Õpetajate streik teeb väga kurvaks. See lõhestab ühiskonda ja ajab tülli ka koalitsioonipartnerid. Eriti hull on aga, kui tüli tekib haridusvaldkonna sees, hakates näiteks vastandama koole ja ülikoole. Üks ei saa teiseta ja mõlemad vajavad tugevdamist, kirjutab riigikogu liige ja õppejõud Margit Sutrop.
Koalitsioonikaaslane Liisa Pakosta (Eesti 200) kirjutas Postimehes: «Kui koalitsioon otsustab, et vaja on järgmisi hariduskärpeid, tuleb teha koalitsioonil koos kaalukaid poliitilisi valikuid. Näiteks kõrgharidus kogu ulatuses tasuliseks (praegu on kogu kõrghariduskulu 274,7 miljonit eurot), teadusraha kärbe (226,5 miljonit eurot) või lasteaedade toetuse – 16 miljonit eurot – maksmine lasteaedade asemel koolidele.»
Ma südamest palun, ärme jälle ava kõrghariduse ja teaduse rahastamise kokkulepet! Ei ole vaja vastandada õpetajaid ja õpetajate õpetajaid! Kõrghariduse raha kärpimine seaks ohtu nii õpetajakoolituse kui teaduse, millel õpetajakoolitus, teiste tippspetsialistide ettevalmistamine ja kogu riigi majanduskasv põhineb. Ma väga loodan, et Liisa Pakosta ei mõelnud seda tõsiselt, et ta tahtis vaid kaitsta ministrit.
Kõige enam paneb mind aga muretsema Liisa Pakosta väide, et «õpetajate palgatõusu raha ei ole koolireformis». Ta põhjendab, et «kuna riigieelarvest makstaksegi juba palka ideaalsüsteemi õpetajate arvu järgi, mitte aga tegeliku õpetajate arvu järgi, ei tooks koolireform õpetajate palgarahaks riigieelarvesse mitte punast pennigi juurde». Samas tunnistab ta: «Küll aga mõjutab kohaliku kogukonna õpetaja palka väga olulisel määral kohaliku kogukonna otsus palka maksta, kuna riigilt tuleb vaid tasapaks miinimumpalk.»
See ei ole ka tegelikult päris tõsi, et riik annab vaid õpetajate miinimumpalga, sest õpetajate alampalgale lisab valitsus juurde õpetajate palga diferentseerimisfondi, mis sel aastal tõsteti 20 protsendi peale. Kui KOV maksab diferentseerimisfondi rahaga rohkematele õpetajatele alampalka (kuna hoiab palgal rohkem õpetajaid kui riik arvestas ametikohti), jääb tublidel õpetajatel palgatõus saamata.
Meil on häid näiteid omavalitsustest, kus õpetajate palk on juba täna rohkem kui 120–130 protsenti riigi keskmisest, kuid on ka omavalitsusi, kus õpetajate sissetulek on alla Eesti keskmise. Isegi alla selle, mida riik omavalitsustele õpetajate palkadeks eraldab.
Haridussilma andmed näitavad, kui suured on erinevused õpetajate keskmise palga vahel. Eestis on õpetaja keskmise palga osakaal riigi keskmisest palgast (1828 eurot) 2023. aastal 113,7 protsenti. Samas nt Jõelähtme vallas on õpetaja keskmise palga osakaal riigi keskmisest palgast 131 protsenti, kusjuures õpilasi õpetaja ametikoha kohta on 9. Saarde vallas on õpetaja keskmise palga osakaal riigi keskmisest palgast 121 protsenti, õpilasi õpetaja ametikoha kohta on vaid 8,1. Küllap on tõsi, et tihtipeale on kõrge keskmine palk saadud üle normkoormuse töötamise ja lisaülesannetega, mistõttu see võib viia õpetajate läbipõlemisele, ent on ka omavalitsusi, kes lihtsalt toetavad oma koole rohkem.
