Kui Eesti vabaks sai, siis polnud ühel kräsupäisel Õismäe poisil mõtteski poliitikuks hakata. Oma riigi taasteke oli tollal põhikooli lõpetavale Kristen Michalile nagu tema sõpradele pea parim asi, mis juhtuda sai.
Üheksakümnendatel oli kõigil mõte hakata ettevõtjaks. „Ettevõtjaks olemine kehastas vabadust. Vabadust ise teha ja ise otsustada. Ja kindlasti kõva tööd ning vahel ka uskumatut vedamist. Umbes nagu Eesti vabanemise lugu,“ ütleb tänaseks Eesti parlamendi suurima meeskonna juhiks kasvanud noor mees.
Kristen meenutab, et ta luges Mihkel Raua „Musta pori näkku“ ja sealne idee pidevalt igaühega bändi teha tundus nii tuttav. „Ühtäkki oli tutvusringkonnas igaühel mingi plaan midagi ette võtta. Kõik tegutsesid ja see tundus nii piiranguteta ja äge. Mullegi oli see kõik kuidagi loomulik, sest olin ka lapsepõlvest saadik endale ise tööga raha teeninud. Alates mööblitsehhis detailide lihvimisest, pahteldamisest, peitsimisest aurupilves, kaerahelveste nürist pakendamisest kuni autode remontimise ja müügini. Nagu Woody Allen ütleb – whatever works,“ naerab ta.
Õismäe poiss poliitikas
Õismäel on Kristen Michal elanud 30 aastat. Ta õppis 17. keskkoolis (Väike-Õismäe Gümnaasiumis). Koolis oli ta aktiivne, sõpradega tehti esimene koolileht ning sellest saadud tuluga korrastati raadiovõrk ja pandi käima kooliraadio. Aga tundides tuli ikka ka vaeva näha. „Muusikaõpetaja ütles tunnis, et poisid laulavad, aga Michal, sina ei laula. Oleme ausad, ülejäänutel oli annet, minul kindlasti mitte. Lisaks oli erinev maailmanägemus õpetajaga. Peaaegu oleks kool lõpetamata jäänud,“ meenutab ta rõõmsameelselt.
Avalikku teenistusse sattus Michal juhusena, minnes Reformierakonnale appi. Ühel hetkel tekkis sellest tõmme poliitikasse. „Vabadus. Vabadus oli peamine mis mulle Reformierakonna juures meeldis. Ja hea ning inimlik suhtlemine, mis on tänaseni meie töökultuuriks. Ei rohkem ega vähem, tegelikult,“ vastab ta küsimusele, miks selline valik.
Sealt alates on Michal olnud Tallinna teenistuses Kesklinna vanemana, valitud Linnavolikogu liikmeks ning Kristiine halduskogu aseesimeheks. Ta on olnud Lilleküla Gümnaasiumi hoolekogu juht ja toetava MTÜ looja. Riigis on ta mitmel korral valitud Riigikokku ning teeninud Eesti Vabariiki justiitsministrina.
Pere on tähtsaim
Kui küsida, et millist saavutust Michal kõige tähtsamaks peab, siis ei ole need kõlavad ametinimetused, vaid oma kahte poega: 11-aastast Karli ja 8-aastast Magnust. „Nemad on muutnud kõige enam minu suhtumisi ja vaateid elule,“ ütleb ta. „Eks poistel tuleb ikka vahel nagistamist ette, tean seda hästi ka enda lapsepõlvest, aga üldiselt saavad nad ilusti läbi ja ise hakkama. Vahel õpetavad mind ka.“
Parimaks puhkepäevaks peab Michal seda, kui keegi ei helista. Veel parem, kui saab loodusesse ja lastega koos tegutseda. Poistega käib ka hea meelega kalal ning kalad on jutu järgi suuremad, kui need pisikesed, keda omal ajal Õismäe tiigi jäält suusakepiga püüti.
Reformierakonna poliitika näo üheks kujundajaks ja tugisambaks peetav Michal arvabki, et just isaks olemine võib olla ka põhjus, miks kõik lastega seotud teemad on talle olulised. Alates vanemahüvitisest, millest ka tema pere teise lapse puhul kindluse sai, kuni uute eesmärkideni – lastetoetuse tõus selle aasta algul ning kolmanda lapse toetuse järsk suurenemine 300 euroni kuus.
Kaitseme nõrgemat poolt
Michali puhul tundub, et ta räägib vähem kui ta teeb. See tunne on küllap laiemalt levinud, sest tihti loeb temagi lehest, millise plaani ta taas olla välja mõelnud või millise maja seina siniseks värvinud. Ta ise pakub, et see on prillidest, need jätvat temast targema mulje, kui ta on.
„Meil kõigil on nii, et teemadesse, mida mõistad või mis sind sütitavad, läheb enamik energiat täiesti loomulikult. Näiteks üks minu jaoks tähtis õnnestumine oli politsei ja prokuratuuri koos töötama saamine, et perevägivallast mööda ei vaadataks. Pikki aastaid oli nii, et see oli justkui igaühe enda asi, kui nõrgem pool oli sinise silmaga. Täna see enam nii ei ole – asja võetakse tõsiselt ja nõrgem pool saab riigi kaitse. Müts maha korrakaitsjate ees, asi on muutunud,“ räägib Michal.
Justiitsministrina hoidis ta kindlat joont, et kui riik peab sekkuma, siis neis kohtades, kus nõrgem pool vajab kaitset. Olgu selleks kiire otsus vähendada puuetega laste hooldajate aruandluskoormust või raamistik seksuaalkurjategijate keemiliseks kastreerimiseks.
Ettevõtlik vaim viib edasi
Michali eestvedamisel tehti Eestis ära ka üks mitmest viimaste aastate olulisematest reformidest – edukas avaliku teenistuse reform. Reform, mis kaasajastas avaliku teenistuse, vähendas ametnike arvu märgatavalt, kaotas ametnike lisatasud, muutes põhipalga suuremaks ja avalikuks, oli tegemisel pea 11 aastat. „See oli keeruline reform vedada, sest vaikiv vastasseis oli tuntav ja ettepanekuid tuli umbes tuhatkond. Sain reformile toe valitsuse ja Riigikogu partneritelt ning saime hakkama,“ ütleb Michal.
Kuhu edasi? Kindlalt edasi, vastab Michal. Eesti julgeolek peab tagatud olema, tööjõumakse tuleb vähendada, see loob uusi töökohti ja tõstab inimeste sissetulekuid. Ettevõtluse hea käekäik annab võimaluse nii hea hariduse pakkumiseks kui pensionite tõstmiseks. Ja ühel hetkel, täiesti priitpärnalikult olemegi lõpuks alguses tagasi – ettevõtlik ja rõõmsameelne vaim on see, mis viib edasi, täpselt nagu Õismäe ehitatud on – ring saab täis ja alati võid targemana otsast alustada.