Möödunud kuul toimus riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatusel arutelu eesti keele õpetamise kui riiklikult olulise tähtsusega küsimuse üle. Ettekannetega esinesid TLÜ dotsent Tiiu Kuurme, TÜ professor Birute Klaas-Lang ja riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin. Järgnes äge arutelu, millest joonistus välja, et eestikeelsele haridusele ülemineku suhtes on parlamendierakondadel erinevad hirmud.
Ühed muretsevad, et eestikeelne haridus juurdub liiga aeglaselt. Teised kardavad, et eestikeelses koolis ei suuda vene emakeelega lapsed sammu pidada ja saavad halvema hariduse ning kaotavad oma kultuurilise identiteedi. Lahendusena nähakse vähemalt esialgu vene koolide säilitamist. Kolmandad aga kardavad, et vene ja eesti emakeelega laste samas haridusasutuses õppimine halvendab eesti laste haridust ja rikub nende emakeele ning vähendab eesti kultuurilist pädevust. Nende meelest oleks mõistlik hoida eesti ja vene lapsed eri koolides. Neljandatele ei meeldi, et suund pole võetud koosõppivale koolile, kus eesti ja muu emakeelega lapsed õpiksid võrdselt nii eesti kui vene keelt, pidades seda heaks võimaluseks kaksikidentiteedi omandamiseks.
Usun, et kui tahame eestikeelse haridusega edasi liikuda, vajame ühelt poolt julgust ja põhimõttekindlust, teisalt aga võimet kuulata ja mõista üleminekuga kaasnevaid hirme. Julgust ja põhimõttekindlust on vaja selleks, et järgida põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riik tagab eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimise läbi aegade, samas võimaldades igaühel säilitada oma kultuurilise enesemääratluse. Eesti keele kui riigikeele omandamine on kõigi siin elavate inimeste huvides. Eestikeelne haridus pole aga ainult vahend eesti keele ja kultuuripädevuse omandamiseks, vaid ka ühtse riigiidentiteedi arendamiseks. Lõpuks on see meie julgeoleku küsimus. Siin tuleb murda mõnes Eesti piirkonnas valitsev koolipidaja vastuseis.
Riigigümnaasiumide loomine annab hea võimaluse võtta eestikeelse hariduse korraldamine enda kätte. Narvas planeeritav hariduslinnak on väga oluline samm eestikeelse hariduse koondamiseks. Teine oluline projekt on Lasnamäe riigigümnaasium, mis tuleks ehitada hulga varem kui praegu planeeritud 2027. Kohati võib olla vajalik ka põhikoolide riigistamine.
Teame aga, et lõpuks sõltub kõik koolijuhist, kes võtab tööle õpetajad ning annab tooni kooli keelsuse ja meelsuse kujunemisel. Koolijuhtide riiklik atesteerimine võiks aidata kaasa sellele, et kõikides koolides järgitaks keelenõudeid ja samu tegevuspõhimõtteid.
Ka peaksime määratlema seaduse tasemel, kui palju aineid õpetatakse põhikoolis eesti keeles. Praegu on põhikooli õppekeel kohaliku omavalitsuse valida. Põhikooliõpilasi, kelle õppekeel on vene keel, on 16 protsenti. Kui vene emakeelega lapse haridus piirdub põhikooliga, siis ta tihtipeale ei omandagi eesti keele oskust.
Professor Birute Klaas-Langi sõnul on Läti olnud edukam riigikeele õpetamisel, kuna kehtestas ka venekeelses põhikoolis nõude õpetada teatud hulk aineid riigikeeles (7.–9. klassini on 80 protsenti õppekavast läti keeles, gümnaasiumis täielikult). Meie otsustasime 2007. aastal piirduda vaid gümnaasiumidega, kus 60 protsenti õppemahust peab olema eesti keeles. Venekeelsetes põhikoolides õpetatakse küll eesti keelt, aga pole sundust aineid eesti keeles õpetada. Tulemuseks on, et nende põhikoolilõpetajate osakaal, kes valdavad eesti keelt vähemalt B1-tasemel, on vaid 70 protsenti. Kuna põhikoolis pole eesti keelt piisavalt õpitud, jõuab vaid 60 protsenti muu emakeelega õpilastest gümnaasiumi lõpuks B2-tasemele. Nii pole imestada, et kõrgkooli jõuab venekeelsete põhikoolide lõpetajatest 10 protsenti vähem noori kui eestikeelsetest. Samuti on venekeelsete põhikoolide lõpetajatel raskusi ka kutsekoolides edasiõppimisega.
Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla.
Seega peaksime alustama 2007. aastal tehtud otsuste parandamisest ning palju otsustavamalt määratlema eestikeelse õppe osakaalu eri haridustasemetel. Samas eeldab eestikeelsele haridusele rahumeelne üleminek empaatilist kuulamist ja süsteemset tegelemist inimeste hirmudega, sest eks ole ju erakondade seisukohtade taga nende toetajate vaated.
