Teha põhiseadusesse muudatusi selleks, et mingi konkreetse sihtgrupi huvid paremini poliitikas esindatud saaks, on juba oma olemuselt väär, leiab Riigikogu kultuurikomisjoni liige Lauri Luik.
Tore on mõelda, et kui riigieelarves vahendeid napib, saame alati raha juurde trükkida. Ja kui seegi otsa saab, siis käivitada trükipressid taas. Nii on ka valimistel lisahääle andmisega.
Esialgu anname iga alaealise lapse vanemale võsukese arvelt hääle,kui aga ühiskond veelgi vananeb, siis korrutame koefitisendi näiteks kahega ja pilt on taas ilus. Fakt on aga see, et maailma rahanduse ajaloos on kõik korrad, kus püütud raha defitsiiti parandades kupüüre juurde trükkida, lõppenud hüperinflatsiooniga – Sama on häältega. Nõudlus poliitiliste lubaduste realiseerimise järele kasvab, kuid ressursse, mille arvelt inimesi aidata, ju reaalselt juurde ei teki. Parim sotsiaalpoliitika on tugev majandus.
See, et hääletussedelite juurde trükkimine ei too riigikassasse sentigi lisaraha (pigem viib välja), on klaar. Küsitav on aga see, kas idee üldse vastab demokraatlikele ja põhiseaduslikele printsiipidele. Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida. Kuidas antud idee tagab võrdse kohtlemise valimistel
lapsevanemale ning inimesele, kes lapsi üldse ei saagi. Kas viimaste puhul võetaks siis arvesse ka lapsendatute arv? Mis saab lastekodulastest? Jne.
Poliitika tegemine pelgalt häälte pärast
Teha põhiseadusesse muudatusi selleks, et mingi konkreetse sihtgrupi huvid paremini poliitikas esindatud saaks, on juba oma olemuselt väär. Riigi huvi ja kohustus on seista oma rahva, st kõikide inimeste, hea käekäigu eest ning tagada abivajajatele vajaduspõhine toetus vastavalt olemasolevatele võimalustele.
Meid soojendava teki suurus on otseses seoses rahade laekumisega
riigieelarvesse. Mida tugevam on majandus, seda rohkem laekub raha, mida saame kasutada inimeste hüvanguks. See, kui keegi mõnest nurgast tekki kõvemini tõmbab, ei tee toda suuremaks vaid pigem kisub kellegi teise paljaks.
Hääled on poliitiku jaoks kui hapnik, see on vana tõde. Kuid poliitika tegemine pelgalt häälte pärast on sama absurdne kui jooksmine selleks, et hingata. Aga just selline loogika kumab läbi IRL-i ideest. Trükime hääletussedeleid juurde, ehk siis rahvas otsustab, et noori peresid on tarvis enam toetada, absurdne ju.
On ülekohtune arvata, et vanematele inimestele noored pered üldse korda ei lähe. Oma tutvusringkonnast saan tuua sootuks vastupidiseid näiteid, kus vanaemade-isade suurimaks silmarõõmuks on just lapselapsed, lapselapselapsed jne. Nende hea käekäik on vanavanemate jaoks tihtilugu olulisem kui oma pensioninumber. Arvamus, et vanemad inimesed hääletavad vaid nende poolt, kes suuremat pensioni lubavad, on väga ekslik.
Demokraatia põhiolemus on rahva võim, mille puhul kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, st kõigil on võrdne ligipääs võimule. Lisahääle
andmine lapsevanemale tüürib aga hoopis vastupidises suunas.