Viimaste nädalate ägedaid väitlusi töölepinguseaduse üle võiks võtta paremal juhul kui juttu jäämäe veepealsest osast.
Küsimus on hoopis tööturu paradigmas. Valik – kui sõnastada see utreeritult – on õigupoolest ses, kummad on meile armsamad: kas vanad, aegamööda efektiivsuse kaotanud või siis uued ja tõhusamad töökohad. Ollakse vahest isegi valmis möönma, et praeguse tootmisstruktuuriga pole Eestil asja rikaste riikide sekka, samas klammerdutakse vanu aegu esindavate töökohtade külge.
Nii mitmegi Euroopa riigi, eelkõige Saksamaa, kogemus on näidanud, et majanduse ja sedamööda ka ühiskonna sotsiaalsele arengule on suurim kammits tööturu jäikus. Iseküsimus on muidugi see, kas sest mingeid järeldusi tehakse. Kui tööandja jaoks on vallandamis- ja koondamisvõimalused ahtad ja liigkallid, on iga uue töökoha loomine tema jaoks ülimalt riskantne ettevõtmine.
Eriti absurdseks muutub olukord siis, kui ajale jalgu jäänud töökoha likvideerimine läheb ülipikkade etteteatamistähtaegade ja kõikvõimalike hüvitiste maksmise tõttu tööandjale ja ühiskonnale kallimaks, kui kunagi maksis sellesama töökoha loomine. Siit küsimus: miks peaks potentsiaalne investor, olgu kodu- või välismaine, minema sellisele riskile nagu töökohtade loomine Eestis, kui on piisavalt vähem riskantseid raha paigutamise võimalusi? Halvim on siis, kui tööturu jäikus osutub just selleks kaalukaimaks põhjuseks, mis sunnib kapitali maalt lahkuma.
Sarnaselt küsiti Saksamaal viimase suure depressiooni aegu, kui majandus kasvas seal 2001-2005 kokku vaid 2,9%. Majandusteadlased nägid tollaste hädade peamist põhjust jäigas tööturus.
The Fraser Institute’i (Kanada) mainekate uuringute kohaselt, mille eesmärk on võrdlevalt mõõta majandusvabadust riigiti, langes Schröderi-Saksamaa 21. sajandi algul tööturu paindlikkuselt punase laterna rolli kogu maailmas. 10 palli süsteemis hindas instituut Saksamaa tööturu paindlikkust 2001-2003 vaid 2,5-2,8 palliga. Veel hävitavama hinnangu osaliseks sai seejuures vallandamise võimalikkus resp. võimatus. 2001. aastal pälvis see hindeks olematud 1,4 palli (sama aasta majanduskasv oli 1,2%), 2002. aastal 1,3 palli (nullkasv) ja 2003. aastal 2 palli (-0,1%).
Vallandamise-koondamise võimatus ei kaitsnud Saksamaa töölist tööpuuduse eest. Vastupidi, Saksamaast sai üks suurema tööpuudusega riike Euroopa Liidus.
Vastupidise näitena võiks tuua Taani, kus vallandamine pole õigupoolest kunagi olnud tööandjaile ületamatu raskus. Sellegipoolest otsustas Taani, kes on eestlastele olnud alati lausa sotsiaalriigi võrdkuju, minna mõned aastad tagasi tööturu kardinaalsele liberaliseerimisele, mis on saanud tuntuks flexicurity mõiste all. Numbreis väljendatuna tõusis tööturu paindlikkuse indeksi väärtus seal 2001-2003 4,6-4,7 pallilt 7,4‑le aastal 2005. Sedamööda kiirenes Taanis järsult majanduskasv: 2001.-2003. aasta 0,4-0,7%-lt 2005. aastal 3,1-le ja 2006. aastal 3,5%‑le. Vallandamise-koondamise lihtsuse kiuste on Taanis tööpuudus vähenenud: 2004. aasta 5,5%-lt 3,9%-le 2006. Just tööturu julged reformid tõmbasid juba mõnda aega paigal tammunud Taani majanduse taas käima.
Tööturu jäikusel pole mingit pistmist sotsiaalsusega. See konserveerib üksnes olemasoleva majandusstruktuuri, mis saab muutuda vaid pankrottidega, mitte evolutsiooniliselt. Eestis tuleb mõista – praeguse tootmisstruktuuriga ei saa me kunagi rikkaks. Tööturul ei pea ju ometi kehtima põhimõte: parem lõputu õudus kui õudne lõpp. Sotsiaalkindlustussüsteemid tuleb töösuhetest lahti siduda. Taanil jätkus sellise põhimõttelise ja visionaarse otsuse tegemiseks julgust, Saksamaa kogub seda nn Hartzi programmidena vähehaaval.