Tervisekassa hinnangul muutub juba paari aasta pärast meie arstiabi raskesti kättesaadavaks, kui riik raha juurde ei leia.
Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm ütles, et lahkub ametist, sest pole suudetud leida 1,6 miljardit lisaeurot, et tagada piisav võime Eesti kaitsmiseks. Kahtlemata vajab kaitsevaldkond lisaraha, hoolimata juba hüppeliselt kasvanud kaitsekulutustest. Aga peame meeles pidama, et kõik tuleb millegi arvelt ja võimalused sõltuvad riigi rahalisest seisust.
1,6 miljardit eurot on tavalise inimese jaoks kirjeldamatult suur ja hoomamatu summa. Kogu aastane Eesti riigieelarve maht on 16,8 miljardit eurot, millest 1,6 miljardit on umbes 10%. Seda on rohkemgi kui me kulutame riigikaitsele praegu aasta lõikes: investeeringud 3% ulatuses sisemajanduse koguproduktist – 2022. aastal 37,7 miljardit eurot – vastavad riigieelarvest ligikaudu 1,3 miljardile eurole.
See on väga suur summa, mida maksudena koguda. Paar päeva tagasi avalikkuse suure vastuseisuga vastu võetud mootorsõidukimaksuga kogutakse maksumaksjatelt ainult 0,5% SKPst.
Aasta tervishoiukuludel sama suurusjärk
Aga et paremini aru saada, vaatame kõigile tuttavat ja kõiki puudutavat valdkonda. Tervisekassa eelarvesse laekus sotsiaalmaksu arvelt 2022. aastal 1,6 miljardit eurot – täpselt see summa, mis on puudu kaitsekulutustest. Tervisekassa kogu eelarve oli 2022. aastal üle 1,9 miljardi euro, st just nii palju kulutasime kogu Eesti inimeste haiguste ennetusele ja ravile.
Viskame korraks pilgu rahale, mis sotsiaalmaksust laekub Tervisekassa eelarvesse. Sotsiaalmaks on 33% töötaja brutotöötasust (20% läheb sotsiaalvaldkonnale, 13% Tervisekassasse). Statistikaameti 2024. aasta märtsikuu andmete põhjal on Eesti inimeste keskmine brutokuupalk 1979 eurot: selguse mõttes ümardame, võtame 2000 eurot. Sotsiaalmaks, 33% 2000-eurosest palgast on 660 eurot, millest omakorda Tervisekassale läheb sellest igas kuus 260 eurot (13% brutopalgast). Igaüks võib ise vaadata palgakalkulaatorist, kuidas tema palgaga seotud kulud jaotuvad inimese enda, tööandja ja riigi vahel.
Kui nüüd mõelda, et meil oleks vaja kaitsekuludeks juurde veel terve Tervisekassa üle-eelmise aasta eelarve suurune hulk raha, siis kust see tuleb? Kas seda raha peaksid maksma ettevõtjad – ja seda samas suurusjärgus, mis praegu kulub tervisekassasse minevale osale töötaja palgast (see tähendab, et väheneb palgafond ja töötajate palk või ettevõttesse tehtavad investeeringud)?
Igaühele 260 eurot kuus lisamaksu?
Või peaks seda maksu maksma hoopis tööl käivad kodanikud paljuräägitud riigikaitsemaksuna – see tähendab, et terve aasta jooksul maksab keskmise palgaga töötav inimene umbes 260 eurot kuus? Kas tõstame veel mõnda tarbimismaksu – see tähendab, et peame maksudest kokku koguma raha umbes 6 korda nii palju kui praegu loodame saada automaksust?
Või hoopis tõmbame mõne valdkonna kulusid koomale – terve Tervisekassa eelarve võrra? Siinjuures pean mainima, et tervishoid on olnud aastakümneid alarahastatud. Tänagi ilmus meedias artikkel sellest, et meie tervishoid ei suuda endale lubada uusi, kalleid ja kohati elupäästvaid ravimeid.
Tervisekassa hinnangul muutub juba paari aasta pärast meie arstiabi raskesti kättesaadavaks, kui riik raha juurde ei leia – Tervisekassal jääb järgmisel aastal puudu 147 miljonit, 2026. aastal 195 miljonit ja 2027. aastal 252 miljonit eurot. Lihtne matemaatika ütleb, et 3 aasta jooksul kokku umbes 600 miljonit, ja seda eeldusel, et raviteenuste hinnad ja tervishoiutöötajate palgad ei tõuse.
Kumb on siis tähtsam, kas riigikaitse või tervis, haridus, kultuur, ettevõtlus? On selge, et kui me riiki ei kaitse, siis meil – arvestades meie idanaabrit – varsti pole oma riiki. Sellegipoolest ei saa tähelepanuta jätta mitte ühtegi teist valdkonda, mis on samuti riiklikult olulise tähtsusega, sh Eesti julgeoleku seisukohalt. Kas meil on valdkondi, kust veel kokku hoida saaks? On selge, et prioriteetide valik on poliitiline otsus. Meie viimaste aastate valik on olnud eelistada riigikaitset. Kuid see juba on tulnud teiste valdkondade arvelt, millest mitmed vajavad juba pikka aega hädasti lisaraha.
Pole lihtsalt tagataskust võetav summa
Siin tuleb arvestada ka sellega, et tegemist pole püsikuluga, vaid kaitsevaldkonna pikaajalise (hinnanguliselt 25-aastase) investeeringuga. Ei tohi unustada, et laskemoona soetamisele lisanduvad selle hoidmise ja ladustamise kulud. Sellise investeeringu katmiseks tuleb luua eraldi finantsprogramm ja otsustada, millistest maksudest või muudest allikatest vajalik raha leida.
1,6 miljardit eurot on tavalise inimese jaoks kirjeldamatult suur ja hoomamatu summa.
Palju on avalikkuses räägitud sellest, et riik võiks võtta laenu või emiteerida võlakirju patriootlikele kodanikele. Sellisel juhul tuleb mõelda ka sellele, kust tuleb raha intressideks ja milliste maksudega makstakse tagasi laenu põhiosa, isegi kui tagasimaksmiseks on aega 25 aastat. Lisaks tuleb meie poliitikutel võidelda, et kaitseinvesteeringuteks võetud laenud ega võlakirjad ei läheks ELi võlakoormuse 3% piirmäära arvestusse. Meie poliitikute jõuline sõnum peab olema see, et oleme Euroopa Liidu idapiir, eesliin.
Kokkuvõtteks. 1,6 miljardit eurot ei ole raha, mida saab lihtsalt tagataskust võtta. Vaja on kõikide Eesti inimeste otsust ja nõusolekut selleks, et leida nii need 1,6 miljardit kui veel 3 aasta jooksul üks „miljardike“ näiteks Tervisekassa eelarvesse.
Eesti inimeste jaoks on oluline riik kui tervik, alates riigikaitsest, lõpetades tervise, hariduse, kultuuri, ettevõtluse ja kõigi muude valdkondadega.