Kuidas tähistada emadepäeva nii, et kõik emad tunneks end väärtustatuna, aga need, kes pole emaks saanud, ei kurvastaks?
Emaks olemine on õnn, mida kõigile pole antud, ent paljud hoolitsevad laste eest nagu emad. Emadepäeval tuleks esile tõsta just neid, kes jagavad emalikku hoolt lastele, kes pole nende bioloogilised järeltulijad. Sest just selline hool on moraalselt hea tegu.
Saksa filosoof Immanuel Kant on öelnud, et emaarmastusest lähtuv hoolitsus ei ole moraalne tegu, sest see tuleneb loomupärasest emotsioonist või instinktist. Moraalne tegu on see, mida tehakse kohusetundest ja mida saab nõuda, nii endalt kui teistelt. Emotsiooni olemasolu ei saa nõuda. Nõuda saab, et täidetakse oma kohust.
Nii on emaarmastus midagi sellist, mis on küll hea ja ilus ja mille eest saab kiita ja tänada, aga see on väljaspool moraali – mitte et see oleks ebamoraalne, see lihtsalt ei puutu moraali. Kui ema ei tunne oma lapse suhtes emaarmastust, siis on see loomuvastane, aga teda ei saa süüdistada ebamoraalsuses. Lapse hooleta jätmine või näiteks vastsündinu surmamine on aga sügavalt ebamoraalne ja lisaks ka seaduse mõttes kuritegelik.
Seega tuleks kantiaanlikus mõttes kiita vaid emade sellist hoolitsust oma laste eest, mida tehakse kohusetundest, mitte instinktist lähtuvalt. Samas kui öelda, et ema hoolitseb vaid kohusetundest, siis tekitab see võõristust ja järeltulijas ka ilmajäetusetunnet, sest emalt ootame just tingimusteta armastust ja pühendumust. Seda annab hästi edasi Lydia Koidula laulusalm „Ema süda“, mis kirjeldab ema südant kui paigakest, „kus varjul truudus, arm ja õnn“, „kus nutta julged igal a’al – truu, kindla ema rinna na’al“.
Emad, kes kasvatavad teiste lapsi
Tean paljusid tublisid naisi, kes on väga pühendunud oma kasulaste kasvatamisele. Ajaloolistest tegelastest meenub mulle Miina Härma (Hermann), kelle kohta on Salme Pruuden koguteoses kirjutanud, et hoolimata sellest, et „Miina Hermannil ei olnud oma perekonda, on ta võibolla rohkem kasvatanud kui mõni ema ja tal on olnud rohkem emaarmastust jagada kui mõnelgi emal. Ta on täielikult üles kasvatanud kaks oma õepoega andes mõlemale kõrgema hariduse ja osaliselt kaks õetütart, kelle õpingud ulatusid samuti ülikooli.“ (Koguteos „Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm“. 1934, lk. 156)
Õelapsed elasid Kroonlinnas tema juures. Tal oli väga palju tööd: ta andis orelikontserte, klaveritunde, korraldas seltsielu ja kasvatas õe lapsi. Kui küsiti, et kuidas ta jõuab, siis vastas ta: „Oleneb naisest, kui palju ta teha suudab. Mõni naine ei saa kohvikannugi pliidilt lauale tõsta, teine aga saab kõigega toime.“ (Koguteos „Miina Härma. Anna Haava. Aino Tamm“, 1934, lk. 159)
Ka meie peres on olnud selline tädi, minu ema ema õde Leontine Aliide Küüt, kes jättis Tallinnas oma töö ja tuli minu sündides Tartusse meie perre elama, et ema saaks oma kandidaadi väitekirja kirjutada. Vanatädil endal lapsi polnud, aga ta aitas alul kasvatada üles minu ema ja siis ka ema kolm last. Vanatädi oli gümnaasiumi haridusega, oskas hästi matemaatikat ja võõrkeeli, aitas meil koolitöid teha, õpetas selgeks korrutustabeli, deklameeris vene- ning saksakeelseid luuletusi ja rääkis värvikaid lugusid Eesti-aegsest Tallinnast ning oma vanemate, mõisamoonakate elust Kehra mõisas.
