EKRE on võtnud oma eesmärgiks laiema Eesti kaitsetahte lõhkumise. Muudmoodi ei ole võimalik ratsionaalselt seletada, miks kutsutakse meie kõige olulisema liitlase presidenti «närakaks», mõnitatakse Soome peaministrit, töötatakse vastu välisoperatsioonidesse panustamisele ning liitlaste abistamisele. Kutsudes mereväge «pähklikoorteks, mis seisavad kai ääres», ei kohku Mart Helme tagasi ka igapäevaselt teenistuses olevate kaitseväelaste pühendumuse alavääristamise ees. See on riigikogu liikme poolt absoluutselt lubamatu tegevus!
2020. aasta riigieelarve läbirääkimised algasid uudisega, et toonane rahandusminister Martin Helme soovis kärpida 50 miljonit kaitse-eelarvest. Kuna see ettepanek pälvis laiemat pahameelt, tuldi kiirelt välja uue pakkumisega, et riik peaks võtma 300 miljonit laenu teatud võimelünkade koheseks likvideerimiseks. Seega kosja tuldi rahaga, mida tegelikult olemas ei olnud. Ühtlasi olid EKRE poliitikud juba omakeskis ära otsustanud, millise relvafirma milliseid tooteid sadade miljonite eest osta tuleb. Vastuseta jäid aga küsimused, mille eest peetakse soetatud võimeid järgmise mitmekümne aasta jooksul üleval.
Võimelünkade kõrvaldamise prioriteetsuse otsustasid EKRE poliitikud ühe erandiga laias laastus ise. Merekaitse oli aga kaitseväe juhataja üks prioriteetidest juba varem. Toona eraldas valitsus rannakaitseks 46 miljonit, mille ministeerium on tänaseks oma sisemise kokkuhoiu pealt kahekordistanud. Lisaks on juba tänaseks hangitud meremiinid.
Episoode, kus EKRE poliitikud teavad täpsemalt, milline relvastus on kaitseväele sobivaim, on olnud veelgi. Meenutagem seda, kuidas Henn Põlluaas võitles südikalt tankitõrje raketisüsteemi Spike hankimise vastu, kuigi see süsteem vastas kaitseväe vajadustele ja läbis vajaliku hankeprotsessi ning seda kasutab suur osa NATO riikidest. Kelle huve esindas Henn Põlluaas selles võitluses? Kas ikka Eesti riigikaitse huve?
2 mõtet
Sõjalise riigikaitse arendamine peab arvestama vastase jõudude ja nende arenguga. Samuti olemasoleva rahaga nii võimete ostuks kui ka ülalpidamiseks.
Endine siseminister Mart Helme (EKRE) eelistab faktide esitamise asemel valeinformatsiooni levitamist.
Sõjalise riigikaitse arendamine peab arvestama vastase jõudude ja nende arenguga. Samuti olemasoleva rahaga nii võimete ostuks kui ka ülalpidamiseks. «Ostame ära ja siis vaatame, mis saab»-mentaliteet ei ole vastuvõetav. Me oleme 30 aastaga arenenud väga palju, vaatamata sellele, et Eesti kaitse-eelarve on oluliselt väiksem teistest NATO riikidest.
Riigikaitse arengukava on ressursiteadlik plaan. Vastavalt sellele, kuidas oleme arendanud oma hankeprotsesse, taristukulusid jne, et olla kulutõhusamad, oleme saanud ära teha palju enam, kui riigikaitse arengukavas kirjas.
Toon siinkohal vaid mõned näited asjadest, mis oleme lisaks kehtivale riigikaitse arengukavale viimase kolme-nelja aasta jooksul ära teinud: kuue täiendava liikursuurtüki hankimine, Carl Gustavi tankitõrjesüsteemide väljavahetus, tegevväelaste kasarmud Tapal ja Jõhvis, sporditaristu üle Eesti, linnavõitluslinnak Rabassaares ning mereväe väekaitsekaatrite hankimine.
Selline kulutõhusus peaks meeltmööda olema kolonelleitnant (reservis) Leo Kunnasele, kes on oma riigikoguvalimistele eelnenud intervjuus välja toonud, et riigikaitsele eraldatud raha tuleb optimaalselt kasutada ja lõpetada tegevused, mis iseseisvat riigikaitset ei toeta. Muu hulgas mainib Kunnas intervjuus, et optimeerida on vaja kaitseministeeriumi valitsemisala struktuuri, mida oleme ka teinud ja seeläbi suunanud raha veelgi enam võimearendusse.
