Riigi juhtimine on keeruline maatriks, kus tasakaal loeb palju. Vajadusi, mida on otstarbekam katta ühiste kuludega, on väga erinevates valdkondades, alates riigi sõjalisest julgeolekust kuni tervishoiuni. Kõiki neid tuleb kogu aeg tervikuna kaaluda. Eri vajadusi ja valupunkte märgata ja lahendada. Lihtne ja näiliselt populaarnegi võib olla vaadata kogu keeruka pildi ühte osa ja nõuda just ja ainult sellele viivitusteta raha juurde. Tervikut ignoreerides võib sellisel lihtsustatud moel lähenedes aga rohkem kahju kui kasu teha.
Millist tervikut? Ainult mõni näide. Kõrghariduse kiratsema jätmise korral on keeruline näha, et tulevik saaks olla kindel. Rahvastikutrende teades näeme ette, et tervishoid ja sotsiaalhoolekanne vajavad täiendavat rahastamist. Päästjate, õpetajate, kultuuritöötajate palgad ei saa jälle ülejäänutest maha jääda. Korda tuleb teha maksusüsteem, mis pärast 2016. aastat moonutab tööturgu, pärsib teenimist ja võtab igal aastal ka juba keskmist palka teenivatelt inimestelt järjest suurema tüki sissetulekutest ära. Need on ainult osa näiteid kohtadest, kus on vaja lahendusi ja mis kõik riigilt raha võtab.
Populist rebib nüüd selle koha peal särgi rinna eest lõhki ja teatab, et «muidugi! tulebki kõike seda teha! kohe ja korraga!». Piirid, millesse päriselus otsuseid tehes mahtuma peab, tulevad aga maksumaksja poolt riigikassasse kantavatest summadest. Need on piiratud maksumaksja taskust kogutava maksutuluga. Bravuuritsemine, et «siis võtame laenu, sest toetused on investeering!», ei ole ilmselt mõeldudki tõsiselt võetava jutuna. Kõik saavad aru, et laenuga igal aastal kasvavat püsivat kohustust katta pole võimalik. Pealegi on meil 2018. aasta majanduskasvu ajal mitmesaja miljoni euroga juba miinusesse lastud eelarve niigi seisus, kus igal aastal tuleb lisaks kriisi lahendamisele headel aegadel tekitatud eelarveauku ikka veel vähendada.
Muidugi on arutelu perepoliitika üle vajalik, aga seda ei tohiks taandada ainult ühte liiki toetuse maksmise surumisele.
Muidugi on arutelu perepoliitika üle vajalik, aga sedagi ei tohiks taandada ainult ühte liiki toetuse maksmise surumisele. Tuleks rahulikult kuulata ja läbi arutada ekspertide hinnangud, mille järgi on sularaha kõrval turvatunde loomisel suurem roll korralike teenuste pakkumisel. Kui eesmärk on peres turvatunde tagamine, siis alates nõustamisest kuni paindlike lastehoiuvõimalusteni – see kõik loeb palju.
Kui praegu surutakse maksumaksja kanda ligi 300 miljoni euro suurust püsikulu, millega tõuseks kõikides kolmelapselistes peredes igakuine toetus 1000 euroni ja Keskerakond põhjendab seda «hinnakriisiga», siis objektiivsed andmed näitavad, et kõige suuremas vaesusriskis on Eestis üksikvanemad. Üksikvanema toetus on Eestis 19,6 eurot ja selle suurendamist 300 miljoni eelnõu ette ei näe. Kui keskenduda kõige suuremas vaesusriskis olevate perede – üksikvanemate – olukorrale ja teha seda toetuste muutmisega, siis üksikvanema toetuse tõstmine 100 euroni maksaks maksumaksjale aastas umbes 10 miljonit eurot. Mitte 300 miljonit. Siingi tuleks ekspertidega koos läbi kaaluda, kas toetuse asemel oleks mõistlikum keskenduda teenustele.
Aus oleks valikute tegemine läbi arutada ka nendega, keda tehtavad otsused vahetult mõjutama hakkavad. See kõik on praegu puudu.
Miks on nii, et uute, pikaajaliste rahaliste kohustuste maksumaksjate kanda võtmise kaalumine ei käi riigis parteide reitingute kõikumise, vaid majandusprognooside ja riigi rahaliste võimaluste rütmis? Sest suvalisel ajal sadade miljonite eurode eest kohustuste võtmist ei pruugi maksumaksjad jaksata järgmistel aastatel ära kanda. Majandusprognoos annab teadmise, millises mahus on võimalik järgmis(t)el aasta(te)l kulutusi teha. Sellele teadmisele tuginedes saab teha valikud ja otsused, mida, kus ja kui palju on võimalik ühisest rahakotist rahastada.
Keskerakond on öelnud, et toetuste tõusu katmiseks tuleb ka makse tõsta. Seda poolt ettepanekust on seni kiivalt saladuses hoitud. Ometi peaks olema maksumaksjatel täielik õigus osaleda arutelus, mis puudutab nende peatset koormuse kasvu. Kui Keskerakonna ja EKRE salaplaani osa on käibemaksu tõusuga uue mitmesajamiljonilise kulu katmine, siis tähendaks see käibemaksu tõstmist 22–23 protsendini. Praeguse hinnatõusu ajal täielik hullumeelsus. Kui seni avalikustamata Keskerakonna-EKRE maksutõusu plaanis sisaldub inimeste teenitud tulu veel suurem maksustamine, siis 300 miljoni euro katmiseks peaksid nad tulumaksu tõstma 24 protsendini. Kõige selle üle peab olema võimalus inimestel arutada ja arvamust avaldada. Kõik see on osa tervikust, mida riigi tulevikku kavandades otsuseid ja valikuid tehes peab silmas pidama.