Siim Kallas rõhutas täna Berliinis Euroopa Komisjoni esinduses kahesajale Berliinis resideerivale suursaadikule ja Saksa poliitikule peetud kõnes, et Euroopa Liit vajab atraktiivset majanduspoliitikat.
“Võimatu on mööda vaadata faktist, et majanduslik suurvõim Euroopa Liit on oma arengus teisest suurvõimust – Ameerika Ühendriikidest – maha jäämas,” sõnas Kallas oma ettekandes. “Euroopa Liit vajab atraktiivset majanduspoliitikat, tõmbenumbreid ettevõtlusele – nagu näiteks soodsat maksupoliitikat. Ettevõtluse maksustamise vähendamine on aja nõue.” Kallas käsitles ka Euroopa Liidu juhtimist ja Euroopa Komisjoni rolli liidu laienemise ja Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe valmimise järel. “Aruteludes Euroopa juhtimise üle põrkuvad kaks erinevat ettekujutust. Üks on unistus Euroopa Liidust kui tulevasest poliitilises suurvõimust ja teine on veendumus, et Euroopa Liit on eelkõige laialdane riikidevaheline koostöövorm,” märkis Kallas. Samas lisas ta, et ambitsioon Euroopa Liit suurriigina üles ehitada ei näi eriti reaalsena.ettevõtlusele. Üheks olulisemaks tõmbenumbriks on kindlasti soodus maksupoliitika.”
Lisaks Euroopa Komisjoni esinduses peetud kõnele kohtus Siim Kallas täna Saksa parlamendi liberaalide fraktsiooni esimehe Wolfgang Gerhartiga. Homme on Kallasel kohtumised Saksa liidukantsleriametis ja parlamendis.
Siim Kallase kõne
Euroopa seisab paljude valikute ees.
Me elame kummalisel ajajärgul. Veel oleme kinni võitluses rahvuslike huvide eest seoses liitumisega Euroopa Liiduga, aga teiselt poolt peame juba suutma ka näha ennast ühe osana Euroopast, mille huvid on ka meie rahvuslikud huvid.
Euroopas toimuvad ägedad vaidlused tulevase Euroopa Liidu juhtimise mooduste ja reeglite üle. Need on koondunud aruteludele tulevase Euroopa Liidu põhiseaduslikku leppe üle. Keskseks küsimuseks on, kas mudel, millega Liitu juhiti, kui seal oli 15 liiget, töötab ka siis, kui Liidus on 25 ja rohkem liiget. Valitsevat näib arvamus, et juhtimis- ja otsustusmehhanism oma endisel kujul ei vasta uue ajastu vajadustele. Samas ei too praegu kujundatav põhiseaduslik lepe Euroopa Liidu juhtimisse siiski mitte väga palju olulisi muutusi. Liikmesriikide erisoovide arvestamise tagajärjel on muutused vähesed, paljudes lõikudes aga näib otsustamine minevat hoopiski keerulisemaks ja segasemaks. See ei too kaasa mingit täiendavat selgust ega suuremat lähedust Liidu kodanikele.
Üks ägedate väitluste koondumise koht on Euroopa Komisjoni hääleõiguslike liikmete arv. Levinud on seisukoht, et senine mudel, mille puhul on väikestel riikidel üks ja suurematel riikidel kaks hääleõiguslikku komisjoni liiget, ei ole siis, kui uute liikmesriikide lisandumisel kasvab komisjoni liikmete arv sama reegli alusel 31 liikmeni, enam töövõimeline. Seetõttu nõutakse (ja seda toetatakse ka ajakirjanduses), et hääleõiguslike komisjoni liikmete arv peab olema väiksem, 12-15. Samas ollakse väga kaugel ettekujutusest, kuidas siis neid hääleõiguslikke komisjoni liikmete kohti riikide vahel jagada. Rotatsioon? Ja ühel hetkel on Maltal, Eestil ja Küprosel hääleõiguslik volinik ning Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannial hääleõiguseta komisjoni liige?
