Riigikogus olid esimesel lugemisel Maagaasiseaduse ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muudatused, mille peamine eesmärk on Eesti riigi energiajulgeoleku suurendamine. Seoses gaasivõrkude eraldamisega ASi Eesti Gaas omandist aastaks 2015 loome eeldused konkurentsi ja turumajanduslikel alustel toimiva gaasituru tekkeks kogu Baltikumis.
Gaasivõrgu omandiline eraldamine on Euroopas laialt levinud tava ja Eestis kirjeldatud seadusemuudatused esimene samm laiemast tegevuste paketist. Ainult iseseisev gaasivõrgu operaator on huvitatud gaasituru arendamisest täiendavatest ühendustest ja uutest tarneahelatest. Vaid konkurentsitingimustes kujunenud hind ja teadmine, et me ei sõltu vaid ühest gaasitarnijast, kes teeb meile „võta või jäta“ pakkumise, saab suurendada gaasitarbimist ja läbi selle tulevikus langetada gaasi hinda.
Ülekandevõrkude eraldamiseks on Eesti Gaasil aega 2015. aastani. Selle aja jooksul selgub, kas torude omanikuks saab mõni Euroopa Liidust pärit erainvestor või hoopis mõni Eesti riigile kuuluv ettevõte, kes soovib üles ehitada Eesti, Baltikumi ja Soome gaasituru.
Järgnevalt soovin pikemalt selgitada seaduse eesmärke, kummutada müüte ja rääkida gaasituru arenguvõimalustest.
Alustama peaks ilmselt sellest, et esmapilgul usaldusväärsena kõlava nimega AS Eesti Gaas ei ole sarnaselt Eesti Energia või Eesti Postiga riigiettevõte, mida erastada soovitakse. Eesti Gaasi aktsionäride hulka kuuluvad Venemaa mõjudega Gazprom ja ITERA ning lisaks Saksa E-ON ja Soome Fortum.
Olgu taas öeldud, et see, mida meie täna Eestis teeme, on Euroopas laialt levinud tava ja Euroopa Komisjoni esimene eelistus. Ebarahuldav konkurentsisituatsioon ning selle parandamise strateegilised suunad ja võimalused on kajastatud juba 2004. aastal Riigikogus vastu võetud “Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukava aastani 2015” ning 2009. aastal vastu võetud “Energiamajanduse riiklikus arengukavas aastani 2020.”
Euroopa Liidu maagaasi siseturu direktiiv preambula sõnastab „kui võrke ei eraldata tegelikult tootmis- ja tarnetegevustest, on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida.“ See on täpselt Eesti olukord. Samale seisukohale on asunud korduvalt ka Konkurentsiamet oma aruannetes elektri– ja gaasituru kohta.
Lahendust, mille seadustamiseni oleme täna jõudmas, on kaalutud ligemale 10 aastat. Eeltoodule annab kinnituse ka eelmisel aastal Eleringi tellimusel rahvusvahelise konkursi tulemusena valminud raport Eesti gaasituru liberaliseerimise kohta, mis annab ülevaate gaasituru arenguvõimalustest rõhutades kõige esimese sammuna just gaasivõrkude omandilise eristamise vajadust.
Mis saab võrgutasudest?
Nii Eesti Gaas kui ka Konkurentsiamet on väitnud, et omandilise eristamise tõttu tõuseb tarbijate poolt makstav võrgutasu. Selline hirmutamine on kohatu ja tarbijatele puru silma ajamine. Omandivorm ega omandi vahetumine iseenesest ei mõjuta ülekandeteenuse hinda, kuna hinna kehtestab Konkurentsiamet. See põhineb mudelil, mille kohaselt ettevõtja põhjendatud tulukus arvutatakse konkurentsiameti poolt fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena. Võrgutasu suurus ei olene sellest kui palju gaasi torus transporditakse. Võrgutasu tõstavad investeeringud, mis on vajalikud turu arenguks ja energiajulgeoleku tagamiseks. Kui Eesti Gaas sooviks turu arengutele kaasa aidata, siis need investeeringud tuleks teha niikuinii. Nagu näeme ei ole tänaseks 8 aastat kestnud Baltic Connector-i projekt, mis võiks olla üks eeldus gaasituru arenguks kusagile jõudnud. Kokkuvõtvalt saab öelda, et Eesti Gaas ei soovigi tegelikult gaasiturgu arendada.
Värvi lisab siin Euroopa Komisjoni analüüsis, kus seisab, et kui maagaasi müüja on ühtlasi ka ülekandevõrgu omanik, tekivad kolme liiki probleemid:
- ülekandevõrgu kasutab võrku sellisel moel, et eelistab “omasid” ning diskrimineerib konkurente;
- ülekandevõrgu omanik hakkab manipuleerima turutundliku teabega selleks, et konkurente eemal hoida; ning
- ülekandevõrgu omanik teeb investeerimisotsuseid lähtuvalt eesmärgist konkurendid eemal hoida.
