Üliõpilane veab mitut koormat: õpib ja töötab samal ajal. Et paljud üliõpilased ei saa mitmekordse koormusega hakkama, tekib õppejõududel soov alandada nõudmisi ja hariduse kvaliteet langeb.
Kuidas tudeng elab? Kuidas ta hakkama saab, kui elu läheb üha kallimaks, õppelaen ei kata elamiskulusid; stippi jagub vähestele ja vajaduspõhised toetused on jäänud ajale jalgu? Kuue ülikooli üliõpilasesindused algatasid projekti «Poliitikud ülikooli», kutsudes poliitikuid üliõpilastele töövarjuks, et nad näeksid elu tudengi mätta otsast.
Kutsele vastas 19 poliitikut. Töövarjutamise erialad olid ajakirjandus, ajalugu, arhitektuur, arstiteadus, bioloogia, geenitehnoloogia, informaatika, koorijuhtimine, matemaatika, pedagoogika, tootearendus ja ärindus.
Mul oli võimalus olla töövarjuks Tartu ülikooli kolmanda kursuse ajalootudengile Angela Puurile. Järgnevalt räägin, mida ma Angela töövarjuna õppisin. Seejärel arutlen, mida riik saaks tudengite heaks teha. Võimalikke lahendusi käsitlesime 13. septembril riigikogu kõrghariduse toetusrühma ja üliõpilasesinduste kohtumisel «Tudengid hädas. Mis on lahendused kõrghariduse probleemidele?».
Neljapäeviti on Angelal vaid üks loeng, professor Heiki Valgu loeng Lõuna-Eesti arheoloogiast ja ajaloost. Sinna ta mu möödunud neljapäeval kaasa kutsuski. Loeng oli väga hariv, saime hea ülevaate 11.–13. sajandi Eesti matmiskommetest ja arheoloogide leidudest. Õppejõud oli kaasav. Näiteks lasi arutleda, miks on Lõuna-Eestist nii palju vähem leide kui Põhja-Eestist. Arutati ka terminite üle, et kas õige on öelda muistne vabadusvõitlus, mis on 1920ndatel Vabadussõja analoogia alusel tekkinud termin, või Lääne-Euroopa ajaloolaste kasutatud termin ristisõda või hoopis nõukogude ajaloolaste pakutud eestlaste võitlus sakslastest feodaalisandate vastu.
Püüdsin korralikult kuulata ning konspekteerida. Slaide oli väga palju, aga õppejõud lohutas, et kõik pannakse üles veebikeskkonda Moodle. Mõtlesin, et tänapäeva tudengi elu on ikka kergem, loengumaterjalid on internetis ja arvutisse märkmete tegemine läheb hõlpsamalt kui käsitsi konspekteerimine.
Angelalt kuulsin, et tudengite mure on, et sülearvuti aku enne loengu lõppu tühjaks ei saaks. Viimaste ridade kohtadele joostakse tormi, sest seal on pistikupesad seinas. Õppejõuna pole ma sellele üliõpilaste murele kunagi mõelnud!
Pärast loengut kutsus Angela mu kaasa üliõpilasesindusse, kus ta tihti käib, sest on humanitaarteaduste valdkonna üliõpilaste esindaja.
Kõige enam raha kulub söögile. Abi oleks taskukohasest tudengisööklast.
Tudengid olid väga kriitilised nii õppekavade ülesehituse, õppemeetodite kui ka õppejõudude koostöövõime suhtes. Kuna õppejõud teevad omavahel liiga vähe koostööd, ei tea nad ka, mida teistes kursustes õpetatakse. Töömaht, mida sama ainepunktide hulga eest nõutakse, erineb kursuste kaupa. Loengute asemel soovitakse rohkem seminare. Arutasime, kuidas kõrghariduse rahastuse kasv võiks aidata parandada õppe kvaliteeti. Tudengid panid mulle südamele, et oleks vaja tõsta tudengite toimetulekutoetusi ja õppelaene, sest paljudel on probleeme toimetulekuga.
Seejärel suundusime Werneri kohvikusse, kus Angela andis mulle kiire ülevaate oma tudengielust. Kuna Angela ülikooli tulek langes koroonaaega, siis saab ta alles nüüd nautida tõelist üliõpilaselu. Eelmisel päeval oli olnud ajalootudengite ühislaulmine Emajõe ääres Supilinnas. Tore olevat käia ajalooringis ja naisajalookirjutuse lugemisringis.
Angela püüab kolmeaastast bakalaureuseprogrammi läbida nelja aastaga, sest töötab õppimise kõrvalt 80–100 tundi kuus, et elatist teenida. Sellise koormusega töötamine olevat tavaline, mistõttu paljud võtavad akadeemilist puhkust, et ülikoolist mitte välja langeda. Lisaks tööle laste mängumaal on Angelal sõbrannaga kahasse ka edukas ettevõte, mis korraldab pulmi.
