Kas Putin on üksi? Mõistlikumas seltskonnas nii tundub. Aga pärismaailmas ikka keegi helistab, keegi teeb sinnakanti asja. Külalised pole enam muidugi need, kes vanasti, aga tõtt öelda ei käidud seal varemgi teadustehnoloogilisi imesid kopeerimas. Jõuga tuleb alati lõpuks kaupa teha, loodab punkriperemees.
Õigupoolest on Eesti pikalt teadnud oma naabrist rohkem kui maailm. Ometi on meilgi hilisajaloos palju naiivsust ja enesesalgamist. Võtame näiteks arutelu eestikeelse hariduse üle. Ansipi valitsusajal, alles, lõpetati edasilükkamised minemaks 60/40 riigikeelsele haridusele koolides. 2017, kui Reformierakonnaga küsime mandaadi eestikeelse haridusele, oli nii isamaalisi inimesi, kes rääkisid vabatahtlikkusest kui yanatoome, kes süüdistasid siinkirjutajat rahvustevahelise vaenu õhutamises.
Kas ajalugu muudab inimest? Need kes on eestikeelse hariduse vastu, loobuvad?
Olgu, see on ajalugu. Murrangulised hetked peaks ju inimese teed muutma? Siiski mitte kõiki. Pikalt peale sõja algust ja massiivset ajupesu venekeelses ruumis, kuidas Ukrainas toimuv, naiste, laste, tsiiviilelanike tapmine, olla kolmepäevane erioperatsioon denatsifitseerimiseks, on Eestiski neid kellel armastus jõulise punkriperemehe mulje vastu endine.
Kirjeldatud reageerivad valulikult mõttetele, et maailm peaks Ukrainat toetama kuni sõja võiduni Venemaa üle. Nihelevad, kui räägime, et sõjakurjategijad tuleb kohtu alla saata. Ütlevad, et see on võimatu, kui küsime miks ei võiks Vene alamad valida vaid oma riigi valimistel, mitte pealinna juhte. Ning otsivad liitlasi, kui tuleb seisma panna eestikeelsele haridusele üleminek.
Muuseas, hääletus, kus Keskerakond koos EKREga peatasid Riigikogus riigikeelse hariduse alguse lasteaiast, maksis neile võimaliku valitsusliidu moodustamise ja paljude vanemate toetuse. Nimelt juba aastaid tagasi ütles ligi 70% vanematest, et nende laste tulevik on siin ja hea riigikeele oskusega. Paneb mõtlema, et mis juurikas see keskparteis nii sügaval on, et iga mõte mistahes deputiniseerimisel neil nahale lööbe toob?
Pealinnas seisab Keskerakond kindlalt deputiniseerimise vastu.
Mõni päev tagasi toimus Tallinna Linnavolikogu istung. Veetsime rohkem kui 13 tundi selles saalis, kuhu Eesti suur riigilipp sai sisse peale kaheaastast mõõduvõttu tänase linnapeaga. Tänaseni paneb mõtlema, miks pidime aastaid vaidlema ja alles volikogu esimehe lahkudes linnapeaks saime Eesti riigilipu pealinna kõige olulisema otsustuskogu saali. Ei usuks, et on võimalik vabas Eestis, kui poleks ise seda võitlust pidanud.
Aga tagasi sellesse nädalasse ja viimasele linnavolikogu istungile. Seekord debateerisime, kas pealinna ametnikel tuleks teha korralik ülevaade avalikust ruumist ning okupatsiooniaega taastootvad metall-, kips- ja kivipead ning -plaadid viia muuseumi? Me juba teeme, pole selliseid monumente ega sümboleid, midagi ei peaks muutma, kas on ikka vaja eksperte, kõlas vastuseks nelja erakonna ühistele ettepanekutele. Maarjamäe näiteks tuleks taastada nõukogudeaegses vormis, ning avalikus ruumis hoida hilisstalinistlike monumente töölisrevolutsioonile, tundus linnavalitsejate arvamus.
Keskerakond jäi Kõlvarti tahtel üksi, sotsid ei toetanud neid.
Kõik see lõppes siiski kaunis sümboolselt – keskpartei jäi üksi ja ainsana kindlaks nagu nõukogude folklooris madrus Jevgeni Nikonov, kes ei reetnud sõjasaladust. Sotsidki jätsid nad. Tuli neidki tsentriste kes koridoris ütlesid, et arvavad sama, avalikku ruumi ja meelt ei peaks risustama Nõukogu Liidu taastamise ja Suure Isamaasõja retoorika. Aga neil olla üks tahe, mis määrab kõik ning kuniks linnapea vaateid muudab pole lihtsamatel meestel midagi öelda. Nii hääletaski Keskerakond tervikuna selle vastu, et avalik ruum punasest puhtam saaks. Samal ajal käib Ukrainas sõda ja Putin räägib Nõukogude Liidu taastamisest.
Kuidagi on juhtumas, et Keskerakonna tulevasest esimehest (peale 2023 valimisi muidugi, eelnevalt teevad nad Jüri Ratase elu keerulisemaks veelgi) Mihhail Kõlvartist hakkab saama üksik monument oma eluajal. Monument ei ütlemisest linnaruumi puhastamisele punasest, vastuseisust riigikeelsele haridusele linnas ja riigis, KAPO aastaraamatu kangelastelt linna aurahade võtmisele.
Kes küll selle üksiku monumendi jalamile lilli viib? Saadik Pikalt tänavalt? Linna 76 kõrgepalgalist pressitöötajat?
Linna saab ka paremini juhtida. Pidev vastasseis väärtustes oma riigi ja kodanikega pidurdab arengut.