Ma meenutaks ühte meie aja sotsiaalvaldkonna korüfeed Marju Lauristini. Parempoolsete lahkhelid sotsialistidega riigijuhtimise küsimustes on ju ammu teada.
Marju Lauristin sõnastas need erinevused tabavalt juba 1999. aastal tolleaegset kolmikliitu moodustavatel läbirääkimistel. Lauristin ütles, et raha leidmine on reformistide mure, meie (sotsid) ütleme, kuhu seda kulutada.
Nii on ka tänasel päeval. Kõik väljast sisse piilujad ütlevad, et ei, vaidlus ei saa olla vaid töölepinguseaduse üle, see on vaid detail, ju on midagi erilist kuskil peidus. Ehk isegi mingi suur vandenõu? See detail – töölepinguseadus – maksab eelarvele vähemalt 1 miljard kui mitte kordi rohkem.
Ajal, mil valitsus ja erakonnad otsivad tilk ninaotsas raha, et hoida eelarve Maastrichti kriteeriumitele vastavalt tasakaalus – ehk siis defitsiidiga alla 3% ja jätkusuutlikuna, ei ole mõni miljard asi, mille osas saaks rahulikult kõrvale vaadata ja öelda, ah las olla – võtame EASist, KredExist, lastelt või hariduselt mõnekümne miljoni kaupa. Peaasi, et töötute hüvitised oleks suured ja ei väheneks solidaarselt iga teise grupiga Eestis.
Negatiivse stsenaariumi korral – kui töötus tõuseb üle 16%, võib töötukassa tekitada riigieelarvesse 4-6 miljardi krooni suuruse augu, ehk läheb praeguse regulatsiooni korral pankrotti.
Valitsusliit on mitu nädalat istunud koos, kuid tundub, et iga kord vahetavad sotsialistid ettepaneku esimese lehe ära ja toovad sama pakkumise tagasi. Nii oli see ka sel nädalavahetusel.
Ja nagu nad ise ütlevad, neil on jäik positsioon ja Reformierakonna ning Isamaa ja ResPublica Liidu pakkumine ei ole neil vastuvõetav. Kõige selle juurde käib saatjaks jutt, kuidas Tööandjate Keskliit lausa anuks järsku maksutõusu, et see kisendav ebaõiglus, kus ettevõtjad loovad töökohti ja maksavad makse saaks veel “õiglasemaks” tõusvate maksude võrdsustava abiga.
Ma ei saa senini aru, kuidas sotsid ei mõista, et järsud maksutõusud toovad vaid uusi töötuid ja hukkunuid ettevõtteid. Kuidas on võimalik mitte mõista, et ettevõtja loob töökohti ja peab neid niikaua, kui see on majanduslikult tasuv ja võimalik ning kui makse tõsta, siis võib see võimalus kaduda.
Nagu Eestis kombeks, teevad kõik halva mängu juures nii kaua head nägu kui võimalik. Nii on käitunud ka Reformierakond ja Isamaa Res Publica Liit.
Alguses arvasime, et see on nali, kui rahandusminister toob ettepanekute asemel lauale mõtte tõsta tulumaksu 5% ja selle ainukese alternatiivina pakub tõsimeeli maksutõusu 9% ning astmelise tulumaksus sisseseadmist.
Siis hakkas koitma, et see ei pruugigi olla nali, lootsime siiski, et see on vaid valimisretoorika ja see võetakse laualt ära, kui on oma valijagrupile nö “silma tehtud”. Nüüdseks on selgunud, et see polnud ei nali ega valijatele mõeldud sõnum. See oligi mõte – teie otsige raha, meie (sotsid) kulutame.
Meil on riigina valida, kas tahame minna stsenaariumi “Läti 2” järgi või jätkame valitud teed. Läti 2 tähendaks maksutõuse, mille kohta kõik teavad, et see lisaraha ei too. Läti 2 tähendaks möönmist, et me ei saa ise hakkama ning kõikide eurosihtide unustamist. Ja veel palju asju.
Teine alternatiiv on kiired otsused eelarve osas. Need otsused sõltuvad aga sellest, kuidas saame hakkama töölepingu seadusega ja nende väikeste detailidega, mille maksumus on miljardites kroonides.
Sellel eesmärgil oleme ka alustanud konsultatsioone väljaspool tänast koalitsiooni ning otsime võimalikku parimat lahendust, olenemata isiklikust meeldivusest või mugavusest.
Arvan, et nädala lõpuks on selge, kes on Eesti tuleviku huvide paadis ja kes valis oma valijate “silmategemise” meeskonna.