Üks vana ja päris otsekohene ütlemine nendib, et inimene on oma loomult suhteliselt mugav ja laisk. Põhiliselt olla kolm liikumapanevat jõudu – nälg, surmahirm ja sugutung, mis suutvat teda tõsiselt ja eesmärgipäraselt tegutsema panna. Tundub usutav küll. Pole ka uudis, et neist viimane on looduse poolt inimkonna säilimiseks loodud.
On teada, et mida parem on rahva elujärg, mida haritumad ja laiema silmaringiga tema kodanikud, seda väiksemaks kipub aga kahjuks selle rahva iive jääma. Nii ongi Lääne ühiskonnas tavaline, et inimesed elavad järjest paremini, järjest kauem, kuid sünnib neid siia ilma üha vähem.
Meil Eestiski on inimeste eluiga viimasel kümnendil hoogsalt pikenenud. Õnneks on siiski ka sündivuse kõver, mis vahepeal nukralt longu vajunud alates 2004. aastast ülespoole suundunud. 2010. aastal oli iive Eestis esimest korda üle kahekümne aasta positiivne ning see tendents on positiivsena püsinud juba neli aastat. Kahjuks jäi sündide arv surmadele siiski eelmisel aastal taas 565 inimese võrra alla.
Ja eksivad need, kes arvavad, et selle vastu rohtu ei ole. Et tagada meie rahva kestmine ja arenemine vajame veel mõnda lisarammu, mis oleks sama tõhus kui vanemahüvitis. Selle meetme positiivset mõju sündide suurendamisele, eriti just haritud ja head töökohta omavate naiste seas tunnistavad nii teadlased kui noored pered ise. Olenemata sellest, et oponendid oma vana joru edasi ajavad, vanemahüvitise maksmise numbreid liiga suureks hindavad ja võrdsustada tahavad.
Rõhutan aga veelkord, et väga hästi töötav vanemahüvitis ei ole oma olemuselt sotsiaaltoetus. See on kompensatsioon juba väljateenitud palga ulatuses, mis vanemal väikelapsega kodus oldud aja eest saamata jääks.
Vanemahüvitist makstakse vastavalt varem tasutud sotsiaalmaksule. Õiglus on tagatud, sest hüvitise saaja on riigile oma palgaga seonduvalt makse maksnud ja lapsega koju jäädes saab ta vastavalt ka hüvitatud. Leian, et õiglane on ka see, kui vanemahüvitist saavad miinimummääras needki emad, kes sotsiaalmaksu mitmetel erinevatel põhjustel enne lapse sündi sentigi ei tasunud.
Kogu selle vaidluse juures on kummaline, et vanemahüvitise võrdsustamisest rääkijad ei suhtu samamoodi näiteks haigushüvitise või pensionide maksmisse. Kritiseerijate loogika põhjal võiksid ju needki olla kõikidele võrdsed nagu sotsialismile kohane? Aga selline sotsialism ei ole Eesti tee.
Selle aasta kevadsuvel pakkus reformierakond tõsiselt aruteluks puudust kannatavate laste perede toetust suurendamise vajaduse. Peretoetused, mida samuti on seni jagatud kõigile võrdselt põhimõtte alusel, peaksid tulevikus suurenema eeskätt just nendel peredel, kus lapsi rohkem või kitsikus suurem. Vanemate ajutiste või ka pikemate majanduslike raskuste pärast ei peaks lapsed kannatama.
Reformierakonna pakutud lastetoetuste tõusu reformi lõplikul teostamisel oleksid enim abivajavate laste toetused kahekordsed. Pere esimese ja teise lapse puhul maksaks riik lapse kohta toetust 40 eurot ning alates pere kolmandast lapsest 115 eurot lapse kohta. Selline otsus võimaldaks näiteks kolme abivajava lapsega perel lapse arengule praegusega võrreldes panustada aastas ligi 1200 euro võrra rohkem. Suuremat riigi poolset toetust hakkaks tulevikus saama hinnanguliselt üle 50 000 lapse.
Üks hiljutine uuring tuvastas, et tegelikult Eestis on laste kasvatamiseks paremad võimalused, kui paljudes arenenud riikides. Vaatamata sellele oli sündimus tänavu esimesel poolaastal ikkagi viimase kuue aasta madalaim. Me vajame uusi samme, mis aitaksid meil rahvana püsima jääda. See on meie riigi ülim eesmärk. Selle eesmärgi puhul võiksime omavahelised poliitilised nägelused kõrvale jätta. Pakutud reform nõuab muidugi põhjalikku läbimõtlemist, aruelu ja mõistlikku ühiskondlikku kokkulepet.
Reformierakond on kaheksateistkümne tegutsemise aasta jooksul ellu viinud mitmeid asju, mis Eesti riigile ja siinsetele elanikele kasuks tulnud. Meenutame, et lisaks vanemahüvitisele on suuremateks kordaminekuteks veel ettevõtete investeeringute tulumaksuvabastus, üksikisiku tulumaksu alandamine ja euroni jõudmine. Ükski neist otsustest ei ole tulnud hõlpsalt. Kuid oleme suutnud leida oma mõtetele ka teiste erakondade ja ühiskonna toetuse ning tagantjärele võime kinnitada, et need on tulnud Eestile kasuks. Samuti saab olema ka peretoetuste reformiga.
Iseseisvuse taastamise ajal sündinute põlvkond on just jõudnud pere loomise ja laste saamise ikka. Nende inimeste lähikümnendi otsustest sõltub, milline on Eesti rahvastikupüramiid aastal 2030. Kas püsivalt loov ja tugevale alusele toetuv või kitsas ja kidur.
Meie saame täna seda tulevikku kindlustada.