Õpetajate streik paneb paratamatult mõtlema minu enda kunagistele õpetajatele ja koolikorraldusele üldse. Jah, aeg oli siis teine ja inimesedki käitusid erinevalt, kuid üks, mis on püsinud või peaks kehtima täna ja tulevikus, on püüd anda ja saada võimalikult hea haridus.
See on ka täna nii, kuid ilmselt pole asi mitte ainult palgas, vaid kogu haridussüsteemis üldse.
Veidi aga ka ajaloost.
Minu esimese klassi koolitee oli ca kilomeeter ja ei vajanud ei kooli saatmist ega transporti. Suhtlus kooli ja kodu vahel käis õpilaspäeviku kaudu, kuhu kord nädalas pidi lapsevanem allkirja andma, et olla kursis koolis toimunuga. Hull lugu oli siis, kui õpetaja kirjutas päevikusse märkuse, mis vajas samuti lapsevanema allkirja. Selle allkirja saamine vajas aga selgitusi vanematele märkuse põhjuste üle. Oma praktikas ei mäleta ühtegi korda, kus oleks olnud vajadust vanematel kooli minna. Asjad tehti korda kodus. Veel vähem oleks tulnud vanematel soov õpetajaga väljaspool kooli ühendust võtta ja nõudmisi esitada.
Algklassides oli meie õpetajaks õpetaja Linda Lina, kes oli nii suur autoriteet, et mingit vaidlustki ei saanud olla tema otsustes. Sama õnnelik olin ka oma järgnevate klassijuhatajate, õppealajuhatajate ja direktoritega. Kõik olid oma ala väga head asjatundjad.
Klassid, kus õppisin, olid alati üle kolmekümne lapsega ja see ei mõjutanud kuidagi õpitulemusi. Muidugi oli ka nõrgemaid õpilasi, aga neile anti jõukohasemad ülesanded ja kiiremini liikujatele anti raskemaid ülesandeid lisaks. Keskkooli (Tartu 5. Keskkool) said kõik lõpetanud esimesel katsel ülikoolidesse sisse. Kusjuures avalduse sai esitada vaid ühte ülikooli ühele erialale.
Valitsus on võimaluste piires juba vastu tulnud
Ülikooli lõpetamise järel hakkasin kohe ise ka ülikoolis õpetama ja alles siis taipasin, millise vastutusega on tegemist ja kui erinevalt üliõpilased ainet omandavad. Loomulikult polnud palk algajal assistendil suurem asi, aga hakkama sai. Koormused laoti aga värskele assistendile maksimaalsed ja mul on olnud aastaid üle 800 kontakttunni aastas.
Kuhu oleme tänaseks jõudnud? Loomulikult oleme viimased kolmkümmend aastat hariduses liikunud väga kiiresti, jõudnud maailma tippu PISA testide tulemustes. Aga „kütus“ on otsas, et samamoodi edasi minna. Ja küsimus pole siin üldsegi mitte põhiliselt palgas, vaid eelkõige õpetajate koormuses, nende vähesuses, suhtumises õpetaja elukutsesse. Peale selle on elanikkond ümber paiknenud, millega on paljud koolimajad jäänud tühjaks või alatäitunuks ning nende edasine pidamine koolina on omavalitsusele selgelt üle jõu käiv ülesanne.
Valitsus on juba Eesti Haridustöötajate Liidule võimaluste piires omalt poolt vastu tulnud. Riigieelarvest kasvas palgaraha 25 miljonit eurot, sellele lisandus haridus- ja teadusministri täiendavad 8 miljonit eurot. Sellest hoolimata on Haridustöötajate Liidu nõudmised üha suurenenud. Nende nõudmiste hind on umbes 200 miljonit eurot 4 aasta peale. Oluline on siin veel märkida, et tegemist üha kasvava püsikuluga, mida ei saa katta laenuga.
Samal ajal ei räägitud sellest, et alampalga tõstmine „tõukab“ kõiki palkasid ülespoole, kusjuures kindlat ühtset palgaastmestikku ega karjäärimudelit polegi. Erinevad omavalitsused ja koolid kasutavad siinjuures erinevat lähenemist. Tegelikult on vaja võtta kasutusele parimad praktikad erinevatest koolidest, kus on leitud lahendused. Seni, kui meil on õpetaja/õpilase suhe 1:10, pole lootustki, et me saavutame õpetajatele sobiliku palgataseme.
Õpetaja pole teenindaja, kool pole pesumaja!
Koalitsioonileppes lubatud 1,2-kordne keskmine palk 2027. aastaks on täiesti täidetav eesmärk, kuid siin peame arvestama, et keskmine palk ise tõuseb paralleelselt, vajalikku raha hulka tuleb arvestada kumuleeruvalt. Juba täna ületab piirkondlikult vaadates valdavas enamuses omavalitsustes õpetajate palk omavalitsuse keskmise rohkem kui 1,2 korda. Ülesanne ise on aga täidetav.
Oluline on aga õpetajate koormus, õppekava tihedus ja sisu ning suhtumine kooli. Meil on vaja lahti saada mentaliteedist, et õpetaja on teenindaja. Ei, õpetaja on midagi palju enamat ja kool ise pole „pesumaja“! Koolis tehakse imesid ja õpetajad on need head haldjad, kes neid imesid ellu viivad. Selleks, et nad seda teha saaksid, peaks aga kogu süsteemi üle vaatama ja liikuma edasi uute põhimõtete ja kokkulepetega.
Vaja on tegelikult haridusreformi, läbivalt, mis arvestab nii õpetajate, omavalitsuste, aga tegelikult kõige enam õpilastega, kelle jaoks me ju koole peamegi.