Ka riik on mõnel pool heldem. Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga panustab riik lisatoetustega Ida-Virumaa koolide õpetajate töötasudesse. Alates 2024. aastast on võimalik Ida-Virumaal töötaval kvalifitseeritud õpetajal saada töötasu kuni 3148 eurot kuus.
Õpetajate palgatõusu raha peavad leidma riik ja KOV koos
Arenguseire Keskuse tehtud «Koolide ja koolivõrgu efektiivsusuuring» näitab, et koolivõrgu korrastamine on hädavajalik nii hariduse kvaliteedi tagamise kui ka õpetajate koormuse ja töötasu pärast. Ma ei saa Liisa Pakostaga kuidagi nõustuda, et koolivõrgu korrastamine ei tooks raha juurde.
Esiteks annaks korrastatud koolivõrk omavalitsustele võimaluse maksta õpetajatele kõrgemat palka. Haridussilma andmed näitavad, et 2006. aastaga võrreldes on õpilaste arv vähenenud 15 protsenti, aga õpetajate arv on kasvanud 15 protsenti. Võiks ju arvata, et tänu personaliseeritud ja kaasavale haridusele ongi õpetajaid rohkem vaja. Paraku on õpetajate ja ametikohtade arv kasvanud just väljaspool Tallinna, kus klassid on niigi väikesed, mitte Tallinnas ja Harjumaal, kus on palju õpilasi. Meie probleem on, et õpetajad ei ole seal, kus on õpilased! Igas viiendas KOVis on neli õpetajat ametikoha kohta või enamgi. 50 Eesti koolis on vaid 6 õpilast õpetaja kohta, optimaalseks peetakse 15.
Kui koolivõrk oleks korrastatud, saaks õpetajad töötada täiskoormusega (praegu 83 protsenti). Kui KOV kasutaks riigilt saadud haridustoetust, sh diferentseerimisfondi ja omavahendeid selleks, et maksta kvalifitseeritud tublidele õpetajatele korralikku palka, oleks õpetajate elu palju parem. Praegu võib KOV jagada õpilaste peade alusel saadud haridustoetust ka neile koolidele, kus on mitu korda rohkem õpetajaid kui ametikohti. See tuleb teiste koolide arvelt, kus õpilasi on rohkem ja õpetajate koormus on suurem.
Ka pooltühjad ja lagunevad koolimajad söövad ära õpetajate palgaraha. Eestis on kokku 514 üldhariduskooli. Kolmandik Eesti koole on pooltühjad, mistõttu nende käigushoidmine nõuab mõttetult palju raha. Meil on koole (nt Mõisaküla kool), mis on ehitatud 400 õpilasele ja seal õpib praegu 20 õpilast! Ligi 100 koolimaja vajab kapitaalremonti. See on tulevikus ootav suur kulu. Nii et koolivõrgu reformis ikkagi on raha, mida saaks kulutada õpetajate palkadeks.
Arenguseire Keskuse korraldatud õpetajate järelkasvu konverentsil 22.11.2023 tegi Uulu põhikooli direktor Egle Rumberg targa üleskutse: «Laseme lahti majadest ja muretseme sellepärast, et lapsed saaks head haridust!». Kui kool ei saa pakkuda täiskoormust, on sinna raske saada kvalifitseeritud õpetajaid. 15 KOVis on kvalifikatsioonita õpetajate osakaal 30 protsenti ja rohkem.
2022/23. õppeaastal õpetas koolis matemaatikat 720 bakalaureusekraadi või rakenduskõrgharidusega õpetajat, 313 matemaatikaõpetajal oli keskharidus ja 5 õpetajal oli vaid põhiharidus! Kokku oli kõigi ainete õpetajatest 22 põhiharidusega, 1518 keskharidusega ja 3825 bakalaureusekraadiga.
Kuna 2022/23. õppeaastal oli Eestis 16 942 üldhariduskoolide õpetajat, siis tähendab see, et lausa 32 protsendil meie õpetajatest ei ole nõutavat magistrikraadi! Samas saavad ka nõutava hariduseta ja alles õppivad õpetajad samaväärset palka magistrikraadiga õpetajatega. See ei ole lihtsalt õiglane! Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) nõudmine tõsta just õpetajate palga alammäära, kuna õpetajad on kõrgelt haritud, ei ole seega kohane. 1540 õpetajal pole isegi kõrgharidust, rääkimata magistrikraadist.