Ma arvan, et tegu on täiesti mõttetu ja vähetähtsa probleemiga, millel on ainult sümboli tähendus. Sellise lahenduse leidmine, mille puhul ühtedel riikidel on hääleõiguslikud komisjoni liikmed ja teistel mitte, nõuab hiiglaslikku poliitilist omahinda, väga valusaid võitlusi rahvuslikes parlamentides, mis ei tarvitse üldse õnnestuda. Poliitilised kulud pole adekvaatsed võrreldes selle mõnesuguse efektiga, mida on võimalik saavutada väiksemat komisjoni juhtides. Lõpplahendus on aga kaugel täiuslikkusest. Pealegi – mida vähem on poliitilisi otsustajaid, antud juhul hääleõiguslikke komisjoni liikmeid, seda suurem on ametnike, Euroopa Liidu peadirektoraatide ja muude struktuuriüksuste võim. Kas seda soovitakse?
Jutt sellest, et 25+ liikmega komisjoni juhtimine on võimatu, on nõrk. Kõik sõltub sellest, kuidas seda tehakse. Kui päevakordade koostamine on lodev ja igas küsimuses tahavad kõik midagi jutustada, siis muutub sellise valitsuse istung tõepoolest piinarikkaks ja otsustamisprotsess raskeks. Eesti valitsuses on juba kolm valitsust järjest otsusetegemine kiire ja ratsionaalne. Valitsuse istungil pole mingit asjatut lobisemist ega ebaselget lõpptulemust. Aga see rajaneb kindlale ja hoolikalt korraldatud ettevalmistustööle, ministritevahelistele kokkulepetele ja läbirääkimistele, mille juureks on suureks abiks ka elektrooniline infovahetus, meie uhkus – e-valitsus. Euroopa Komisjoni töö ratsionaliseerimine võimaldab tõhusalt juhtida ja otsustada olenemata sellest, kas seal on 15 või 31 liiget. Komisjoni suurus ei ole Euroopa arengu strateegiline probleem.
Hoopis strateegilisem küsimus on see, et aruteludes Euroopa juhtimise üle põrkuvad kaks erinevat ettekujutust. Üks on unistus Euroopa Liidust kui tulevasest poliitilises suurvõimust ja teine on veendumus, et Euroopa Liit on eelkõige laialdane riikidevaheline koostöövorm, mis on palju juba saavutanud ja kus majanduse integreerumine on väga kaugele (aga mitte lõpuni) jõudnud ja sellisena, eelkõige majandusliku ja korraldusliku koostöövormina peabki ta edasi arenema. Mõte Euroopa Liidust kui tulevasest suurriigist paistab välja kõikidest nendest kavadest rajada mingeid liikmesriikide üleseid otsustamistasandeid ja seadusandlikke kogusid.
Poliitiline suurvõim tähendab ideaalis suurriiki. See saab olla poliitilise suurvõimu taotlejate jaoks eesmärk, mille poole püüda. Kas see riik on unitaarne või föderatiivne, sellel pole suurt tähtsust.
Euroopa Liit kui suurriik tähendab ühtset poliitilist juhtimist – oma parlamenti, üleeuroopalist valitsust, kohut, politseid ja mis kõige tähtsam – sõjaväge. Küsime endalt – kas sellise eesmärgi saavutamine on üldse reaalne? Küsime ka – kas see on mõistlik ja kasulik? Kui Euroopa Liit asub looma oma sõjaväge, tähendab see vältimatult vastandumist läänemaailma senisele julgeolekusüsteemile – transatlantilisele liidule, NATOle. Eesti sugusel riigil, kes hästi teab oma lähiajalugu, on sellise lahenduse ees põhjust hirmu tunda. Sest oma julgeolekusüsteemi ülesehitamine koos satelliitide, laevastiku, radarivõrgu ja ülemerebaasidega tundub päris võimatu ettevõtmine olevat. Kui NATO Euroopa ambitsioonide tõttu laguneb, siis mis tuleb asemele?
Samas ei näi suurriigi ülesehitamine kuigi reaalne olevat. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa on ikka olnud poliitilised suurtegijad rahvusvahelistes suhetes, märksa tähtsamad, kui Euroopa Liit kui tervik. Esiteks pole alust arvata, et lähitulevikus see olukord muutuks. Euroopa Liidu kujundatav ühine välisminister jääb ikka ebamäärasemaks, kui mainitud kolme suurriigi välisministrid, sest ta peab rajama oma töö ühtsetele seisukohtadele, mis ei saa kunagi olla väga teravapiirilised. Ja teiseks, miks see ei võiks ka nii jätkuda? Miks ei peakski läänemaailma julgeolekupoliitilise juhtriikideks olema Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa koostöös, aga ka aeg-ajalt esinevate loomulike erimeelsustega?
