Selle asemel, et halada palkade külmutamise pärast, tuleks tunda rõõmu, et lõpuks ometi on meil õiguspärane põhjus avaliku sektori kulude kokkutõmbamiseks.
Ei ole kellelegi saladus, et aastatega on riigi ametnikkond paisunud. Küll on põhjuseks toodud Euroopa Lidu liitumisläbirääkimised ja liitumine takkaotsa, küll vajadus pöörata rohkem tähelepanu asjadele, mida iseseisvuse taastamise alguses ei jõutud teha.
Rahandusministeeriumi andmetel annaks avaliku sektori palkade külmutamine kolmeks aastaks kokkuhoidu 1,2–1,4 miljardit krooni. Kogu palgafondist, milleks on peaaegu üheksa miljardit krooni, see väga suurt osa ei moodusta. Seetõttu leian, et vaid palkade külmutamisest ei piisa.
Alustada tuleb põhiseaduslike institutsioonide, ministeeriumite, riigiametite jms personalipoliitikast. Kellelegi pole saladus, et näiteks ministeeriumites on palju täitmata ametikohti, mille arvelt on nagu muuseas tõstetud ametkonnas olemasolevate töötajate palka, makstud preemiaid ja kasutatud mitmesugusteks teisteks lisatasudeks.
Kui aga lüüa kokku kogu avaliku sektori täitmata ametikohad, siis 2008. aasta aprilli seisuga oli neid 3586. Kokku on kinnitatud ametikohti ministeeriumites ja riigikantseleis 35 620.
Seega võib öelda, et juba praegu on täitmata kohti 10% ja ennäe imet, riik toimib! Isiklikult arvan, et kui võtta koguarvust veel 10% vähemaks, ei juhtuks ka midagi. Mäletan isiklikult 90ndate algusaastaid, kui teenisin leiba riigiametnikuna justiits- ja hiljem välisministeeriumis.
Tol ajal oli nendes ametkondades 50–80 inimest. Ja me saime hakkama. Vahe on praegusega selles, et tööd tehti tunduvalt intensiivsemalt. Ja keegi ei lugenud minuteid, kui kell kukuks, et lõpuks tööpäev läbi saab.
Nüüdne tegelikkus on rahulik hommikukohvi kolleegidega riigiameti mugavas puhkenurgas, pikk lõunasöök mõne tuttavaga väljaspool maja ja seejärel kellavaatamine, et millal tööpäev lõpeb. No, ja kui aega üle jääb, siis võib ju natuke paberites ka nokitseda.
Aga kui aasta läbi hakkab saama, siis tuleb muidugi «13. palk» ehk jõulupreemia. Ja hoidku see ülemus alt, kes julgeb preemiat mitte maksta! Ma ei ole kindlasti ainus, kes seda õigeks ei pea.
Eesti riik on endiselt noor ja habras, teda peabki hoidma nagu imikut. See ongi riigiametniku elu, mis teisalt on tagatud eriliste privileegide ja soodustusega. Võrreldes erasektoriga muidugi.
Alates sellest, et riigiametnikul on õigus saada kolmeks kuuks õppepuhkust, lapsehoolduspuhkust, rääkimata, et korralise puhkuse päevade arv on 35, millele lisanduvad lisapäevad riigiametis oldud staaži järgi.
Mitmed ministeeriumid maksavad lisatasu teadusliku kraadi, keelteoskuse, aga ka näiteks prillide kandmise eest…
Tõsiasi on küll see, et Eestis on valitsemiskulud viimasel kolmel aastal Euroopa Liidu ühed väiksemad. Kuid see ei tähenda seda, et pole kohta, kust kokku hoida. Kui tänavu tõusis näiteks põllumajandusministeeriumis palk peaaegu 40%, siis erasektoris oleks selline palgatõus aasta jooksul võimatu.
Saan suurepäraselt aru eraettevõtjatest, kes on sellist käitumist riigisektorile ette heitnud. Saan aru ka ministritest ja teistest riigiametite juhtidest. Kes siis ei tahaks oma ametnike jaoks olla hea ja tore juht, kes tõstab palka, maksab preemiaid jne?
Kuid sellise personali palgapoliitika jätkumisel on Eestil suur oht muutuda E-riigi asemel A-riigiks ehk ametnike riigiks.
Vaadates kas või ametnikele makstavate preemiate korda, siis paljudel juhtudel on see 100% palgast, sõltumata ametniku tegelikust tööpanusest. On saanud justkui «heaks traditsiooniks» maksta lisaks lisatasudele 13ndat palka.
Enamik ametnikest on seda võtnud kui loomulikku protsessi. Minu jaoks on see mõistetamatu. Preemia on kahtlemata üks motiveerimise aluseid. Ja need ametnikud, kes teevad väga hästi tööd, on selle igati ära teeninud.
Preemiat tuleks maksta tööpanuse ja tõhususe alusel. Julgen oma kogemuse põhjal riigikogu kantseleis väita seda, et kahjuks praegu ei ole see nii. Preemiat makstakse enamikule vaatamata nende inimeste tegelikule tööpanusele.
Palju on räägitud sellest, et kui riigisektor ei maksa oma töötajatele kõrget palka, ei tule sinna kedagi tööle ja inimesed siirduvad erasektorisse.
Vaadates aga nüüdseid palku, julgen väita, et palgatase riigisektoris võrreldes analoogilise töö eest saadava tasuga erasektoris on vägagi konkurentsivõimeline.
Keskmine palk oli ministeeriumites selle aasta aprilli seisuga ligikaudu 15 000 krooni. Tahaks toonitada, et ma ei räägi siinkohal reapolitseinikust, reapäästeametnikust ega õpetajatest ning haiglate õdedest. Seega on mõnede poliitikute retoorika väär: kui kulusid kärbitakse, jäävad seisma politseiautod, tuletõrje ei sõida enam tuld kustutama jne.
Jutt käib ikka ministeeriumiametnike kulude kokkuhoiust ja töö tõhusamaks muutumisest. Mul ei ole midagi selle vastu, kui intensiivselt töötav ametnik saab teisest ametnikust rohkem palka ja ka preemiat. Just nii see peabki olema. Praegu aga saavad ametnikud enam-vähem ühesugust palka, sõltumata sellest, milline on nende tegelik tööpanus.
Selleks, et see lugu ei tunduks ainult teiste silmast pinnu otsimisena, kinnitan, et ka riigikogulaste palgasüsteem läheb muutmisele. Kordan siinkohal veel kord üle, et Reformierakond ei teinud (ja mitte naljaviluks) ettepanekut vähendada riigikogu liikmete arvu 81ni.
Me näeme ju iga päev, kui palju inimesi niisama riigikogus liigub, kes tõesti midagi muud ei tee, kui vajutavad oma erakonnast etteöeldud, kas rohelist või punast nuppu. Sellised rahvaesindajad devalveerivad ilmselgelt Eesti riiki. Meil ei ole tarvis looderdajaid ei riigiametis ega põhiseaduslikus institutsioonis nagu riigikogu.
Erasektoris looderdajatest, muuseas, loodan ma väga, et saame ka peagi lahti.
Sest erasektoris toimib turumajandus – ja kui sa ikka tööle ei ilmu või tööd teha ei viitsi, lastakse sind lihtsalt lahti. Ja õnneks on praegu töökohtade kokkutõmbamise aeg käes. Kõik liigub õiges suunas – õhukese riigi ja tööd tegevate inimeste suunas.