku režiimi hävitamine ja vaba demokraatliku maailma päästmine.
TÜ senati otsus mitte võtta järgmisel õppeaastal Tartu Ülikooli vastu Venemaa ja Valgevene tudengeid on sarnane lääneriikide kehtestatud sanktsioonidele, mis tabavad kõiki agressorriikide kodanikke, ükskõik kas nad on režiimi poolt või vastu. Nende eesmärk on viia agressorriigid selleni, et nad pole enam võimelised agressiooni rahastama ja tekitama rahvas rahulolematuse valitsejatega, kes rahuldavad vaid oma võimuambitsioone ega hooli ka oma rahvast.
Kas sanktsioonid, mis tabavad valimatult kõiki, on õiglased?
Vastus on jaatav, kui usume, et iga rahvas väärib oma valitsejaid ja et igal kodanikul on vastutus selle eest, mida tema riik korda saadab. Sest riik ei saa ju midagi teha, kui kodanikud pole nõus. Kui kõik keelduksid täitmast diktaatori käske, kaotaks diktaator oma võimu. Kui kõik teisitimõtlejad riigist lahkuvad ja jäävad vaid diktatuuri pooldajad ja kollaboratsionistid, kestab totalitaarne riik edasi.
Pommitades sihilikult haiglaid, sünnitusmaju, haridusasutusi ja kokkulepitud humanitaarkoridoride kaudu põgenevaid naisi ja lapsi, sooritab Venemaa Valgevene kaasabil praegu samasuguseid inimsusevastaseid kuritegusid nagu Natsi-Saksamaa.
Ka kommunismi kuriteod – tapmised, küüditamised ja tervete rahvaste hävitamised – olid inimsusevastased kuriteod. Kui saksa rahvas tunneb siiani kollektiivset süüd natsirežiimi kuritegude pärast, siis vene rahvas pole kommunismi kuritegude eest kunagi vabandanud ega end süüdi tundnud. Paraku pole kommunismi kuritegude üle kunagi peetud sellist kohtuprotsessi nagu oli Nürnbergi protsess natsismi kuritegude üle.
Nõukogude Liidu sooritatud inimsusevastased kuriteod jäid uurimata, sest riik oli teises maailmasõjas USA ja Lääne-Euroopa liitlane ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Venelastele on olukorra mugavaks teinud ka see, et teise maailmasõja vallapäästmise eest võtsid sakslased enda peale kogu süü, samas kui kogu ohvri roll jäi juudi rahvale.
Nii on sellesse Lääne-Euroopas loodud narratiivi olnud raske mahutada venelaste süüd ja Ida-Euroopa rahvaste kannatusi. Venemaa arhiivid olid uurijatele raskesti ligipääsetavad ja nii oli kommunismi kuritegude uurimine raskendatud. Kui Nõukogude Liit lagunes, soovisid Ida-Euroopa riigid, et uuritaks ka kommunismikuritegusid ja kirjutataks uuesti läbi Euroopa ajalugu. Aga Lääne-Euroopa riigid tahtsid eluga edasi minna. Nad rõõmustasid, et külm sõda on läbi ja lootsid naiivselt, et Venemaa on võimeline muutuma demokraatlikuks riigiks.
Paraku näeme nüüd, et ajalugu kordub ja mitte farsina, vaid veelgi verisema ja rohkemaid kannatusi põhjustava tragöödiana. Küsimus, kes kannab selle eest vastutust, kas diktaator ja tema lähikond või kogu rahvas, ootab jälle vastust.
Tartu Ülikooli senati otsus annab mõista, et vastutab kogu rahvas. See on julge otsus.