Esiteks, kui argument on, et eestikeelses koolis saavad vene emakeelega lapsed halvema hariduse, siis selle ümberlükkamiseks on meil olemas faktid – rahvusvaheline PISA uuring näitab, et vene õppekeelega koolide õpilased on eesti õppekeelega koolide õppijatest 1–1,5 aastat maas. See on paljude tegurite koosmõju: koolijuhtimine, õpetajate ettevalmistus, õppematerjalid, koolikultuur ja kodune hoiak. Seega on eestikeelses koolis õppimine vene emakeelega laste huvides.
Selleks, et vene emakeelega lapsed eesti koolis hakkama saaksid, oleks vaja pakkuda neile täiendavat tuge. Professor Birute Klaas-Lang ütles, et iga õpetaja on ka keeleõpetaja. Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla. Samuti tuleks selle õpetamist riiklikult rahastada ka õpetajate täiendõppes. Et iga õpetaja ei peaks jalgratast leiutama, on vaja kõrgkoolide ja kirjastuste koostöös õppevara, mis võimaldab erinevate ainete õpetajatel lõimida keele- ja aineõpet. Eriti on vaja õpikuid ja juhendmaterjale ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamiseks.
Kõige parem oleks muidugi, kui muu emakeelega lapsed omandaksid eesti keele juba lasteaias. On ju üldteada, et võõrkeel omandatakse kõige paremini varases eas, seega peaks ka eesti keele õpe algama lasteaiast. Koalitsioonileppes ongi kokku lepitud, et põhirõhk pannakse eesti keele õppele alushariduses. Kuidas seda teostama hakatakse, saame teada novembriks haridus- ja teadusministeeriumis valmivast tegevuskavast. Tartu Ülikool on riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonile teinud ettepaneku kehtestada riiklikult rahastatud ja kohustuslik eestikeelne eelkool (lasteaia viimane aasta) kõigile lastele, sõltumata kodukeelest.
Teisalt kardetakse, et eesti laste haridus ja keeleline areng kannatavad, kui muukeelseid lapsi on koolis liiga palju. Usun, et hirmud kaovad, kui eesti keele staatus on koolis kindel ja seda õpetatakse heal tasemel. Eestikeelses koolis peaks eesti lastel olema eesti keele süvaõpe, samas kui vene emakeelega lastel peaks olema võimalik õppida eesti keelt teise keelena ja oma emakeelt süvendatult, mitte koos eestlastega, kellele vene keel on võõrkeel. See eeldab muudatusi õppekavas.
Kõige keerulisem olukord on Ida-Virumaal, kus eesti keele kõnelejad on vähemuses. Eesti õppekeelega koolides, kus on palju eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, peab õpetajate palk olema vähemalt poole kõrgem. Seal tuleks nii lasteaias kui koolis pakkuda rohkem võimalusi keelekümbluseks ja toetada eestikeelset huviharidust. Unustada ei tohi, et seal vajavad täiendavat tuge ka eesti kodukeelega lapsed.
Kõige tõsisem probleem on muidugi see, kust saada häid õpetajaid, kes on valmis eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi õpetama. Ilmselt on vaja luua atraktiivsemaid motivatsioonipakette nii eesti keele teise keelena õpetajatele kui ka aineõpetajatele, kes tegelevad lõimitud aine- ja keeleõppega.
Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises.
Senisest rohkem tuleks tegelda muukeelsete lapsevanematega. Venekeelsed pered kardavad, et nad ei oska last abistada, kui ta õpib eestikeelses koolis, või et laps jääb neile kaugeks. Selle vastu aitab see, et koos lastega peavad õppima ka vanemad. Suurbritannia kogemus migratsioonitaustaga perede puhul on, et nad korraldavad vanematele toetavaid üritusi, kus algkoolilaste vanematele õpetatakse nii keelt kui ka antakse juhiseid, kuidas oma lapsi toetada, nt matemaatika või mõne muu aine õpetamisel. Meil võiks olla abi sellest, kui koolid ja eesti keele majad toetaksid laste ja lapsevanemate ühist õppimist.
Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises. Teisalt nuriseti, et eestikeelsele haridusele üleminekut plaanitakse teostada alles aastaks 2035.
Tõsi, kui oleksime kohe taasiseseisvumise järel olnud otsustavamad, ei oleks meil praegu ilmselt olukorda, kus nii paljud lapsed lõpetavad kooli ebapiisava eesti keele oskusega. Võime küll mõelda, et miks me ei julgenud varem otsustada eestikeelsele koolile üleminekut. Aga tegelikult me ei tea, mis tagajärjed sellel sammul oleks võinud olla. Võibolla oleks eestikeelsele haridusele ülemineku otsus kutsunud esile tormilisema pronksiöö, kui me pronkssõduri teisaldamisel nägime, või koguni seadnud ohtu Eesti iseseisvuse. Ettevaatus on tarkuse ema, ütleb tuntud vanasõna.
Leian, et pole mõtet teha etteheiteid selle pärast, mis on jäänud tegemata. Paneme parem pead kokku ja mõtleme, kuidas võimalikult ruttu jõuda kokku lepitud eesmärgini.