Kuivõrd mulle on saadetud palju küsimusi eelmistel päevadel toimunu kohta, siis vastan siin kokkuvõtlikult.
Nagu ilmselt kellelegi ei ole teadmata, siis teisipäeval toimusid Riigikogus presidendivalimised. Põhiseaduse järgi lähevad III valimistevoorus kaks enim hääli saanud kandidaati automaatselt valimiskogusse. Selleks polekski mingit juhatuse otsust enam vaja olnud, sest neid kandidaate ei seata enam üles, vaid nad juba on valimiskogus. Kui erakonna juhatus oleks teinud teistsuguse otsuse, oleks me pidanud seadma uue kandidaadi juba olemasoleva kandidaadi kõrvale, mis oleks automaatselt vähendanud meie juba valimiskogus oleva kandidaadi võimalusi valituks saada. See oleks lihtsalt rumal.
Isegi kui me erakonnana oleks teinud otsuse vahetada Riigikogus enim hääli saanud kandidaat kellegi teise vastu, oleks see otsus põhiseadusvastane ja mitteteostatav.
Selle valguses on tekkinud küsimus, et mida me ikka teisipäeva öösel nii kaua arutasime? See koosolek oli konstruktiivne ja vajalik selleks, et kõik saaksid ilma katkestamata oma arvamuse ja mured välja öelda. Tavaliselt on alati peal ajaline surve ja nii vabalt arutada pole pikka aega olnud võimalust. Kes millestki ja kuidas aru sai, kellel oli mingist ajast okas hinges, mis vajas lahtiseletamist jne jne. Muidugi ei saanud õhk päris puhtaks, aga kui me oleks kohe selle hääletuse teinud, oleks tunne ehk kõigil halvem olnud. Usun, et selle pika koosoleku tagajärjel on rohkem selgust majas.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui me oleks selle hääletuse teinud juba augusti alguses, siis oleks saanud kohe teada, et Marina Kaljuranna toetajaid erakonna juhatuses on nii vähe ja kogu see jama oleks ära olnud. Marina Kaljurand ei peaks süüdistama mitte Taavi Rõivast, vaid seda inimest, kes talle lubaduse andis, et temast saab president või presidendikandidaat. Lubaduse, mida ta terve erakonna eest ei saanud anda. Selle lubaduse tagajärjel tekkisid Marina Kaljurannal ootused, mis on nüüd põhjustanud pettumuse. Kui me vaatame arvamusküsitlusi, siis Reformierakonna toetajate ja liikmete esimene eelistus presidendikohale on Siim Kallas. Erakonna juhatus on erakonna liikmete poolt valitud ja on seda seisukohta esindanud.
Siinjuures pean mainima, et kogu selle aja jooksul on mind häirinud, et Marina Kaljurand viitab pidevalt sellele, et Taavi Rõivas on süüdi, Taavi Rõivas on lubanud, Taavi Rõivas on otsustanud. Ei, Taavi Rõivas ei ole süüdi. Meie erakonnal on kollektiivne liikmete poolt valitud juhatus, kes otsustab põhikirja kohaselt selliseid asju. Ja muide, kui sellele erakonna juhatusele viidatakse kui mingile tagatoale, siis vastupidi see on erakonna eestuba. Tagatuba on ilmselt see, kes on andnud lubadusi juhatuse eest, mida neil ei olnud volitusi anda pidades ennast nii erakonna juhatusest kõrgemaks. Soovin ka märkida, et see sama erakonna juhatus kinnitas Marina Kaljuranna välisministriks kolm kuud peale valimisi ilma, et ta oleks saanud rahvalt mandaati valimistel, kus just 30 inimest, kes kuulusid meie erakonda selle mandaadi said. Siis ei kuulnud kordagi, et see oleks tagatuba, kes selle otsuse tegi.
Kui viidatakse meie augusti alguse juhatuse koosolekule, kus arutasime Riigikogus kandidaadi ülesseadmist, siis tõepoolest tegi üks juhatuse liige sellise ettepaneku, et Kallas Riigikogus ja Kaljurand valimiskogus, aga see ettepanek ei läinud juhatuse otsusesse, sest oleks rumal olnud juba ette kokku leppida, et meie kandidaadil pole Riigikogus mingisuguseid võimalusi. Juhatuse otsus oli väga selge, mille sõnastust me veel mitu korda üle käisime. Erakonna esimees ütles, et kui valimised Riigikogus ei õnnestu, siis on meil võimalus toetada ka Marina Kaljuranda, aga kokku sai lepitud, et peale Riigikogu arutame uuesti. Paremad põhiseaduse tundjad küsisid kohe, et kaks parimat kandidaati lähevad ju automaatselt valimiskogusse, kuidas te seda võimalikku vahetust ette kujutate? Aga tol hetkel oli kiire, koosolek lõppes ja asjad ei saanud lõpuni räägitud. Mis oli kindlasti viga.