Ajalugu ei tunne puudust suurtest riigimeestest. Kuid ka meie kaasajal on visionääre, kelle otsused mõjutavad meid, Läänemere kallastel elavaid rahvaid.
Maaleht, 31.05.2007
Läänemere riigid peaks tegema tihedat koostööd.
Ajalugu ei tunne puudust suurtest riigimeestest. Kuid ka meie kaasajal on visionääre, kelle otsused mõjutavad meid, Läänemere kallastel elavaid rahvaid.
Peagi pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist esitasid toonane Taani välisminister Uffe Ellemann Jensen ja Saksa endine välisminister Hans Dietrich Genscher üleskutse luua Läänemere-äärsete riikide vahel kindel koostöö mudel. Kui 15 aastat hiljem selle otsuse mõjusid analüüsida, tuleb tõdeda, et ettepaneku tulemusena on toimunud sügavad muutused mitte ainult Baltimaades ja Poolas, vaid ka Põhjala riikides.
Tänaseks ei oskagi nimetada eluvaldkonda, kus Läänemere-äärsed rahvad koostööd ei teeks. Euroopa perifeeriast on saanud kõige kiiremini kasvav majanduspiirkond Euroopa Liidus. Läänemere-äärsed riigid on üha tihedamini põiminud oma majandused, transpordikoridorid, koostööd tehakse Läänemere keskkonna kaitsmisel, aga ka haridus- ja teadustegevuses üha enam.
Konkurentsieelised
Meil on ühised julgeolekuohud, mis johtuvad energiaga varustamise sõltuvusest Venemaast ja ühtsete Euroopa võrkude puudumisest, kuni selleni välja, et Läänemere piirkond on ainuke ELi osa, mis omab füüsiliselt kontakti aina ebademokraatlikuks muutuva Venemaaga.
Nii Maailma Majandusfoorum kui ka Balti Arengufoorum on leidnud Läänemere piirkonda teiste sarnaste ELi regioonidega võrreldes, et siin on teatavad eelised kiiremaks majanduskasvuks. Ka piirkonna riikide konkurentsivõime indeksid on kõrgetel kohtadel.
Meie regiooni eeliseks loetakse teaduse arengut ja innovaatika rakendamist majanduses, kvalifikatsiooni ja ka produktiivsuse ning infrastruktuuri head taset. Samas on kõik riigid üksikult liiga väikesed, mille tõttu on nii turg kui ka konkurents piiratud.
Seetõttu on oluline, et suudetaks oma majandused integreerida sellisel tasemel, et ka reaalselt tekiks üks suur turg siin toodetud kaupadele ja pakutavatele teenustele.
Läänemere regiooni riikide eripäraks ja trumbiks on see, et siinsete riikide elatustaseme erinevus on suur – jõukad Põhjamaad ja Põhja-Saksamaa ning Läänemere idapoolsed baltlased ja poolakad. Vaatlejate hinnangul annab just see asjaolu arengule tõuke.
Nimelt tahavad vaesemad piirkonnad võimalikult kiiresti jõuda oma naabritega samale tasemele. Ka meie oleme endale eesmärgiks seadnud jõuda Euroopa jõukamate riikide hulka. See innustab ühelt poolt meid endid ja teisalt ka jõukaid Läänemere riike olema pidevas arengus ja valmis konkurentsiks.
Transport, energiakindlus ja innovatsioon
Läänemere-äärsed riigid on Ida–Lääne transiidikoridoriks. Et mitte oma juhtivat rolli käest lasta, tuleb olla valmis väga tihedaks omavaheliseks koostööks ja vaadata siinseid kaupade liikumise teid ühes ruumis. Seni on antud valdkonnale lähenetud pigem kitsalt oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt ja see on toonud kaasa selgelt transpordikulude kasvu ning asjatu ajakulu.
Meil on vaja üheskoos läbi analüüsida võimalikud uued mereteed, kombineerides neid maismaatranspordiga. Peame lõpuni valmis saama Via Baltica, samuti ootab siinne elanikkond pikisilmi Rail Balticat.
Energia muutub raskemini kättesaadavaks ja selle hind tõuseb. Venemaa, kes on praegu suurim fossiilsete kütuste tarnija ning katab 90% Läänemere piirkonna gaasivajadusest, rihib agaralt uusi turge eelkõige ida poole. Võib eeldada, et hinnad hakkavad kasvama.
Et vältida tagasilööke Läänemere piirkonna arengus, peab Balti riigid Venemaa elektrivõrgust lahti haakima ning suurendama alternatiivsete kütuste osakaalu. Tõsimeeli peame hakkama mõtlema energia efektiivsemale kasutamisele. Peame oma laristavat elustiili korrigeerima hakkama.
Kuna Läänemere riikide demograafiline olukord on halb, tuleb meil ellujäämiseks seljad kokku panna innovaatika valdkonnas. Me peame suutma koostada ühise arengukava ja rakendama kogu oma ajupotentsiaali, vastasel juhul lähevad need vähesedki ajud siit regioonist minema sinna, kus arengule on soodsamad võimalused loodud.
Seda uut ajude äravoolu tendentsi võiks võrrelda kapitali ja investeeringute liikumisega riikidesse, kus neile on loodud võimalikult soodsad tingimused. Nii on viimasel ajal ka teaduses – Euroopast tervikuna lähevad võimekad teadlased mujale, sinna, kus teaduse arengut toetatakse ja kus teadlased saavad ka reaalselt oma töö vilju tootmisesse rakendatuna näha.
Piirkonna huviks peaks olema ka haridussüsteemide lähendamine, mis oleks eelduseks kõrgelt kvalifitseeritud inimkapitalile, keda saaks rakendada innovaatilistel aladel, ilma et peaksime mõtlema vastava tööjõu sissetoomisele ja samas motiveeriksime noori siia jääma.
Selge eestvedaja puudumisel jäävadki plaanid unistuseks. Ehk on käes aeg meil endil härjal sarvist haarata?