Kuivõrd täna moodustavad võrgutasud keskmisena 3-4% tarbijate gaasiarvetest, suurendaksid energiajulgeolekut tagavad investeeringud Baltic Connector, LNG terminal, Eesti Läti teine gaasiühendus igaüks mõne protsendipunkti võrra. Gaasi osakaal jääks ikkagi 90% kanti.
On väidetud, et direktiiv ei nõua omandilist eristamist
Eestil on erand direktiivis, mis sätestab, et nii kaua kui ei ole ühendust mõne teise Euroopa Liidu maa gaasivõrguga (välja arvatud Läti, Leedu, Soomega) ei pea me võrke tootmisest eraldama. Nii nagu Eesti riik taotles antud erandi ajal, mil uskus gaasi osakaalu vähenemisesse, on tema suveräänne õigus sellest ka loobuda. Eesti Gaasi ja tema hääletorude väited omandilise eraldamise mõttetusest on teadlik vale, sest ajal, mil gaas on maailmas muutunud atraktiivsemaks on Eestis gaasitarbimise osakaal aastatega vähenenud. Selline passiivsus gaasituru arendamisel välistab meie jaoks ühe väärtusliku primaarkütuse.
Omandiline eristamine ja energiajulgeolek
Seaduse oponendid eesotsas Eesti Gaasi ja Keskerakonnaga on väitnud, et torustike kuulmine Eesti Gaasile ei ole julgeoleku küsimus. Et torustikud asuvad Eesti territooriumil ja Eesti õigusruumis. Et Eesti Gaasil puudub seaduslik võimalus ja tahe takistada torustike kasutamist ja kolmandate osapoolte ligipääsu torustikule. Väidan, et julgeoleku küsimus pole mitte niivõrd ülekandevõrgu ehk “torustike” kuulumine Eesti Gaasile kuivõrd nende olemine monopoolsele gaasitarnija kontrolli all. Nagu eelpoolt toodud, kipuvad monopoolsed tarnijad oma positsiooni hoidmiseks kasutama nii lubatud kui ka lubamatuid meetodeid. Kusjuures lubamatuid meetodeid ei tule kaugelt otsida – 2009 aasta talvel jättis seesama gaasitarnija sihilikult pea pool Euroopat ilma gaasita vaid seetõttu, et kemples “torustike” teemal Ukrainaga. See oli kainestav õppetund meile kõigile ja sundis mõistma, et “torustike” omamine annab sellistele tarnijatele vaid täiendavaid hoobasid konkurentsi kustutamiseks ning on seega Eesti tarbijate jaoks lõppkokkuvõttes ikkagi energiajulgeoleku küsimus.
Omandi sidumine hinnakujunduses ei ole Venemaa praktikas kusagile kadunud. Alles eelmise aasta lõpus pidi Valgevene loobuma kontrollist oma gaasitorustike üle, et saada soodsamat gaasihinda. Sama pakkumise on teinud Gazprom uuesti Ukrainale. Kas meil on illusioone, et selliste lubamatute võtete kasutamine ei tuleks Venemaal meie puhul kõne alla?
Oludes, kus Eesti soojamajandus sõltub väga suuresti Venemaa Gazpromi tarnitavast gaasist (ligi 50%), tähendab ühe tarneahela riski ja energiajulgeoleku riski ning hinnakujundust administratiivloogikast lähtuvalt, tehes võta või jäta pakkumisi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ainult iseseisev ja sõltumatu gaasivõrgu operaator saab olla arengute eestvedaja. Kuniks üks monopol kontrollib kogu turgu, sh ülekandevõrkusid ja kogu gaas tuleb Venemaalt, ei soovi ükski teine ettevõtte Eestisse investeerida ja liigseid riske võtta. Samuti ei saa riik oma energiamajanduse planeerimisel enne gaasiga arvestada.
Süsteemihalduri järgmisteks sammudeks saavad olema Eesti ja Soome vahelise gaasitoru Baltic Connectori rajamine ,ühenduste parandamine Lätiga, gaasibörsi loomine ja LNG terminali (de) investeeringute Eestisse meelitamine. Ühtlasi tuleb tegeleda biogaasi tootmise arendamise ja kasutamise propageerimisega.
Gaasi kasutamisvõimaluste arendamisest on palju võita. Elektritootmises on gaas täna Eestis kasutamata potentsiaal, maailmas on gaasituru areng olnud kiire ja osatähtsus kasvanud. On väidetud, et gaas saab olema sildkütus energiamajanduse rohelisemaks muutmisel. Gaasi kasutamisvõimalused mere ja maismaatranspordis laiendavad neid võimalusi veelgi.