Kui majandus- ja kommunikatsiooniminister möödunud nädalal riigikogu ees transpordi arengukava esitles, jäi tema vastustest tõesti mulje, et tal pole Haapsalu raudtee taastamise vastu erilist huvi. Kuigi pisut vastuoluliselt kõlab selles kontekstis tema nädalatagune väljaütlemine, kus ta väidab, et raudteeliikluses oli palju probleeme (mainides ka Haapsalut) ja nüüd me võivat öelda, et oleme sõitjatele andnud kindluse ja tuleviku.
See aga ei tähenda sugugi seda, et meil Haapsalu raudtee taastamiseks lootust pole. Mul on näiteks tunne, et järgmine majandusminister jagab selgemalt regionaalpoliitika olulisust ning arvab meie raudtee taastamisest hoopis paremini.
Möödunud aastal riigikogu majanduskomisjonis transpordi arengukava muudatusettepanekuid arutades sai sinna teadlikult tehtud täiendus, mis annaks meie inimestele suurema kindlustunde, et ühel heal päeval Riisipere-Haapsalu raudteelõik taastatakse. Mu meelest sai päris hea ning konkreetne ettepanek, mis viitas selgelt tarvilike ettevalmistustööde tegemisele. Arusaamatuks on jäänud siiani, kust otsast minister arvab oma sõnastuse parema olevat. Aga kui parem on midagi mitte teha, siis küll.
Muidugi ei ole demokraatlikus riigis kohane, et minister väänab oma suva järgi parlamendikomisjoni sõnu nii, kuidas talle parem tundub. Mis mõte oli siis üldse komisjonis aega raisata? Seetõttu sellele ka riigikogu arutelul vihjasin. Leian, et kentsakas on parlamendis suu lahti ministri ettekannet kuulata, omamata sõnaõigust enam täiendavaid parandusi teha. Ka riiklike arengukavade puhul peab seadusandlikule võimule jääma viimane sõna.
Meie raudtee taastamise nimel on juba mitu aastat tegutsenud üpris suur ja tubli seltskond inimesi: vastava ala spetsialiste ja ametnikke, kõigi parlamendierakondade poliitikuid erinevatest omavalitsustest nii riigi- kui kohalikult tasandilt, tuntud ja mõjuvõimsaid ettevõtjaid jt. Tehtud on palju ning põhjalikult. Analüüside koostamisse on kaasatud oma valdkonna parimaid spetsialiste ning mul ei ole mingit põhjust nende uuringute adekvaatsuses kahelda, isegi kui skeptikud seda kõike pihuks ja põrmuks üritavad teha. Ma saan aru, et mõnele see idee ei meeldi, kuid see ei tähenda, et lootust pole, veel vähem, et me alla annaksime.