Eesti riigikaitse edeneb hästi. Hiljutine lisaõppekogunemine Okas oli väga julgustav kogemus – see õnnestus igakülgselt väga hästi. Idapiirile ajutise traattõkke rajamine toimus plaanipäraselt. Eelarve arvudest on juba räägitud. Aga kahjuks muutuvad kogu aeg ka meid ähvardavad ohud ning seega ei saa Eesti riigikaitse kunagi valmis ja mõistagi vajab suur osa riigikaitselisest varustusest pidevat uuendamist, moderniseerimisest rääkimata. Nii et ka töö riigikaitse rajamisel ei saa kunagi otsa, vaid pigem kasvab ja muutub kogu aeg ka keerulisemaks, tehnoloogiliselt mitmekesisemaks, ja – tõhusamaks.
Riigikaitse asjus on vast juba kõigile pähe kulunud «kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust…» ja nagu teame, on Eesti riigikaitsekulutused seda tublisti ületanud ja ületamas. Siit tulebki järgmine teema, mille võtmesõnaks on tõhusus. Ka majandusmehed räägivad kulutõhususest, see tähendab, et sama raha eest peab saama rohkem, raha – ja üldse ressurssi – tuleb tõhusalt ja tõhusamalt kasutada. Millest tõhusamalt? No näiteks varasema ajaga võrreldes, kuid kindlasti võrreldes potentsiaalse vaenlasega. Eriti kui see võimalik vastane on Eestist igas mõõtes kordades ja koguni suurusjärkude võrra suurem.
Meie kaitsekorraldus on astumas suurt sammu tõhususe ja kulutõhususe poole, sest lõpuks ometi otsustas vabariigi valitsus Eesti politsei- ja piirivalveameti laevastiku kaitseväe laevastiku ehk mereväega ühendada, PPA annab oma merelised ülesanded ja ressursid kaitseväele üle.
Idanaaber on alati Soome lahte ja Läänemerd ülimalt oluliseks pidanud ja eks ole nii strateegiliselt kui ka taktikaliselt ka mõistetav, mida tähendaks Eestile, kui meil puuduks kontroll vaba liikumise üle lähedastel merealadel. Seda on – teadagi – sada korda lihtsam öelda kui teha. Lisaks meie, Balti riikide ja soomlaste vabadele merevoogudele on ülimalt tähtis, et meie juurde ja meiega koos pääsevad merel liikuma ka meie liitlased – kõige olulisem heidutus selleks, et naabril ei tekiks kiustatust manöövritel harjutatut tegelikult meie maal ellu viima hakata.
Muudatuste ettevõtmiseks on aeg sobiv, sest käesoleva kümnendi jooksul lõpeb kõigil kaitseväe laevadel ja pooltel PPA laevadel tootja ette nähtud kasutusiga ja kuigi seda tärminit võib teatud asjaolude puhul pikendada, on kõigi aluste koordineeritud ja täpselt ajastatud vahetus just eesmärgipärasem ja seega kulutõhusam. Saame muuta merejulgeolekuks vajalike platvormide koguarvu, liiki ja võimeid.
Juba järgmisel aastal küsib Eesti raha Euroopa kaitsefondilt mehitamata ja modulaarsete veesõidukite arendamiseks. See on ainulaadne ja innovaatiline samm mereväe uuendamiseks. PPA ja mereväe laevade konsolideerimine aitab tõsta riigikaitseliste merepäevade arvu töö kvaliteeti kahjustamata.
Rohkem merepäevi tugevdab Eesti iseseisvat kaitsevõimet ja parandab liitlaste võimalusi regioonis toimuvale konfliktile reageerimiseks.
Tsiviilülesannete täitmist ei vähendata ega anta järele kvaliteedis. Rahuaegne patrullvõimekus kasvab, majandusvööndis on võimalik senisest tõhusamalt tuvastada näiteks Vene Föderatsiooni sõja- ja teiste riigi laevu.
Meil on endal parem pilt, eesmärgiks ikkagi tervikpilt meie merel toimuvast, ja samal ajal on meie riigikaitse nähtav, mis peaks vähendama vaenulike jõudude soovi meie merepiiri pidamist testida.
Kõik alused hakkavad tegutsema ühtses käsuahelas, ka see asjaolu, lisaks kvantitatiivsele kasvule, kasvatab meie riiklikku valmisolekut kriisiolukorras operatiivselt sekkuda.
Oma peaministri ametiaja jooksul (2002–2003) võttis meie laevastike-paadinduste ühendamise jutuks Siim Kallas, 2005–2007 siseministri ametis olles alustasin selle protsessi ettevalmistustega, kuid aeg ei olnud selleks veel küps.
Nüüd siis, pärast kevadist ärgitamist – valitsuskabineti 3. juuni 2021 nõupidamisel – oleme selle tähtsa sammu 25. novembril astunud. Vahepealset aega kasutati olukorra värskeks kaardistamiseks ja nii majanduslikuks, strateegiliseks, juriidiliseks kui mõnekski muuks analüüsiks, ning analüüsid näitasid eelkõige just kulutõhusust ehk esialgu ressurssi lisamata saame rohkem tulemust.
Mõistagi on meie mereala kaardistatud ja seda analüüsitud korduvalt varemgi. Seda enam on kõnealune protsess aegjoonel paremini jälgitav ja meie olukorrateadlikkus ning reageerimisvõime on juba jõuliselt paranenud ning kasvavad veelgi.
Mõjuanalüüs kinnitas, et ühendatud laevastike puhul on meil tõhusam riigikaitse, aga ka näiteks võimekus reostust tõrjuda-piirata. Tõhusamaks muutuvad nii mereoperatsioonide juhtimine, s.t et praegune mereoperatsioonide keskus (MOK) ja merevalvekeskus (MVK) viiakse kokku ühisele pinnale.
Ühe katuse alla kokku jooksev merepilt ning ühiselt tegutsevad operatiivjuhid annavad koostöös selge ja tervikliku ülevaate merel toimuvast.
Tuleviku ühendkeskus tegeleb nii Eesti päästepiirkonnas kui ka vajadusel väljaspool seda lennu- ja merepääste sündmuste juhtimise ja lahendamisega ning keskus jääb igapäevaselt seotuks siseministeeriumi valitsemisalas oleva häirekeskusega, muude riigis mereliste tegevustega seotud asutustega ning naaberriikide vastavate keskustega. Ja arusaadavalt tuleb kõige selle jaoks muuta tervet rida seadusi ja teisi õigusakte, kuid kui eesmärk on selge, siis on see seadusandjate ühine huvi tegutseda riigi arengu nimel.
Kõik see kokku on tõhus samm nii palju kõneks olnud Eesti tõsiselt võetavaks mereriigiks kujunemise teel.