Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 20.05.2015
Iga riigi parim kaitsepoliitika on täiuslik hariduspoliitika ja loomingulisust arendav kultuuripoliitika. Haritus tähendab seda, et mõistetakse elu väärtust ja hinda ning haarav ja mitmetahuline kultuurielu on tihtilugu diplomaatiliseks sillaks või teerajajaks riikidevahelistele suhetele. Sportlik eluviis on hea tervise garandiks ning see omakorda loob eelduse terve Eesti rahva terveks kasvamiseks. Unistuste ideaalmaailmas võiks sellest ka piisata. Tänases olukorras, kus pinged maailma eri paigus on suured, tuleb loomulikult arvestada realiteediga ja suurendada iga riigi kaitsevõimet.
Lisaks riigikaitse teemalise hariduse tähtsustamisele on vaja tõsta sõjaväelise elukutse prestiiži ühiskonnas tervikuna, et headel ja kompetentsetel inimestel tekiks huvi ja ambitsioon end seal teostada. Muuhulgas tähendab see, et tuleb luua tingimused tihedamaks konkurentsiks sõjaväelises karjääris. Täna on seal kahjuks tegevteenistujate ehk elukutseliste sõjaväelaste puudus.
Mis teeb sõjaväelase ameti prestiižemaks? Selleks on nii kaasaegsed töötingimused, moodsamad relvad kui kindlasti ka hea teenistuskeskkond, sealhulgas elamis- ja sportimistingimused.
Valitsuskoalitsioon on planeerinud ja riigieelarvestrateegia käsitlemisel kokku leppinud nii teenistustingimuste parandamises kui muudes valdkonnale olulistes prioriteetides. Esimesena soovin nimetada sõdurigarantiid, millega pikendatakse tervisekindlustust kolmele kuule pärast ajateenistuse lõppu ning ühtlasi tõstetakse kaitseväelaste ja ajateenistujate hüvitist 50% võrra. Teine oluline kokkulepe puudutab kaitsepalka – Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse uurimuse tulemusel selgus, et ainult 18 protsenti reservväelastest läheks hea meelega õppekogunemistele ja üle kolmandiku reservis olevatest isikutest jätaks võimaluse korral kordusõppustele minemata või läheks sinna täiesti vastumeelselt.
Reservkogunemisel osalejatele saamata jäänud töötasu kompenseerimine ning tööandja kohustamine hoida ajateenistusse või reservõppekogunemisele kutsutule tema töökohta, on samuti tingimused, mis tõstavad sõjaväelase elukutse prestiiži tervikuna. Koalitsioonileppes kajastub eesmärgina saavutada kokkulepe tööandjatega, et reservõppekogunemistel viibijatele kompenseeritakse töötasu kahasse riigiga ning kaitsepalga alammääraks loetakse senist tasu 27 eurot päevas. Kui õppekogunemistel osalejate motivatsioon tõuseb, siis paraneb reservõppuste kvaliteet ja üksuste valmisolek tegutseda konfliktisituatsioonis.
Kaitsepalga hinnanguline kulu aastas on 2 miljonit eurot.
Teadmist kuidas, kus ja kellega tegutseda kriisiolukorras ei vaja ainult professionaalne sõjaväelane, vaid igaüks meist. Selleks seatakse sisse tasuta riigikaitsekursused inimestele, kes ei ole ajateenistust läbinud ega kuulu Kaitseliitu. Iga riigikaitses osaleda sooviv kodanik peab teadma oma rolli ja ülesandeid rahvusliku julgeoleku tagamisel.
Ehkki riigikaitsekursused annavad selle läbinutele ka esmased relvakäsitlemise oskused, ei ole tegemist ainult militaarlaagriga. Kursustel valmistataks konkreetseid meeskondi ette lahendama sõjaolukorras ka lahingupiirkondade väliseid probleeme, näiteks tegutsemist loodusõnnetuse puhul, vee või elektri pikaaegsel puudumisel, kursus hõlmab ka esmaabi andmist, liikluse reguleerimist, ajutiste sildade ehitamist, teetõkete rajamist, sidepidamist ja muid oskusi, mis kriisiolukorras võivad väga vajalikeks osutuda.
Ühtlasi on eesmärgiks kaasata rohkem naisi Eesti riigikaitsesse. Neid naisi, kes soovivad sõja- või muus kriisiolukorras riiki aidata, on rõõmustavalt palju ning riigikaitsekursused annavad neile võimaluse end valdkonnaga kurssi viia
Palju on olnud ühiskonnas kõneaineks kohustusliku riigikaitseõpetuse sisseseadmise vajalikkus ja riigikaitsegümnaasiumi loomise temaatika.
Kuna ajateenistusse astuvad hetkel vähem kui pooled gümnaasiumi lõpetajatest, täidaks võimalikult paljude õppurite riigikaitse õpetuse läbimine olulise lünga Eesti laiapõhjalise riigikaitse süsteemis, kus olulisel kohal on iga kodaniku ja tsiviilsektori oskuslik tegevus konfliktiolukorras. Riigikaitseõpetus koolides ei asenda ajateenistuse läbimist, kuid kogemus on näidanud, et riigikaitseõpetuse läbinud õppuritel on suurem kaitsetahe ja motivatsioon kriisiolukorras tegutsemiseks võrreldes nendega, kes seda läbinud ei ole.
Kaitsevaldkonnas on hästi oluline järelkasv ning plaan luua Riigikaitsegümnaasium, kus lisaks teoreetilisele ja praktilisele sõjalisele õppele pannakse rõhku reaalainete, keelte ning küberkaitse valdkonna õpetamisele, ei pruugi üksi tagada veel valdkonna prestiiži. Jätkuvalt on õpilaste jaoks oluline „riigikaitseõpetaja“ isiklik eeskuju ja autoriteet. Suurepärane on siiani olnud Kaitseliidu noorteorganisatsioonide – noorkotkaste ja kodutütarde tegevus nende juhendajate eestvedamisel. Sedasorti laste ja noorte tegevuse toetamist tuleb kindlasti jätkata riigi tasandil.
Nagu öeldud, on kultuur kahtlemata oluline osa riigikaitsest. Haridus ja selle pinnalt loodav mentaliteet ning ellusuhtumine on kultuuri lahutamatu osad. Pakkudes meie noortele võimalusi viia end kurssi riigikaitsevaldkonnaga, tagame riigile parema kaitse. Kuid me tagame ka selle, et meie noored leiavad endale eeskujusid nii elutervete kommete, väärtushinnangute kui ka kultuursete, ühiskonda mõistvate põhimõtete kujundamisel.
Nii ongi ka kultuur riigikaitse lahutamatu osa, sest kui muusad kõnelevad, siis kahurid vaikivad.