Pühapäeval toimus 11. Nõmme-Harku metsajooks. 15 km täis tõuse ja laskumisi, sirgeid ja kurve.
Ilm oli mõõduvõtmiseks ideaalne, suhteliselt tuulitu, kuiv ja ca 6 kraadi.
Algusest peale tundsin, et minek on päris hea, seega hoidsin kergeid riske võttes kõva jooksumehe Jaanus Kallaste selja taha, kolmandale-neljandale positsioonile.
Esimesed viis kilomeetrit on tehniliselt päris keerulised- järsud tõusud ja laskumised. Vaatamata sellel tundsin end suhteliselt hästi, kuna olen teadlikult osad treeningutest teinud mägisel pinnal. Kui tõusude peal tundsin end konkurentidest üle, siis laskumistel tuhisesid nad mul iga kord eest ära. Seega olid langustejärgsed sirged mu jaoks kōige keerulisemad- tuli vahe tasa teha.
Esikoha võitnud saarlane juhtis jooksu algusest peale, hoides esimesel kolmandikul distantsil meiega ca 10-20m vahet, kuid kasvatas seda lõpukilomeetritel ca 100 meetrini.
Minu eesmärk oli kolmandal-neljandal positsioonil võimalikult kaua vastu pidada. Liikusin Kallaste ja teise konkurendi tuules kuni 13. kilomeetri poole peale, mil ees ootasid kaks viimast tõusu.
Teadsin, et kui ma nüüd neid ei ründa, siis on minu šantsid pikajalgsetele ja kiiretele konkurentidele lõpulaskumisel vastu saada üsna keerulised.
Niisiis tegin ootamatu kiirenduse eelviimasele tõusule minnes ja tundus, et kumbki neist ei tulnud mu tempoga kaasa. Seega pigistasin kogu hingest lõpuni. Kindlasti aitasid mind raja kõrval kaasa elava Lauri Lelumehe kogenud õpetussõnad ning ka treeneri Urmas Randma julgustused. Aitüma!
Finišisse jõudsin teisena. Eneselegi üllatuseks olin suutnud kiired jooksumehed ca 60-100 meetriga seljataha jätta.
Vennas, kes alles mõne nädala eest
tuli 50 km käimises taas Eesti meistriks, järgnes mulle finišisse kindlal sammul üsna napilt peale minu lõpetamist. Tubli vennas!
Lauri