Kuna eilne Viljandi järve jooks jäi mõjuvatel põhjustel läbimata, tuli end siiski kuskil rajal välja elada. Üllatusega avastasin, et mu enda Alma Mater korraldab täna TTÜ 6 km jooksu. Olin stardis. Vihm, kerge tuul ja mitte just kõige soojem temperatuur andsid võistlusele värvi juurde.
Starti oli kogunenud 105 jooksusõpra. Alguses ei olnud küll sellist tunnet, et täna võiks hästi joosta. Magamata ööd ja külm ilm (5-7kraadi) ilmselt mõjutasid enesetunnet.
Stardis nägin mõnda tuttavat nägu, kuid suur osa rahvast oli mulle täitsa tundmatu. Trennikaaslane Matt, kelle jooksutempot tean hästi, kahjuks tuikava põlve pärast starti ei tulnud ning seega otsustasin hoida silmsidet Taavi Tamburiga, kelle maratoni aeg 2.32 on mul samuti hästi teada.
Start.
Rada kulges TTÜ Rauakooli parklast üle tee ülikooli spordihoone poole, sealt edasi vana Humanitaarinstituudi suunas. Peagi pöörasime paremale üles mäkke, metsa ning edasi suundusime mööda “Vanaka”-äärset kergliiklusteed tagasi TTÜ poole. Ületasime TTÜ silla ja võtsime suuna suusahüppetornile. Järgnes põnev maastik, mis sisaldas ka üht mõnusat pehme liivaga tõusu, tuletades mulle meelde raskeid liivamäetrenne, kus lugematuid kordi on liivas sumbatud, ning siis juba järsk langus alla discgolfi raja juurde, ümber legendaarse TTÜ staadioni ning ülikooli peahoone tagant Rauakooli parklasse tagasi.
Kuna ilm oli külmavõitu, aga pisut uljalt olin otsustanud starti minna lühikese püksi ja T-särgiga, siis hakkasid jahedas vihmas käed külmetama. Kaks avakilomeetrit vedasin gruppi. Esimesel tõusul, mida reeglina pean oma tugevuseks, oli mu üllatus suur, kui üks värske sammuga kutt must kui muuseas möödus ning võttis grupi vedada. Üsna kiirelt venis vahe ca 50-meetriseks. Hoidsin hambad ristis teist positsiooni, kuigi vahe veduriga venis. Umbes neljandal kilomeetril sain aru, et suudan hoida vähemalt teist kohta, kuna sammud seljataga olid kaugenenud, kuid kõrgeim pjedestaali aste võib täna jääda alistamatuks. Vuhades TTÜ staadionist mööda, teadsin, milliseks jääb/kujuneb esikolmik. Ja nii ka jäi: I kiire sammuga mees, II mina, III Taavi Tambur.
Guugeldades, kes too kärme mägironija oli, sain targemaks. Oleksin võinud teada- Karl Mäe. Leidsin ta kõrgetelt kohtadelt 3000 meetri jooksus, mis selgitas ta teravat sammu ning andis sisemist rahu seedida esikohakaotust. Teades aga hästi Taavi Tamburi paremaid aegu, olin kokkuvõttes päris rahul. Järjekordne päev, mille võib kordaläinuks lugeda.
Tulemused leiab siit: http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2015/150502_TJ/
Lauri