Angela tahtis algul minna õppima kultuurikorraldust, aga otsustas ikkagi ajaloo kasuks, sest koolis oli nii tore ajalooõpetaja. Ta on juba noorest peast õppinud ise hakkama saama. Ta on pärit Ahjalt. Peale põhikooli lõpetamist tuli ta Tartusse gümnaasiumi ja seejärel ülikooli. Ühikasse kohta saada ei õnnestunud, aga korteri üürimine käib üle jõu. Õnneks on tal Tartus tädi, kes on ta enda juurde elama võtnud. Vanematelt küsib ta raha, kui on suuremaid kulutusi. Ta on enda sõnul vähenõudlik ja seetõttu saab hakkama. Kõige enam raha kulub söögile. Abi oleks taskukohasest tudengisööklast.
Meenutasin, et minu ülikooliajal lõhnasid ühikad pidevalt praetud kartulite järele. Tööl käimist ja õppimist oli raskem ühitada. Kui mina 1980ndatel ülikoolis ajakirjandust õppisin, oli meil iga päev vähemalt neli loengut, laupäeviti kaks. Suviti teenisin raha EÜEs ja loenguperioodil töötasin sünnitusmajas sanitarina öistes vahetustes. Kui öösel oli palju sünnitajaid, tuli loengus küll uni peale. Ajakirjandustudengina sain avaldatud lugude eest ka honorari.
Õppe ja tööelu läbipõimumine näib olevat norm, aga meie kõrgharidus pole sellega kohanenud. Enamik õppekavu eeldab täisajaga õppimist.
Statistika järgi pea kolmveerand Eesti tudengitest töötab. Töötatakse, et katta elamiskulusid, aga ka töökogemuse pärast. Eurostudent 2021 andmetel töötab loenguperioodil 53 protsenti Eesti tudengitest regulaarselt ja 15 protsenti aeg-ajalt. Seda on rohkem kui enamikus teistes Euroopa maades. Eesti tudengid õpivad ja töötavad kokku 53 tundi nädalas. Töötavad üliõpilased pühendavad õpingutele 32 tundi nädalas, mittetöötavad üliõpilased tegelevad õppetööga aga 39 tundi nädalas. Ülekoormus tekitab terviseprobleeme ja toob kaasa õpingute katkestamise.
Õppe ja tööelu läbipõimumine näib olevat norm, aga meie kõrgharidus pole sellega kohanenud. Enamik õppekavu eeldab täisajaga õppimist. Oluliseks peetakse tähtajalist lõpetamist. Ministeerium trahvib ülikoole, kui need ei suuda viia tudengeid ettenähtud ajaga lõpetamiseni, ülikoolid karistavad tudengeid, pannes neid maksma saamata jäänud ainepunktide eest. Kuna paljud üliõpilased ei saa mitmekordse koormusega hakkama, tekib õppejõududel soov alandada nõudmisi ja hariduse kvaliteet langeb.
On selge, et üliõpilaste toetussüsteem vajab uuendamist. Praegu on meil kolm meedet, mille kaudu üliõpilasi toetada: vajaduspõhised õppetoetused, eriala- ja tulemusstipendiumid ning õppelaen. Kõik need meetmed vajaksid täiustamist.
Vajaduspõhised õppetoetused on sama suured kui aastal 2013, samas kui elamiskulud on kõvasti kasvanud. Praegu sõltub vajaduspõhine toetus leibkonna sissetulekust ja ulatub 75 eurost 220 euroni.
Eriala- ja tulemusstipendiume võiks olla enam. Appi võiks tulla eraraha ja tööandjad. Muutmist vajab õppelaenusüsteem. Laenusumma 3000 eurot aastas ei kata elamiskulu. Seadusemuudatus vähendas käendajate hulka kahelt ühele ja fikseeritud intressi viielt protsendilt kolmele protsendile, ent Euribori tõusu korral on tingimused ikka ebasoodsad. Intressi maksmist ei tohiks nõuda enne õpingute lõppu. Riik võiks luua õppelaenu kustutamise tingimused, mis annaks tudengitele garantii, et kui nemad teevad oma poole rehkendusest, teeb riik teise poole.
Kõrghariduse rahastamise tõus neljal järgneval aastal 15 protsenti parandab kindlasti õpikeskkonda ja suurendab õppejõudude motivatsiooni, aga lahendus tuleb leida ka sellele, kuidas üliõpilased saaks katta õpingute ajal oma elamiskulud.
Tähtis on, et iga võimekas noor, sõltumata pere rahakoti suurusest, saaks omandada kõrghariduse, et kõrghariduse diplomid ei devalveeruks ja tudengite tervis ei kannataks suure töökoormuse tõttu.