Õpetajate töötasu tuleb rohkem diferentseerida!
Olen EHLi juhilt Reemo Voltrilt riigikogu kultuurikomisjonis küsinud, miks õpetajate ametiühing nõuab just palga alammäära tõusu? Ja miks nad ei räägi üldse sellest, et valitsus tõstis sellest aastast diferentseerimisfondi jälle 20 protsendi peale, mis võimaldab maksta kvalifitseeritud õpetajatele paremat palka?
Tema vastus on, et enne tuleb saada korda alampalk, siis saame hakata diferentseerima. Minu meelest ei ole see mõistlik lähenemine. Kuna raha on vähe, tuleks seda kasutada pigem pädevate õpetajate kooli toomiseks ja koolis hoidmiseks. Miinimumpalga tõusu asemel peaksime panema raha kõrge kvalifikatsiooniga õpetajate tasustamisse, et neil oleks rohkem motivatsiooni koolis töötada.
Ka peaks õpetajatel olema võimalik kvalifikatsiooni tõustes liikuda karjääriredelil edasi ja saada paremat palka. Tegelikult kunagi selline süsteem oli. Karjäärimudeli rakendamise põhimõtete kokkuleppimist on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas kavandanud teha kolmepoolselt sõlmitava haridusleppe 2025–2027 raames, seostades seda ka koolivõrgu korrastamise ja õpetajate palgatoetuse teemaga. Soovime talle selleks jõudu.
Õnneks meil juba on omavalitsusi ja koole, kus õpetajate karjäärimudel on olemas. Neljapäeval, 18. jaanuaril riigikogus kultuurikomisjoni korraldatud maakoolide ja koolivõrgu tuleviku arutelul näitas Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor Erli Aasamets oma koolis juba alates 2014. aastast toimivat õpetajate karjäärimudelit ja diferentseeritud palgasüsteemi, kus on neli astet: alustav või sisenev õpetaja, vanemõpetaja (kutse 7.2), meisterõpetaja (kutse 8) ja väljuv õpetaja (mentor). Teisele astmele liikudes saab õpetaja palka juurde 10 protsenti, kolmandale astmele jõudes 20 protsenti. Nii et õpetajate palkade diferentseerimine ja karjäärimudeli juurutamine on juba täna võimalik!
Lisan veel, et Kilingi-Nõmme gümnaasium on Tartu Ülikooli eetikakeskuselt saanud hea kooli edendaja tiitli, mida oleme välja andnud vaid kaks. Kogu kooli juhtimine on teadmis- ja väärtuspõhine. Direktor Erli Aasametsa põhimõte on, et õpilaste tegelik eksam on elu. Õpilaste edukust mõõdetakse kolmes kategoorias: kui palju nad maksavad makse, kui palju neil on lapsi ja kui vähe on karistusregistris kandeid. Muu seas vastavad need mõõdikud hästi riiklikes õppekavades seatud eesmärkidele: valmistada noori ette tööeluks, kodanikuks ja isiklikuks eluks.
Kokkuvõtteks
Õpetajad peavad saama oma töö eest väärilist tasu. Soovitud palgatõusuni jõudmiseks tuleb teha sisulisi reforme ja korrastada koolivõrku. Nende reformide ettevalmistamine ja läbiviimine on valitsuse ülesanne. Aga riigi kõrval mängivad olulist rolli ka kohalikud omavalitsused kui koolipidajad. Neis omavalitsustes, kus on korrastatud koolivõrk ja koolipidaja usaldab kooli, on vähem probleeme kvalifitseeritud õpetajate leidmisega, sest õpetajatel on paremad töötingimused ja neile makstakse kõrgemat töötasu. Võtmesõna on seega koostöö: haridus- ja teadusministeeriumi ja kohalike omavalitsuste ning koolide vahel.