Teiseks toob Kunnas välja, et kaitsekulutuste ülevaatamisel tuleb välja minna kuni igapäevavormi ja barettideni, et vaadata, milleta saame hakkama. Täna paistab EKRE liikmetel toonase kaitseministri kandidaadi soovitus meelest läinud olevat ja nõutakse järjest uhkemaid vorme.
Riigikaitse arengukava 2031. aastani näeb ette liikursuurtükkide pataljoni teisele jalaväebrigaadile, lisaks täna olemasolevale veel 3000 kaitseliitlase varustamise, laevatõrje rakettide hankimise (laskeulatusega kuni 290 km) ja mitmikraketiheitjad (laskeulatusega kuni 350 km), täiendava tankitõrje võimekuse hankimise kaitseliidule ja brigaadidele ning laskemoonavarude täiendamise.
Kokkuvõtvalt võimaldavad need arengud toetada kaudtulega meie mõlemat brigaadi lisaks nende enda kaudtulele ja ohustada vaenlase tagalat. Suureneb mõlema brigaadi tulejõud ning tugevneb meie maakaitse ja võime vastase mõjutamiseks merel.
Kas Eesti riigikaitse on valmis? Ei ole, aga siinkohal räägime juba debatist tõsta riigikaitsekulusid.
Kas Eesti sõjaline kaitse on täna piisavalt terav, et mõjutada vastast? Jah, on!
Laevastike ühendamine on olnud pikk ja pideva arutelu objekt juba aastakümneid. Mart Helme räägib, kuidas ta valitsuses olles merevägede ühendamist kaitseväe alla blokeeris ja kuidas tema mõte oli hoopis piirivalve laevasid sõjaajavõimetega täiendada. Mingil põhjusel aga blokeerimisest suuremate tegudeni valitsuses olles toonane siseminister ei jõudnud ja miiniveeskamise võimekust piirvalve laevadele ei loodud. Laevastike ühendamise otsuse järel on meil võimalus arendada ühtset tugevat laevastikku, tõsta julgeolekut merel, ülesandeid kombineerida ja tagada parem mereolukorrateadlikkus ning suurendada kohalolekut merel.
Ühtlasi parandan ära Mart Helme faktivead. Mereväe laevad on miinitõrje-, mitte toetuslaevad, mis on merel 365 päeva aastas ning mille eluiga on plaanitud vähemalt 2030. aastani.
Endisele siseministrile ei teeks paha ka korraks uuesti ajalooõpikusse kiigata – Tartu rahu ei sõlmitud 1918. aastal, vaid 1920, kui Vabadussõda lõppes.
Endine siseminister on võtnud nõuks alandada Eesti inimesi, väites, et nende kaitsetahe on madal. 72 protsenti Eesti elanikest peab vajalikuks relvastatud vastupanu osutamist olukorras, kus Eestit ründab mõni teine riik. See arv, muuseas, on suurem kui Soomes. Lisaõppekogunemisele Okas 2021 kutsutud reservüksused saavutasid täieliku lahinguvalmiduse 48 tunniga. Tartu Ülikooli Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse ja Kaitseväe Akadeemia korraldatud küsitluse kohaselt hindasid osalenud reservväelased kõrgelt õppuste emotsionaalset õhustikku ning ohu korral riigis oleks valmis kaitsetegevuses kindlasti või tõenäoliselt osalema 87 protsenti küsitletud reservväelastest.
Eestil on rahvavägi oma riigi kaitsmiseks ja ma usun meie reservväelaste tahtesse Eesti kaitsmisel. Õppekogunemisele tuldi kohale erinevatest riikidest ja meie reservväelased on tõestanud, et nad on valmis Eestit kaitsma ka piiridest väljaspool, osaledes Poola abistamisel hübriidkriisiga võitluses. See on tahe, mille üle olen väga uhke!
Vettpidavaid fakte oli Mart Helme artiklis vähe. Näiteks toob Helme lisaks kõigele eelnevalt kommenteeritule välja, kuidas Eestile pakuti «suhteliselt soodsalt» Leopardi tanke, aga lõpuks ostis need ära Saksamaa. Hollandi tankid ostis ära aga hoopis Soome, mitte Saksamaa. CV90 hankis Eesti aga hoopis Hollandist ja CV90 kered ostsime Norrast, mida ehitavad ümber Eesti kaitsetööstusettevõtted.
Lisaks paistab, et EKRE poliitikud arvavad ka paremini teadvat, milline on Ukraina relvastuse seis kui ukrainlased ise. Pakutav abi Ukrainale ei ole laest võetud, vaid vastab sellele, mida ukrainlased on küsinud.
Endisele siseministrile ei teeks paha ka korraks uuesti ajalooõpikusse kiigata – Tartu rahu ei sõlmitud 1918. aastal, vaid 1920, kui Vabadussõda lõppes.