Tädi õmbles mulle erakordselt ilusaid kleite, mida ülikooli töötajate lastepidudel tädid ikka lähedalt uurida tahtsid. Tema suur saksakeelne raamatukapp mõjutas ilmselt minu huvi saksa kultuuri vastu. Usun, et paljudes peredes on selliseid tähenduslikke naisi, kes on aidanud lapsi üles kasvatada. Olgu emadepäev ka nende kõigi tänamise päev.
Ema Teresasid on ka eestlaste seas
Eriti imetlusväärsed on aga naised, kes on olnud emaks paljudele kodututele lastele. Soovitan kõigile Piret Jaaksi raamatut „Taeva tütred“, mis 2023. aastal võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse III koha. See on raamat baltisaksa päritolu Eesti misjonäri Anna Hedwig Bülli eluloost, kes oli nagu Ema Teresa, ta võttis Armeenia genotsiidi ajal enda hoole alla paljud Marashi linna orbudekodu lapsed.
Seda raamatut lugedes meenus mulle minu vanavanaema Emma Mikkelsaar, kes töötas 21 aastat suure lastekodu juhatajana. Ta oli kooliõpetaja ja karskustegelane, kes sai haridustegelase Friedrich Volrad Mikkelsaarega neli last ja võttis oma emaks olemist väga tõsiselt. Ta ohverdas pigem oma õnne, kui et nägi teisi õnnetuna. Kui mees hakkas armastama teist naist, siis oli valmis taanduma. Ütles, et parem olgu üks õnnetu kui kaks. Samas igal pool rõhutas, et tema ei tea, mis on õnnetu abielu ning kirjutas ikka oma mehe kohta, et ta oli üks parimatest. Peale lahutust otsustas vanavanaema jääda elama naaberkorterisse, et lastel oleks ikka võimalik isaga koos olla. Laste nähes ei nutnud Emma kunagi, aga hommikul tööle minnes lasi pisaratel voolata.
1921. aastal kolis Emma nelja lapsega Tallinnast Tartusse ja asus organiseerima kolmesaja lapsega lastekodu Karlova mõisas, mille juurde kuulus ka park, aed ja põllumaa. Hiljem, 1930. a. kolis lastekodu maale, Kaagvere mõisa, mis tollal kuulus Tartu linnale. Tema tütar Virve ütles, et lastekodu lapsed häbenesid oma päritolu, Emma aga sisendas neile, et nad on samasugused inimesed. Mõne aasta eest kohtasin Kalifornias ENÜS-i väliskoondises üht arsti, kes ütles, et tema on üles kasvanud Kaagvere lastekodus ja on Emma Mikkelsaarele väga-väga tänulik. Suurest tänutundest räägivad ka õpilaste kirjutatud luuletused.
Ma ei mäleta oma vanavanaema, sest ta suri siis, kui olin kahe-aastane. Olen aga lugenud tema raamatuid laste kasvatusest, karskusest ja prostitutsioonist Eestis, mille ta kirjutas, kui oli Tallinnas komblusvalvedirektriss. Laste kohta on Emma Mikkelsaar kirjutanud: „Armastus oma laste vastu ja nende armastus oma vanemate vastu on ju elus kõige ilusam ja mõtterikkam… Lapsed on meie elus rõõm nii kaua, kui nad vajavad veel meie abi, on nad aga kord iseseisvad ja on neil juba oma elu, siis ei ole nad enam meie lapsed, vaid meie minevik ja ühtlasi ka meie tulevik.“
Lõpetuseks
Olen rõõmus, et mu armas ema on veel elu ja tervise juures ning saan talle laulda lapsepõlves õpitud laulu „Ema, armas ema, oled nõnda hea“ ning tänada teda kõige selle hoole ja armastuse, eeskuju ja toetuse eest. Aga mõtlen täna tänuga ka vanatädi Leontinele, vanaema Lainele, vanavanaema Emmale ja mamma Lonnile – kõigile oma esiemadele, kes on mind kasvatanud ja mõjutanud.
Riiklikul tasemel aga soovin emadepäeval tõsta moraalselt kiita ja tänada kõiki neid naisi, kes igapäevaselt jagavad oma emalikku hoolt just teiste lastele. Ilusat emadepäeva!