Minu arvamus on, et Euroopa Liidu juhtimise ja otsustamise mehhanismi ülesehitamine lähitulevikus peab välistama liikumise Euroopa Liidu kui suurriigi poole. See ei tundu mõistlik ega praktiline. See mehhanism peab tuginema liikmesriikide valitsuste vahelise koostöö põhimõttele. Selle täiustamine (milleks on palju võimalusi) peab samuti eelkõige olema suunatud valitsustevahelise koostöö tõhustamisele ja paindlikumate vormide otsinguile.
Kui Euroopa Liidu kui poliitilise suurvõimu staatus on mõnevõrra ebamäärane, siis pole mingit kahtlust, et Euroopa Liit on tänapäeva maailma majanduse suurvõim. Euroopa Liit on suurim ostja ja müüja. Tema poolt aetav kaubanduspoliitika mõjutab kogu maailma majandust nii heas kui halvas. Kui Euroopa Liit kehtestab tõkendid oma turule pääsemiseks, mõjutab see tervete maailmajagude toimetulekut. Euroopa turul käitumise reeglid (eriti mis puudutavad konkurentsi siseturul ja toodete kvaliteeti ning ohutust) annavad suunda kogu maailmas.
Euroopa Liit on ka maailma suurim välisinvestor ja suurim välisinvesteeringute vastuvõtja. Kõikide välismaiste otseinvesteeringute jäägist maailmas oli 2002sel aastal Euroopa Liidus 37,8%, USAs 19,5%. Kõikide välisinvesteeringute jäägist, mis asus investeerivast maast väljaspool, kuulus 50,2% Euroopa Liidule ja 22% USAle.
Nendest numbritest nähtub ka, et Euroopa Liit on olnud pikka aega kogu muu maailma jaoks netoinvestor. Välja on läinud rohkem investeeringuid, kui on tulnud Liitu endasse. See vahe on küll viimasel ajal vähenenud. 2000ndal aastal oli negatiivne saldo 260 mlrd. eurot, 2002sel aastal 64 miljardit eurot. Ikkagi hiiglasuur summa.
Pole põhjust lihtsustada välisinvesteeringute ülemaailmse liikumise käsitlust. Kapitali suurem liikuvus on oluline osa rahvusvahelise tööjaotuse edenemisest. Aga ikkagi. Kas pole põhjust analüüsida üleeuroopalist investeerimiskeskkonda ja küsida investoritelt, miks nad eelistavad uusi tootmisvõimsusi rajada mitte Euroopa Liidu liikmesmaadesse, vaid hoopis Hiinasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Vastus tuleb kindlasti Euroopa suhtes kriitiline. Kõrged maksud, paindumatu tööjõuturg, oskustööjõu puudus.
Investeerimispoliitika on Euroopa edasise arengu üks võtmeküsimus. Ka Euroopa Komisjoni ettekandes kevadisele Nõukogule on täheldatud, et investeerimisaste (investeeringute suhe sisemajanduse koguprodukti) on madal. Tähelepanuväärne tõdemus on aga, et uutes liikmesmaades investeeritakse suhteliselt rohkem. Vanades liikmesmaades on investeerimisaste madalam ja seda ei peeta heaks.
Investeerimistemaatika on üheks viiteks sellele, millest on Euroopa juhid juba mõnda aega rääkinud.
Majanduslik suurvõim Euroopa Liit on oma arengus teisest suurvõimust – Ameerika Ühendriikidest – maha jäämas. Meid ähvardab seisak. Euroopa seisab olemuslike valikute ees.
Euroopa Liidu edasise majandusliku arengu strateegia olemuslikele küsimustele otsib vastuseid dokument, mida nimetatakse Lissaboni strateegiaks. See sisaldab palju häid ja vajalikke ideid. Juba mainitud komisjoni ettekandes tõdetakse aga, et nende heade kavade elluviimine pole kuigi hästi õnnestunud. Radikaalsed kriitikud on maailma ajakirjanduses koguni väitnud, et Lissaboni protsess on läbi kukkunud. Ma ei ühine selle viimase väitega. Vara veel. Kindlasti toimub sellel teel edasiliikumine ja paljud Lissaboni strateegia kavad viiakse ka ellu.
Küll aga julgen ma pidada kogu Lissaboni protsessi mitte liiga radikaalseks. See meenutab pigem vana mootori remonti kui uue mootori konstrueerimist. Selles on vähe suuri ja keskseid ideid Euroopa majanduse arengu kiirendamiseks.
