Valitsuses esmaspäeva õhtul põhimõttelise heakskiidu saanud 2009. aasta eelarve ei ole ideaalne dokument.
Kindlasti võib sealt leida hulga kohti, mille suhtes võib rahulolematu olla, kindlasti ilmub hulk kriitikuid, kes oleksid teinud hoopis teisiti. Aga kompromisside otsimise ja tegemise tulemusel on valitsus riigikogusse saatmas siiski täiesti söödavat eelarve eelnõu. Et kritiseerijaid tuleb opositsioonipoolelt kindlasti küll ja veel, olgu siinkohal hoopis välja toodud mõned positiivsed küljed, mida 2009. aasta eelarve projekt sisaldab.
Kulud väiksemaks
Esiteks. Keerulistel aegadel oma igapäevaste kulude kriitilise pilguga üle vaatamine ja püksirihma pingutamine. Kaheksaprotsendiline tegevuskulude kokkutõmbamine enamikus ministeeriumides ei ole midagi sellist, mida on lihtne ära teha. Ma ei ole nii suur optimist, et arvata – nüüd on igasugune õhk valitsusaparaadist välja lastud ja efektiivsuse ülim tase saavutatud. Küllap jääb ka järgmisel aastal siin-seal silma kohti, kuhu juurde riputada küsimärk ja öelda, et tõenäoliselt ei ole tegu vältimatu kulutusega. Aga kasulikult ja tervistavalt mõjub väike saleduskuur ometi.
Teiseks. Vahepealsed jutud sellest, kuidas järgmisel aastal tuleks tõsta käibe- või tulumaksu või kehtestada hoopis mingeid uusi makse, jäidki teoreetilisteks aruteludeks. 2009. aastal ei tõuse üldine käibemaksumäär. Ei tõuse aktsiisid. Ei tule ühtki uut maksu. See, et valitsus just sellisele tulemusele jõudis, ei ole mitte ühe või teise erakonna võit, vaid on hea sõnum kõigile maksumaksjatele.
Kolmandaks. Pensionide väljamaksmine ja pensionitõus toimub järgmisel aastal täpselt nii, nagu plaanitud ja riigi poolt lubatud. Tuleval aastal pensionide maksmiseks minev 23 miljardit krooni on suur osa eelarve mahust, kuid ses küsimuses on valitsuses täielik üksmeel – mingeid muudatusi selles süsteemis riik endale lubada ei saa ega tohi. Pikkamööda kasvavad pensionid on Eestis endiselt palju väiksemad, kui olla võiks, ja nii tuleb vajaduse korral pingutada ka muude kulude kokkutõmbamise nimel, et see valdkond löögi alla ei satuks.
Neljandaks. Vahepeal tekkinud spekulatsioon selle ümber, et eelarvest 2,4% enda alla võttev vanemahüvitise süsteem on liiga mahukas ja tuleks läbi vaadata, tekitas palju asjatut ärevust. Seetõttu on väga tähtis, et kõik need tekkinud hirmud ja kahtlused on valitsus nüüd maha võtnud – vanemahüvitisesüsteemi ei muudeta. Miks see nii oluline on? Sest vanemahüvitis ei ole mitte asi iseeneses, vaid süsteem, mis eelmise riigikogu poolt loodi teenimaks üht konsensuslikku eesmärki – rahvastiku juurdekasvu. Selle tulemusel on Eesti suutnud murda maailmas tavapärast trendi, et karjääri tegevad haritud noored naised loobuvad sissetuleku säilitamise nimel sünnitamisest. Meil seevastu on viimastel aastatel suurenenud just kõrgharidusega emade hulk. Tallinnas ja Harjumaal näiteks on kõrgharidusega emade osakaal tõusnud 25 protsendilt rohkem kui 40 protsendile. On väär arvata, et nüüd, kui rahvastiku juurdekasvu tagamise nimel loodud süsteem tulemusi näitama hakkab, oleks õige aeg seda lammutama asuda. Vanemahüvitise poolt tagatud kindlustunne noortele peredele (või pere loomise kavandajatele) on hapram, kui paljud seda arvavad. Hea, et seda kindlustunnet kõigutama ei mindud.
Viiendaks. Haridusele suunatavad riigieelarve vahendid suurenevad. Märgilise tähtsuse kõrval on haridusvaldkonda panustamine igal juhul oluline just kaugemat tulevikku silmas pidades.
Kuuendaks. Riigi kaitsmiseks mõeldud kulutused jäid üldisest kärpimisest puutumata. See, et Eesti suudab ka mõnevõrra raskematel aegadel pidada kinni aastaid tagasi võetud kohustusest panustada 2009. aastal riigikaitsesse 1,9% SKPst, näitab, et meie riik on usaldusväärne. Usaldusväärsus on ühe riigi puhul aga kindlasti sellise kaaluga valuuta, mida alahinnata ei tasu.
Mis puudu on?
Kui riigikogu eelmisel nädalal õige põhjalikult Eesti 2007. aasta inimarengu aruannet arutas, peatuti mitmel korral ka meie tööturu paindlikkuse küsimusel. Eesti inimesed armastavad küll elukestvast õppest ja enese pidevast täiendamisest rääkida, aga numbrid näitavad muud – ümber- ja juurdeõpe pole kaugeltki nii levinud, kui võiks olla. See on üks põhjusi, miks riigikogu peab eelarve arutamisega paralleelselt kiiresti vastu võtma uue töölepinguseaduse. Mida kiiremini meil kogu tööturgu puudutav raamistik ajakohasema näo saab, seda parem.
Mida ma aga silmas pidasin, kui loo alguses ütlesin, et tegu ei ole kindlasti ideaalse dokumendiga? Näiteks seda, et 2009. aasta eelarve on endiselt üsna jäik. Ehk teisisõnu ei õnnestunud selle eelarve ettevalmistamise protsessis jõuda üksmeelele ette ära suunatud tulude lahtisidumises kuludest. Nii läheb 2009. aastal endiselt igal juhul 75% laekuvast kütuseaktsiisist teede-ehitusse, mis sellest, et järgmisel aastal võib palju suurem vajadus olla näiteks ühistranspordis. Aga usun, et selle teema juurde tullakse tagasi juba õige pea. Sest 2010. aasta eelarve ettevalmistamise alustamiseni polegi enam palju jäänud ja mida varem selle tõenäoliselt samuti üsna keeruka protsessiga algust tehakse, seda parem.