Hiinalinna piirialadel kohtab veel normaalseid inimesi ja loomi. Siit edasi ei soovita ristiinimesel astuda.
Kohalikud lapsed on nagu lapsed ikka, armastavad mängida.
Aeg-ajalt vajavad meeldetuletamist ka kõige lihtsamad asjad. Kurb on vaid see, et seda tuletavad meile meelde traagilised juhtumid.
Tavaelus on ehk tõesti raske tulla selle peale, et õpetada lastele, kuidas ringi käia leitud lõhkeainega.
Kui täiskasvanu mõtted ja seeläbi ka teod tuginevad omandatud elukogemustele, olgu või filmidest nähtule, siis lastel need sageli puuduvad. Seetõttu võib laste tegutsemine mingites olukordades olla meile, suurtele, täiesti ettearvamatu ja seletamatu.
Ja küllap on raske tulla sellegi peale, et üle poole sajandi hiljem võib kusagil leiduda sõjamoona, mis meie laste elu ohtu seab. Kuid elu näitab, et tuleb mõelda. Sest tegelikult ei tea keegi täpselt, mida varjab maapõu kunagistel sõjaväeobjektidel, sealhulgas tohutul Tartu endisel sõjaväeterritooriumil.
Enamikku Vene vägede kasutuses olnud piirkondi pole tänini põhjalikult kontrollitud. Maa olevat neis metalli täis ning demineerimiskeskusel ei ole ressurssi, et need alad täies ulatuses läbi uurida.
Küll kontrollitakse põhjalikumalt neid piirkondi, kust demineerijad on rohkem väljakutseid saanud. Tartu endine sõjaväeala nende hulka ei kuulu.
Seega, head tartlased, tuletagem nii kodus kui koolis lastele meelde ka neid lihtsaid asju, mis meile, täiskasvanuile, on enesestmõistetavad.
Rääkimine laste ja noortega on sellistes olukordades lihtsaim viis arusaamu korrastada ja võimalikest ohtudest selgust luua.