Investeerimisele pöörasin eespool palju tähelepanu, sest see on tegelikult üks ettevõtluskeskkonna olulisemaid näitajaid. Teadus- ja arendustegevus, millele Lissaboni strateegia pöörab erilist tähelepanu, on vaid üks investeerimispoliitika osa. Investeeringud on kõige otsesemas seoses töökohtade loomisega. Kui raha läheb rohkem välja kui sisse tuleb, tähendab see, et tänase Euroopa suur rikkus tasapisi mureneb ja töökohad kaovad.
Euroopa Liit vajab atraktiivset majanduspoliitikat, tõmbenumbreid ettevõtlusele. Üheks olulisemaks tõmbenumbriks on kindlasti soodus maksupoliitika. Ettevõtluse maksustamise vähendamine on aja nõue. Kõigele lisaks muutub see majanduse üleilmastumise tingimustes üha keerulisemaks. Ettevõtluse maksustamise vähendamisega tegelevad Ameerika Ühendriigid, sellega tegeleb Saksamaa. Aga Euroopa võiks edasi minna radikaalselt. Kas just nii radikaalselt, nagu Eesti, kaotades sootuks ettevõtte tulumaksu reinvesteeritud kasumilt, aga igatahes selles suunas.
Teine oluline strateegiline valdkond, milles nähakse probleeme, on kindlasti tööturg. Tööpuudus on Euroopa Liidus keskmiselt suurem, kui Ameerika Ühendriikides, samuti on hõivatud inimeste suhtarv kogu töövõimelisse elanikkonda väiksem. Seda nähakse arvukates kriitilistes artiklites kui Euroopa majanduskasvu pidurdavat nähtust. Põhiline reform seisab eelkõige tundlike poliitiliste otsuste taga. On vaja muuta paindlikumaks tööle võtmise ja töölt vabastamise reeglid ja vähendada tööandjale kehtestatud mittepalgalisi kohustuslikke tööjõukulusid. Tööturu viimastest arengutest tuleb kahtlemata negatiivseks näiteks pidada seda, et enamik Euroopa Liidu liikmesriike otsustas teha takistusi liidusisesele tööjõu vabale liikumisele.
Kolmas valdkond, mille puhul ei säästa kriitilisi arvamusi ei rahvusvaheline ajakirjandus ega ka Euroopa riikide juhid, on kõrgharidus. Selle mahajäämus Ameerikast on üldtunnustatud tõsiasi. Jällegi on takistuseks tundlikud poliitilised hoiakud liikmesmaades. USAs on, kui numbreid vaadata, kõrghariduse rahastamisel märksa suurem erasektori osa, samuti on märksa suurem konkurents ülikoolide vahel, mis ühtlasi tähendab ka kõrghariduse suuremat paindlikkust eluga kaasas käimisel.
Euroopa Liit on majanduses väga suur, väga rikas, väga võimas. Sellisena püsib ta veel kaua. Suurt häda pole. Ta võib ka paigal seistes olla tükk aega väga hea. Aga see ei rahulda kindlasti ei meid ega kõiki neid, kes näevad, mis toimub mujal maailmas, mis toimub meie põhivõistleja juures, Ameerika Ühendriikides. Ja kui me mõtleme oma lastelastele, siis tahaksime ikka, et nad elaksid sellises riikide ühenduses, mis endiselt oleks maailma majanduse kõige arenenum ja eesrindlikum osa.
Eesti pole mitte esimest korda osaline institutsionaliseeritud rahvusvahelises poliitikas. Meie tegevusest Rahvasteliidus on Vahur Made kirjutanud raamatu “Külalisena maailmapoliitikas”. Eesti valis seal märkamatuks jäämise kontseptsiooni. Ta ei toetanud poliitikat, mis mõistis hukka Itaalia agressiooni Etioopias. Ta ei toetanud ka Soomet võitluses Nõukogude Liidu agressiooniga. Kõik see viis selleni, et keegi ei märganud ka Eestit, kui temal rahvusvahelist toetust hädasti tarvis oli. Jälg Eesti tegevusest esimeses olulises riikidevahelises ühenduses, Rahvasteliidus, jäi kahvatuks. See on ilmselt asi, mida ei ole mõistlik korrata.
Siim Kallas